Arne Maasikul on väljakujunenud autoriampluaa. Fotod linnavormide geomeetrilistest maastikest ja kontrastina vaba looduse ja võsa kaootilistest rägastikest – selles on tänavu 55-aastaseks saav arhitektiharidusega kunstnik ennast Eesti kunstimaailmas nähtavalt teostanud, tähelepanu pälvinud ja auhindugi saanud.

Maasiku ampluaa tehnilise loomeliini moodustavad roostevabast metallist skulpturaalsed objektikooslused, mis on justkui “tornid, arhitektoonid, stuupad, meditatiivobjektid”^[1] ja koosnevad kuullaagritest, torujuppidest, võrudest, silindritest ja teistest masinaosadest. Neid on näitustel näidatud erinevate nimetuste all.^[2] Neid on käsitletud kultuurisaadetes, neid on uurinud arvustajad ja eksperdid, neid on muugitud ja vaagitud. Neist on saanud kirjutajate proovikivi, kangutamaks neist terasvormidest uusi tähendusi, kihte, tasapindu – kuhugi välja jõudes, aga samas pigem markeerides teekonda, mille lõppu veel ei paista. Need installatsioonid-assamblaažid esindavad kunstimaterjali toorest ainest, millele võib pookida külge lõputult tähendusi ja narratiive.

Mõistagi on tegu arhitektuuri, skulptuuri, kujutava ja performatiivse kunsti põimunud sfääriga, millest vaid viimane tunnus on seni vähest tähelepanu leidnud. Arne Maasik ehitamas oma “teraslinna”, riietatuna fooliumist ülikonda – see vaatepilt on ülimalt fotogeeniline ja särav sõna otseses mõttes.^[3] Peegelduv ja murduv prožektorite valgus heidab seintele juhuslikke laike, täiendades metallkonstruktsiooni efemeerse mänguga. Tegevus on otsinguline ja mänglev, autoril on nii mõndagi ütelda objektide päritolu ja nende leidmise asjaolude kohta, kuid jääb mulje, et lõplikud vastused ei ole veel käes. Struktuur, puhas geomeetria ja monokroomsus – see, mida näeme Maasiku fotodes – on siin selleks, et vabastada fotod liigsest informatsioonist. Need viivad mõtte tunnuseni, mis on kunstniku loomingus üsnagi läbiv: intensiivsus. Tihedus, külluslikkus, mahlakus jms metafoorid tähistavad kvaliteete, mida kunstnik pildiloomingus taotleb – seda, mida ta eelistab ja vastandab tühjusele, vaikusele, puhtusele.

Maasikut võib nimetada intensiivse visuaalse kunsti esindajaks. Ta kasutab küll väljendit “puhas geomeetria”, väljendamaks terasvormide täiuslikku ilu, kuid siin toimib “puhas” metafoorina “laitmatu” ja “täiusliku” kohta. Ja see on kahtlemata ka ilu ja ülevuse kogemus. Sellest kirjutas ligi kümme aastat tagasi ka Leonhard Lapin – õigemini “ülevuse efektist”, mis tuleneb peegelduste ja valgusega dekonstrueeritud esemete mitmekihilistest suhetest.^[4] Lapin võrdles Maasiku seadeldist altaritega, budistliku pühakujuga, mille ees kogetakse ülevust, ollakse argiolemisest kõrgemal, tajutakse igavikku hetkes, mis on ainsaks võimaluseks sukelduda kõiksusse.

Altarilaadsed on Maasiku seadeldised tõesti ja nende olemasollu kuulub nende ülesseadmise protseduur, terasobjektidest pseudolinn teostub performance’ina. Kuid terasobjektide seadmine leiab iga kord aset variatsioonidena. Kunstnik, vahel koos assistentidega, järgib küll ülesseadmise põhijoonist, ent detailides varieeritakse iga kord objektide paigutuse asukohti ja järjekorda. Sellises meditatiivses protseduuris väljendub pürgimus tavaelust eraldumisele, ülenemisele olemise teiste kihistusteni.

Mõiste “metafüüsiline”, mida ka Lapin kasutas, ja mis Maasikule endalegi meeldib, sobib tähistama taotlusi, mis on kunstniku loomingus tuntavad. Need objektid tõesti ületavad nähtava ja materiaalse maailma. Teos osutab ajale, olemisele, vaikusele, tähendusele ja inimese sisemisele kogemusele. Metafüüsiline kunst ei keskendu ainuüksi silmale nähtavale, vaid paneb vaataja mõtlema nähtamatu, seletamatu ja igavikulise üle. Kunstiajaloost saame siinkohal viidata Giorgio de Chiricole, kelle maalidel näeme teravat perspektiivi, kontrastseid varje ja peatunud aega ning ootust või ohu aimdust, võib-olla ka talitsetud hirmu tulevase valu ees. Nendes maalides vihjatakse millelegi ebamäärasele, ohtlikule ja salapärasele.

