11. III–18. IV 2026

Kastellaanimaja galerii

“Liikudes läbi elu nägin aeg-ajalt iluvilksatusi”

Rebeka Vaino
 

12.–16. VII 2024

Goldsmiths Campus, Studio B Barridale

Goldsmithsi Londoni ülikooli kaunite kunstide magistriprogrammi lõpunäitus Londonis

83 kunstnikku (maal, skulptuur, performance, video, heli, installatsioon, keraamika)

Rebeka Vaino isiknäitusele “Liikudes läbi elu nägin aeg-ajalt iluvilksatusi” Kastellaanimaja galeriis on koondatud viimase viie aasta jooksul Pariisis, Londonis ja Eesti eri paigus valminud teoseid. Ta on õppinud maalikunsti Eesti Kunstiakadeemias (2015–2019), täiendanud end Berliini Kunstiülikoolis (2017–2018) ja lõpetanud 2025. aasta alguses Goldsmithsi Londoni ülikooli kaunite kunstide magistriõppe. Näituse pressiteksti järgi käsitleb kunstnik “mälu, killustatuse ja kehalise kohalolu teemasid, vaadeldes trauma, depersonalisatsiooni ja segaduse kogemust” ja tehes “katse leida kodu iseendas – kehas, liikumises ja materjalis”.

Depersonalisatsioon on karmikõlaline termin psühhiaatriast ja tähendab ebatavalist tajuelamust, mida kirjeldatakse kui isiksustundekadu, identiteedi hajumist – inimene tunneb end võõrana oma kehas, mõtetes või tunnetes ning tal on mulje, nagu ta vaatleks ennast n-ö väljastpoolt. Seda seostatakse tavaliselt kõrge stressitasemega ja kuna kunstnik on peaaegu terve viimase kümnendi veetnud võõrastes linnades kunsti õppides, näitusi tehes ning üritades igal pool (inglise-, saksa- või prantsuskeelse) sootsiumiga kiirelt n-ö sina peale saada, võib arvata, et see kohanemisprotsess ei ole olnud kerge. Eriti veel siis, kui pead selles “vana Euroopa” metropolis selgitama, et oled pärit Eestist, Ida-Euroopast – maailmajaost, mida ei eksisteerinud veel inimpõlv tagasi neil seal isegi kooligloobustel ega geograafiaõpikute maakaartidel, rääkimata pikaajalisemast kollektiivsest kultuurilisest mälust.

Vaino näituse pealkiri on ilmne kunstiajaloo tsitaat: Jonas Mekasel on kuulus eksperimentaalne dokumentaalfilm “Kui ma liikusin edasi, nägin aeg-ajalt üürikesi hetki ilust” (As I Was Moving Ahead Occasionally I Saw Brief Glimpses of Beauty, 2000), mis on peaaegu viietunniseks monteeritud kogumik ligi kolme kümnendi jooksul peamiselt koduses miljöös üles võetud filmilõikudest. Eluajal kutsuti Mekast koguni Ameerika avangardikino ristiisaks ja ameerikaliku eluolu tsensuurivaba dokumenteerimine muudab tema tohutu arhiivi kahtlemata huviäratavaks uurimismaterjaliks ka tulevikus, aga kõige selle taustal oli ikkagi isiklik trauma. Mekas ei olnud sünnijärgne ameeriklane, vaid sisserändajast sõjapõgenik Ida-Euroopast – ta pages 1944. aastal noore mehena Leedust ja jõudis pärast mitmeid vintsutusi koos oma vennaga Ameerikasse välja alles 1949. aastal. Võimalik, et kuulus legend, kuidas ta kaks nädalat pärast maabumist laenas raha, et osta oma esimene 16 mm filmikaamera enda igapäevaelu dokumenteerimiseks, on samuti lugu sellest, kuidas toime tulla killustatuse ja segaduse kogemusega – katse leida kodu iseendas, enda liikumises. 

