15. XI–14. XII 2025
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM)
Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu (ENKKL) näitus “Koos on soojem”
Kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Karola Ainsar, Kärt Heinvere, Irma Holm, Erik Hõim, Kadri Joala, Saara Liis Jõerand, Liisa-Lota Jõeleht, Katariina Kesküla, Kärt Koppel, Nele Kurvits, Johannes Luik, Elisa Margot Winters, Loora Kaubi, Marto Mägi, Daria Morozova, Katariin Mudist, Anna Ovtšinnikova, Kertu Rannula, Johanna Reinvald, Mia Maria Rohumaa, Raahel Rüütel, Inessa Saarits, Lisette Sivard, Sonja Sutt, Annabel Tanila, Aimur Takk, Margaret Tilk, Elo Vahtrik, Nelli Viisimaa ja Rebeca Žukovitš
Esimene installipäev. Meil on võtmed, plaan ja võrdlemisi rahulik olemine. Annabel ehitab alumisel korrusel maja, teisel korrusel ehitavad mõlemad Kärdid, Raahel ja Johanna varjendit, siin-seal on veel inimesi, kes on kohale tulnud, vaatavad ja mõtlevad. Me Liisa-Lota, Daria ja Martoga oleme ka oma nurgas ja värvime seinu. Imelik tunne – kõigist neist asjadest on koosolekutel eelnevalt juba nii palju räägitud, et mul on peaaegu veider vaadata, et see näitus päriselt, füüsiliselt valmis tehakse. Jutt oli juba nii täpne ju, nii et mis siin ikka enam teostada.
Kükitame Liisa-Lotaga Depo ehituspoes riiulite vahel ja räägime emaks olemisest. Kas tahaks jne. Me kumbki ei ole praegu. Ostame võileivamaterjali 20 näljasele installeerijale ja korvitäie värvilisi teipe. Praegu ootame, et meile leitaks 50 õiget tooni T-särki, ja seni räägime nagu vanad sõbrad.
Me saime tuttavaks paar aastat tagasi Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidus (ENKKL) ja oleme ikka teineteisesse sõbralikult suhtunud, aga koos millegi välja mõtlemine ja valmis tegemine toob inimesed nii kiiresti samasse ruumi ja loob usalduslikkuse. Ükspäev istusin Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) kontoris ja Johanna, kellega ma olin varem rääkinud täpselt maksimaalselt ühe korra, astus tuppa ja küsis, kas ma olen suhtes. Ja siis küsitles mind veel 10–15 minutit armastuse ja suhete teemadel. Pärast Sonjaga oli meil pikk autosõit, korjasime linna pealt erinevaid asju kokku ja panime plakateid üles, aga kogu selle aja muudkui rääkisime ja rääkisime nagu mingid sõbrannad. Liit ei ole sõpruskond, aga mulle tundub, et suur osa liidu liikmetest on potentsiaalsed sõbrad.
Viimane hommik. Jõuan esimesena ja hakkan koristama. Kõik hoiavad puhtust ja korda, aga kui paarkümmend inimest suhteliselt väikesel pinnal näitust ette valmistavad, on avamispäeva hommikuks väikseid premium’i purke kaks suurt musta prügikotitäit. Põrandal vedelevad riided, tühjad suitsupakid, paberid, kuhu on hooletult mingeid selgitusi visandatud.
Pühin põranda ära ja vaatan neid prügikotte. On küll rasked, haisvad ja tilkuvad, aga mõtlen, et taaraautomaat pole ju EKKM-ist nii kaugel, ja asun teele Põhja pst Rimi kaupluse suunas. Päike paistab. Viis minutit hiljem algab saabuva talve esimene lumesadu, ilge rõve lörts. Saadud raha eest ostan tiimile paratsetamooli ja allergiatablette.
Täna ja eile märkasin mitmel korral, et keegi, kellel oma teos on juba valmis, jäi veel teistele appi. Arutama, kinnitama, hoidma, värvima. Ühel hetkel hoidsime mina, Elo ja Aimur näiteks üleval tervet “Lahedate tüdrukute muuseumi” (2025) ja liigutasime installatsiooni objekte seina ees, et Kertu saaks otsustada, mis kuhu läheb. Sest lõpuks otsustab ikka see inimene, kes on kohal sellel juhuslikul hetkel, kui on vaja otsustada. Kas on üldse võimalik ühte teost, ühte näitust lõpuni üheskoos teha?