Maasiku terasvormide installatsioonid kätkevad oma perfektsustaotluses paradoksi: need ei toimi funktsionaalses koosluses, kus need võisid ju samuti perfektseid ühendvorme moodustada. Need on küll rangelt struktureeritud, kuid kannavad endas juhuslikkust ja kaost, läbi mille need irrutati nende algsest praktilisest kontekstist, kus need n-ö midagi tegid. Esemed pöörlesid, allusid pingetele ja survetele, tohututele kiirustele, mida nende jäigad vormid vastu võtsid. Ja nüüd on nad jõude, puhkehetkel, moodustamas justkui mõttetuid arhitektoone, torne ja ühendvorme. Neis peituv jõud ja ressurss, nendesse pandud vaev ei anna tulemusi. Kuid uues vaikses koosluses saavutatud mõtlik kohalolu esitab vaatajaile aine ja esemete ringkäiku selle puhtamal moel, kõige kaduvuse ja mööduvusena.

Neis uutes vormides ja objektides on ka teatav poeetiline mõõde. Torujupp ei juhi õli, vett ega gaasi, kuullaager ei pöörle õliseks määrituna terasdetailide vahel – nad on muutunud esteetilisteks objektideks perfektsionismi utoopilises riigis, kus valitseb kord, täiuslikkus ja puhtus. Metallesemete õline minevik on taandunud, andmaks ruumi uuele maailmale, mis on tuttav ja võõras samal ajal. Tehniline mateeria muutub spirituaalse sünniväljaks ja meditatiivseks objektiks.

Oluline on objektide suhe ruumiga ja mastaap. Maasiku objektid püüavad tähelepanu kohe, iga ruumi astuja märkab neid tavatuid vorme, mis peegelduste ja säraga vaatajaid pimestavad. Kuid agressiooni neisse vormidesse kätketud ei ole, nad on seatud pigem vertikaalsele teljele, osutades taevasse ja viidates tõusmisele, kasvamisele, ülenemisele. Seeläbi on nende tähendus aimatav, seosed efektsete katedraalide ja kirikutornidega on siin ilmsed, samuti osutused vanadele ulmefilmidele – neis vormides on palju tuttavat. Kuid ikkagi sunnivad need objektid küsima, millega on siin tegu?

Teadagi, mida taotlevad sakraalsed ehitised: maise ja tavalise ühendamist üleinimlikuga, vaatajate pilgu tõstmist argitoimetustelt ja tühiselt igavikulisele ja tähtsale. Aga see kõik on siiski esitatud läbi võõristava esemestiku, millel oli kunagi praktiline funktsioon. Kuigi neid esemeid, millest on koostatud Maasiku objektid, ei saa nimetada banaalseiks – need on selleks liiga ebatavalised, igapäevaselt nendega kokku ei puututa (kui juhuslikult lukksepa või inseneri ametit ei peeta). Siin peitubki vastuolu, mis pingestab nende vaatamist: funktsionaalsetes, maistes protsessides osalenud esemetest on loodud ülevust taotlevad objektid.

Fotograafina on Maasik harjunud visuaalset ruumi täielikult kontrollima (nagu seda teeb ka arhitekt) viisil, kus iga vorm, tasapind, valgus ja peegeldus on paigas. See tundlikkus kandub edasi objektidesse, mis ei ole esitatud iseenestena, vaid suhtes ruumi võimalustega, langeva valgusega, vaatajale antud liikumisruumina. Kunstnik on kõike ette näinud ja lavastanud, iga vaataja defineerib objektid lähtuvalt oma liikumise trajektoorist ja ajast, mida ta neile pühendab. Sel moel kujuneb vaataja performatiivne dünaamika, millesse kunstnik ei saa küll sekkuda, juhuse ja muutuvuse allikaks, millest iga kord luuakse uus kogemus.

Siin peab Maasik dialoogi materiaalse ja immateriaalse vahel. Terase ühemõtteline esemelisus on vastandatud kaduvate ja ebakindlate elementidega, milleks on vaataja liikumine, kunstniku performatiivne tegevus, võimalikud spirituaalsed ja assotsiatiivsed seosed, mille tulemusena nähtav on kanaliks millenigi, millele ei oska ehk nimegi anda.