Hea küll, praegu ei ole Vene armee Eestit veel demokraatiast ja vabaturumajandusest “vabastama” tulnud, kuid nende täiemahuline invasioon Ukrainas on kestnud juba enam kui neli aastat ja ei näe lõppevat niipea. Teisisõnu see, mis juhtus Mekase jpt Ida-Euroopa sõjapõgenikega 20. sajandil, võib halvemal juhul ühel hetkel vaba Euroopa ideaalide kiuste uuesti valusaks reaalsuseks osutuda. Õhus on endiselt ärevust – teatud tunnetuslikku pingulolekut või sõnulseletamatu katastroofi ootust ja ennetust, mis on Vaino põlvkonna jaoks vaikselt juba normiks muutunud, sest alles see oli, kui noorte tulevik tumenes Greta Thunbergi kliimakriisi ettekuulutustes ning Covid-19 pandeemia raames kogu maailm üldse korraks luku taha pandi. Kogu aeg on olnud mingi jama ja ebakindlus homse päeva suhtes. Või nagu kõlab ühe Vaino performance’i pealkiri: “Maailm pöörleb liiga kiiresti, mul on vaja midagi, millest kinni hoida” (2024) – olgu selleks mäluankruks siis kas või maalimine, tikkimine, ratsutamine, postitants vmt turvatunnet sisendav ja ammu selgeks õpitud tegevus.

Midagi on selles kiirelt pöörlevas maailmas kindlasti ka vahepeal paratamatult muutunud, aga kas oleme seda märganud? Prantsuse kuraator Nicolas Bourriaud, kes ilmselgelt armastas lugeda Gilles Deleuze’i (ja Félix Guattari’d) ning keda 1990. ja 2000. aastatel Eestiski lugupidavalt tsiteeriti, nägi ette kunstnikuidentiteeti, mis juurduks vaid n-ö liikumise pealt (nagu näiteks ronijuurte abil roniv luuderohi või maasikataime risoom), selle asemel et lähtuda oma kindlast päritolust, enda juurtest. Vastupidi, 21. sajandi kunstnik pidi olema kultuuriline nomaad, globaliseerunud rändaja ja osav lokaalsete kontekstide vaheline navigaator killustunud maailmas, ühelt residentuurilt või kuraatorinäituselt teisele lendlev tegelane, kelle jaoks polnuks miski püha (loe: vertikaalne) ja kes tunnistaks ainult traditsiooni- ja hierarhiavabasid (loe: horisontaalseid) suhteid, võrgustikke ning struktuure. Kunstnik ei loonud tema nägemuses mitte niivõrd mõnda originaalset viimistletud objekti, kuivõrd vahendas või menetles kogemust, tekitades seeläbi diskussiooni “suhete teatris”, nn suhestuva esteetika laienenud väljal.

Kas Euroopa suuremates kunstikõrgkoolides õppinud noored Eestist pärit kunstnikud praegu pigem kinnitavad või lükkavad ümber Bourriaud’ kunagisi teese? Mis tunne on olla pidevas liikuvuses, killustunud, segaduses, ikka ja jälle uuesti alustamas? Eesti liitus Euroopa Liidu õpirändeprogrammiga 1998. aastal ning esimesed “akadeemilise hulkurlusega” tegelenud põlvkonnad võeti kodumaale naastes hästi vastu (loe: nende karjäär jätkus pigem vertikaalselt kui horisontaalselt), aga milline on seis nüüd, kui välisüliõpilaste olemasoluga ollakse kõikjal harjunud? 

Von Krahli trupi ühes uues lavastuses “Tagasiside” (2025, lavastaja Juhan Ulfsak) küsitakse, mis tõmbaks tänapäeva noori piltlikult öeldes käima, mis oleks n-ö emotsionaalseks päästikuks, et mindaks kas või tänavale protestima. Ühe vastusena kõlab laval (tõsi, märgatava irooniavarjundiga) viide Juhan Liivi luuletusele “Ta lendab mesipuu poole” (1905), mille viisistatud versiooni on meelsasti esitatud nii üld- kui ka noorte laulupidudel eriti just käesoleval 21. sajandil. Nii et iga nomaadlus lõppeb millalgi ikkagi paiksusega – nagu risoom, mis ennast ajapikku mullas sügavamale tõmbab?

Andreas Trossek on kunstiajaloolane ja -kriitik. Töötab Kunst.ee peatoimetajana.