Tund aega avamiseni. Kell on viis, kohal on Klassikaraadio reporter ja teeb intervjuud inimestega, kes ei pidanud intervjuud andma. Inimesed, kes pidid intervjuud andma, on kadunud. Mina istun taburetil ja Saara Liis teeb mulle meiki. Ruumis on vahelduva eduga kuni kümme tüdrukut, kes näitavad üksteisele kleite, laenavad meigiasju, otsustavad viiekesi, kas Loora peaks kandma tavalisi või erilisi kingi (otsustati: erilisi). Tõmmatakse jalga sukkpükse, tõmmatakse kinni kleidilukke, tõmmatakse korraks hinge. Sonja saadab sõnumi, et “suur redel on kohe vaja välja viia, keegi ilma kontsadeta palun”. Tahtmine on taevariik ja talle läheme appi mina ja Irma, õhtukleitides ja kõrgetes kontsades. Meil õnnestub üks redel välistrepile totaalselt kinni kiiluda. Samal ajal saabuvad külalised.
(Lugupeetud Vabariigi President, kirjutan Teile seoses EKKM-i hooaja viimase ja senise ajaloo suurima kunstnike arvuga näitusega. 14. XI 2025 kell 18.00 avatakse ENKKL-i näitus “Koos on soojem”, milles uurime erinevaid koos töötamise, olemise ja kokkuhoidmise vorme. Meil oleks suur au, kui Te leiaksite aega külastada meie näituse avamist ja oleksite valmis pidama avamisel ka lühikese kõne (umbes 5 minutit). Näitus on loodud 31 noore kunstniku koosloomel. Kunstnike seas on nii alles alustavaid tudengeid kui ka Adamson-Ericu nimelise noore kunstniku stipendiumi, Eduard Wiiralti kunstiauhinna, Eesti Teatriliidu juhatuse auhinna ja teiste auhindade laureaate. ENKKL on 2022. aastal loodud noorte kunstnike kogukond, mis tegutseb paindlikult ja reageerib ühiskonnas toimuvale, hoides üksteist tormilistel aegadel. Lugupidamisega, Margaret.)
Avamisel tuiskab märg lumi horisontaalselt otse näkku. Olen vihmavarjutüdruk, mis on üllatavalt intiimne töö. Võbelevi käsi üritan keskerakonnarohelist vihmavarju reformierakondlasest kultuuriministri pea kohal hoida, samal ajal kui ta tänab meie näituse kuraatorit. Mõned kuud varem on näituse koosolekul kõlanud “ei kuraatorile, jah kujundajale” ja”saatus on meie elu kuraator”. Kuid see pisiseik ei meenuks mulle, kui ma ei märkaks vihmavarju alt Mia Maria nägu, kes kasuka sügavustest kultuuriministri suunas muigab.
Vihmavarju alt näen ka, kuidas Nele pead ehtiv roosa, keskaegselt printsessilik torbikmüts tormiga võitleb ja Elo kükitab maas sõdurikostüümis nii väikeses kägaras kui üldse võimalik, samas oma häält mikrofoniga suureksvõimendades. Kõigi näod on kõneleja (ja vihmavarjutüdruku) poole suunatud ning neil nägudel on säravad hambad ja silmad. Nad armastavad meid. Nad soovivad meile head.
Näituse esimeseks külastajaks on Andrus Kivirähk. Päeva teiseks “külastajaks” on Sonja, kelle leian EKKM-i tagaruumidest ballikleidis põõnamas. Pärast nende olemasolu teadvustamist paneme pead kokku ja alustame selgitustööd teemal, kes saabus enne rahvakirjanikku (kes satub harva kunstinäitustele ega kirjuta neist tavaliselt mitte kunagi, aga nüüd Müürilehte siiski kirjutas – Toim.) ja kõik avamisõhtu veiniklaasid pihta pani. Seda selgitustööd ei tee mitte üks või kaks kunstnikku, vaid pigem kuus või seitse – kõik need paranemisjärgus tublid tüdrukud, kes küll hommikuni karaokemikrofoni karjuvad, aga hommikul kell kümme jälle tööpostil on.
Keegi käib näitusel pidevalt nn radikalammaste (“Määä Mä Määä”, 2025) temperatuuri madalamaks kruttimas. Simsi mängumaailma ENKKL-i liikmed püüavad EKKM-ist ükshaaval põgeneda, vist ei talu nad kolmekümneühekesi ühes majas toimetamist (“Kas oled veel meiega?”, 2025). Eesti kõige pikemat pinki filmiv turvakaamera kuvab iga päev ekraanil mõned tunnid musta auku (“Monument (koos kõigiga) – Vaatused I ja II”, 2025).
Kell on seitse õhtul ja EKKM-i baaris on lämmatavalt palav, kui asetame Irmaga laudade peale erinevates pastelsetes toonides lillelisi kleepse. Vean Tallinna koalitsioonileppe loomise avatud töötuba ja kohal on vaid 14 osalejat. Neliteist inimest, kes oma siiras headuses ja ühiskonda panustamise huvis tuletavad mulle meelde puhku, mil põhikoolis ettekannet pidades kokku kukkusin. Ja avastasin, et auditoorium pea eranditult ei hinda kuuldut igavaks.