Metallobjektide ja -materjali taaskasutamine skulptuuride ja kunstiteoste loomiseks on kunstiajaloos muidugi levinud. Iga kunstnik otsib siin oma käekirja ja enim on populaarsust leidnud dekoratiivsed ja pärismaailma objekte või olendeid järgi aimavad teosed. Reeglina on tulemuseks kokkukeevitatud metall-kakofoonia, meenutamas mõnda äratuntavat elukat. Saame nimetada mitmeid kunstnikke, nagu näiteks Dotun Popoola, Helen Denerley või John Lopez, kes kõik puhuvad vanametallile elu sisse.

Nimekiri taaskasutatud metalliga töötavatest skulptoritest võib saada pikk. See peaks algama kindlasti kuulsa prantslase Césariga, kes esitas oma suureformaadilisi kompressioone juba 1970. aastatel. Jean Tinguely kineetilised masinad pakuvad veel ühe abistava paralleeli Maasiku objektikooslustele. Tinguely on tuntuim kineetiline kunstnik kunstiajaloos, kes kasutas leitud ja äravisatud masinate ja tööstusobjektide detaile – rattaid, torusid, hammasrattaid, mootoreid. Ta pani nad uutesse kooslustesse, andis uue elu. Seeläbi tekkis lisaväärtusena helikeskkond, kriginate, hõõrdumiste ja metalliosade kolksumisega. Valmisobjektide ja efektiivse tööstuse jääkide kasutamine oli seisukohavõtt. See oli viis näidata, kuidas hingetu mateeria võib omandada poeetilise ja eksistentsiaalse mõõtme ning ütelda vaatajatele midagi nende endi kohta (ja tsivilisatsiooni kohta laiemalt).

Surnud ja leitud esemetest tähenduspotentsiaali otsimine oli üldse 20. sajandi kunstis pika traditsiooniga. Ready-made’id said hoo sisse tänu Marcel Duchampile. Esemed vabastati nende algsest funktsioonist ja asetati võõristaval moel uude konteksti. See oli läbiv reegel. Loomevõttena on see jäänud püsima ka 21. sajandil. Samas on see praktika tugevas vastuolus kunsti põhireeglistikuga, mille sisuks on uute ja ainulaadsete objektide valmistamine. Olemasoleva objekti valimine, paigutamine ja tõlgendamine on justkui pettus objektivalmistajate silmis. Kuid siin ei ole teha midagi, see taaskasutuse paradigma on sügavalt juurdunud võte praeguses n-ö kõigejärgses ajastus.

Arne Maasiku objektid osalevad avaramas kunstiajaloolises liinis aset leidvas liikluses. Nagu Tinguely masinad, kannavad need endas mälestusi, fragmentaarsust ja ajalugu. Kunstnik loob tehnilistest ja hajutatud detailidest kompaktse tähendusliku terviku. Valmisobjektide kombineerimise kaudu sünnib uus kunstiteos, mis ei räägi ainult enda vormist, vaid ka enda ajastust, neid objekte kasutanud inimestest ja kõige muutumisest. 

Raivo Kelomees on kunstnik, kriitik, kunstiteadlane ja uue meedia õppejõud.

---

^[1] Karin Paulus, Maasiku täiusetung. Näitus, mis on pühendatud taipamisele. – Eesti Päevaleht 27. X 2023.

^[2] Eksponeeritud on neid aastate jooksul eri näitustel, näiteks: Eesti Kunstnike Liidu 26. aastanäitus “Kevadnäitus 2026” (avamine 13. III 2026); isiknäitus “Insight vol. 2” Maakri kvartalis XX disainifestivali “Disainiöö” raames (28. IX–4. X 2026, näituse toimkond koosseisus Triinu Soikmets, Daniil Južaninov); isiknäitus “Insight” ARS Showroom galeriis (11. X–3. XI 2023); installatsioon “Natüürmort” (2017) Kadrioru kunstimuuseumis näitusel “Küllus ja kaduvus: natüürmort Soome ja Baltimaade kogudest” (21. I–14. V 2017, kuraator Kerttu Männiste, installatsiooni meeskond koosseisus Tanel Murre, Peeter Laurits, Eva Sepping).

^[3] Performance “Insight” (5. XII 2025) Maakri kvartalis, vt: https://youtube.com/shorts/ubhU8V-xI9I?feature=share; videodokumentatsioon “Natüürmordi” (2017) installeerimisest Kadrioru kunstimuuseumis, vt: https://youtu.be/QmdbyMQo9sM. 

^[4] Leonhard Lapin, Arne Maasiku ülev arhitektoon. – Postimees 2. II 2017.