Vormistame järeldused ning tipa-tapa ja “tere-hea-linnavalitsuse-retseptsioonitädi-oleme-Margaret-ja-Irma-noored-eksinud-kunstnikud” meetodil lisatakse meie dokument Tallinna linnavolikogu päevakorda. Oleme aasta lobiettevõte, Miltton ja Meta Advisory hoidku alt. Vähene on aga lootus, et kord saabub päev, mil jõutakse päevakorrapunktini “Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu, Isamaa ja Keskerakonna Tallinna koalitsioonilepe 2025”. Ega’s leppe sisu polegi oluline. Oluline on akt ise – et lepe on loodud ja linnajuhtimisse kunstiliselt sekkutud. Oluline on, et “mänguinstitutsioon” ENKKL tegi pöördumise “pärisinstitutsioonide” Keskerakonna, Isamaa ja Tallinna linnavolikogu suunas.
ENKKL kohtub institutsioonidega lumisel õhtul EKKM-i vaikselt saunatemperatuure üles võtvas baaris. Kohtumise formaadiks on “rooside sõda”. Institutsioonid võidavad. ENKKL ei ole institutsioon. Me armastame institutsioone. Meil on ametlik nimi, obskuurne akronüüm, kodulehekülg ja ajutine liidusisene tööjaotus. Me saadame meile ja uudiskirja tellijatele igakuist kuukirja. Meiega soovivad teha koostööd teised kunstiinstitutsioonid, nagu EKKM ja Eesti Kunstnike Liit, ning neid koostöid kajastavad kolmandad institutsioonid, näiteks Eesti Rahvusringhääling ja Müürileht. Me võtame uusi liikmeid vastu taotluse alusel. Ning vastu ei võta me kõiki, vaid ainult neid, kes üldkoosolekul koguvad kõige rohkem hääli. Me kirjutame Tallinna koalitsioonileppe valmis enne demokraatlikult valitud koalitsiooni.
Kosjasobitajad oleme ka. Vallaliste peole “Armastuse kabinet” (2025) on registreerunud üle 50 täisealise vallalise, lühiajalise lõbu ihkaja või enda suhtesse kolmanda, neljanda, viienda osapoole otsija. EKKM-i kohale jõudnud kahekümnest julgest on kaks saabunud otse Haapsalust. Neil kahel naisel on jah-ütlemise aasta. Nad ei ole kunagi varem külastanud EKKM-i ja ka kaasaegne kunst on neile jah-aasta avastus. Nad ei leia sel õhtul seda ühte sorti romantilist armastust. Kuid Kärt raporteerib meile kööginurgas, et temaga kunstiteose sees kaisutades oli üks neist kahest küsinud: “Kas see ongi kaasaegne kunst?”
Siinse artikli kirjutamine käis nii: Kertu küsis ENKKL-i listis, kes tahaks kirjutada Kunst.ee-sse “Koos on soojem” näituse tegemisest. Mina mõtlesin, et see võiks olla keegi, kes pole korraldamisega nii palju seotud, aga vastasin, et ma võin kirjutada, aga kellegagi koos (kes siis poleks näituse korraldamisega nii väga seotud). Üleskutsele vastas veel üks inimene. Nimelt Margaret, kes vastutab publikuprogrammi eest (ehk siis ikkagi oli näituse korraldamisega tihedalt seotud). Aga arvata oligi, et nii läheb.
Ühel õhtul hakkasime Margaretiga Eesti Kunstiakadeemias (EKA) arutama, mis see ENKKL ikkagi on ja mis näitust me siin teeme. Kunst.ee peatoimetaja oli oma meilis maininud “kollektiivset kureerimist” (à la Artishoki biennaal või Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus viimastest aastatest, kõikvõimalikud kollektiivsed rühmitused kunstiajaloos jne – Toim.) ja me mõtlesime, et esimese asjana tuleks paika panna, et kollektiivne kureerimine tundub väga sümpaatne, aga meie sellega praegu ei tegele. Sest ühel esimestest näitusekoosolekutest ütles liidu vanemliige Elo: “Ei kuraatorile, jah kujundajale.” Ja varasemast ajast on mulle südamesse jäänud tsitaat Karolalt, kes lõpuks osutus meie näituse kujundajaks: “Saatus on meie elu kuraator.”
Mida see tähendab? Me alustasime näituse tegemist poolteist aastat varem. EKKM oli liidule pakkunud 2025. aasta lõppu oma maja ajutiseks ülevõtmiseks. Esimeste koosolekute jooksul selgus, kes liidu liikmetest soovib ja saab projektis osaleda. Kuna osalejaid oli üle 30, sai kiiresti selgeks, et teeme mitte individuaalseid, vaid grupiteoseid ning grupid moodustatakse loosi teel.
Lisaks teoste gruppidele tekkisid korralduslike küsimuste grupid. Iga näitusel osalev kunstnik pidi valima, millise lisategevusega ta panustab: kes vastutab installeerimise eest, kes kommunikatsiooni eest, kes panevad kokku publikuprogrammi, kes kirjutavad seinateksti, kes on projektijuhid ja kes paneb öösel enne näituse avamist baaridesse plakatid üles (selgus, et seda teeb kindlasti keegi projektijuhtidest). Ja nõnda me hakkasime väga aeglaselt minema, sest nii suure seltskonnaga paratamatult minnaksegi aeglaselt. Üksi on lihtne otsustada, kahe-kolmekesi on juba keerulisem näitusele pealkirja panna. Kuidas aga kolmekümneühekesi leida näitusele nimi, mis kõigile meeldiks, poleks liiga üldine, oleks terav ja täpne, sobiks ühtmoodi kõigile teostele, mille omavahelised seosed on tihti vaevumärgatavad?
Mõtlesin palju sellele, et kui palju me teeme kompromisse ja kui palju huvitavaid nurki see koosloome maha lihvib. Kas jagatud vastutus lahjendab iga kunstniku isiklikku vastutust? Ma ei tea, näituse “Koos on soojem” näitel ma hästi ei usu, et lahjendab. Keset protsessi näitusekaaslasi vaadates tundub küll, et kõik võtavad seda tõsiselt. Isiklikult. See on kõigi osalejate jaoks isiklik projekt ja me teeme seda koos.
Niisiis, istusime Margaretiga EKA-s ja üritasime aru saada, mis see siin on. Kes need inimesed on?
See pole rühmitus. See pole sõpruskond. See pole koolkond. Kuigi jah, suur osa liidu liikmeid on käinud samades koolides, peamiselt EKA-s. Ning jah, liidu liikmete hulgas on sõpru, eluaegseid sõpru, sõpruskondi ja paaregi. Mõnda liidu liiget tean pea 20 aastat, mõnega pole kunagi rääkinudki. Mingit osa liidu liikmeskonda huvitab koosloome selle näituse formaadis, aga umbes pool liitu jäi sellest näitusest täiesti kõrvale, ja see ei olnud üldse probleem. Kõik ei peagi tahtma koos asju teha.
Aga kas siis on midagi, mida me kõik tahame? Kas me üldse oleme siin kõik sama asja pärast? Ja kas ENKKL on nali? Hästi pikk nali? Nali, mis vaikselt hakkab vanaks jääma? Kas varsti on meie valgetest T-särkidest kirjaga “ma armastan institutsioone” välja pestud viimnegi sarkasmipiisk?
Kui ma kolm aastat tagasi esitasin avalduse ENKKL-iga liitumiseks, siis tegin seda täiesti tõsiselt. Oli kõle varakevad, olin omadega tupikus ja tahtsin, et mu ümber oleks inimesi. Inimesi, kes tingimata ei mõtle samadest asjadest ja samamoodi nagu mina, kes võib-olla otsivad midagi muud, aga kes vähemalt mõtlevad ja otsivad. Koos on ikkagi soojem.
(Lugupeetud härra President lubas meie näitust külastada, aga ei ole veel oma nägu näidanud. Ootame.)
“Mõelda vaid, et kõige selle on loonud vaid paar inimest!”, tõdeb kõrvallaua korüfee. Hingan sügavalt välja, et ärritust hajutada. Mitte paar inimest, vaid kümned kaasloojad! Ma olen väsinud sellest kunsti- ja teatrimaailma pidevast otsingust “tegeliku” autori järele. Kes siis ikkagi on see päris lavastaja või kelle ideest kõik siis ikkagi sündis? Sest autor on see, kes esmakordselt õhust püüdis algse idee, ja mis tähtsam, selle ka sõnastas. Isegi kollektiivselt institutsiooniks moondudes ja teist institutsiooni üle võttes ei ole võimalik sellest koormast vabaneda.
Mia Maria Rohumaa ja Margaret Tilk on ENKKL-i liikmed, kunstnikud, kirjutajad ja EKA magistrandid (kaasaegne kunst ja sotsiaalne disain). Nad on kahe peale käinud viies ülikoolis ja õppinud kuut erinevat eriala. Margaret heegeldab alates 2023. aastast endale kapuutsi ja alates 2025. aasta algusest heegeldab Mia sama õpetuse järgi endale ka. 2024. aasta augustis pärjati nad ENKKL-i nädalapreemiaga (nad tegid seda tegelikult ise, kui mõistsid, et keegi ei kavatsegi muidu neile preemiat anda).
* Sonja Sutt ENKKL-i Messengeri vestlusaknas.