26. IX 2025–22. II 2026
Kumu kunstimuuseumi 3. korrus, B-tiib
“Mari Kurismaa. Videviku geomeetria”
Kuraator: Mari Laanemets
“Kirglik igatsus olla tuul, mis hetkel liigutab kergelt sireli oksi. [—] Olla niimoodi, teha niimoodi ka oma kõiki allesjäänud tegusid ja liikuda maailmas niimoodi, otsekui armastus ise liigutaks ennast. Olla niimoodi sulandunud sellesse, millest tekib see tuule liikumine ja päikese helk ja keskpäeva möödumine ja kõigi hetkede paigalolek.”[1]
Pille Õnnepalu
See oli 1980. aastate alguses. Orientalist Linnart Mäll oli äsja eesti keelde tõlkinud taoismi alusteksti, Lao-zi kogumiku “Daodejing: kulgemise väe raamat”.[2] Noore kunstniku, äsja toonase Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi sisearhitektina lõpetanud Mari Kurismaa jaoks oli see pikalt lauaraamatuks, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda. See oli aeg, mil Kurismaa tundis end üsna “mõttetu nokitseja” ja “staatilise tüübina” ning nägi kirglikku vaeva, et oma loomingus “elu liikumapanevate jõududega üheks saada”.[3]
Kuidas siis vabaneda krambist, mis halvab ja elada ei lase? Mismoodi päästa valla elu- ja loomejõud? Loomulikult kujutledes, et oled tuul – eeterlik ja pidevas liikumises. Igal õhtul jäi noor kunstnik selle mõttega magama ja ärkas samamoodi üles, nii mitu kuud järjest. See oli üsna raske ja ebameeldiv, sest tegelikult ta isegi eriti ei armastanud tuult. Ja ometi, seda kindlamalt püsis veendumus, et just tuul on see, mis uinunud jõed üles äratab ja tardunud puuoksad lõpuks ometi liikuma paneb.
Ja see toimis! Ühel hetkel avanesid noorele kunstnikule hoopis uued maastikud. Tohutu suured maastikud, mis olid täiesti… staatilised. “See on nii veider, et sa kunagi ei tea, mida sa saad. Aga kui sa ikka väga tahad, siis midagi sa saad!”[4]
Natüürmort keraga
1987
Õli lõuendil, 136 x 130 cm
Eesti Kunstimuuseum
Avanenud maastikud olid küll hoopis teistsugused, kui noor kunstnik oleks iial ette kujutanud, aga nendes oli mingi lõputu lummav avarus. Seal sai ringi liikuda, vabalt uidata, asju erinevate nurkade alt vaadata. Ja see oli tõeliselt tore!
“Minu jaoks ongi tähtis see, et need on lihtsalt maastikud, need ei ole mu sisemaastikud. Need on mingid objektiivsed maastikud, mis ongi kuskil olemas. [—] See on üks lõputu maailm. Sa võid seal liikuda, kuidas ise tahad.”[5]
*
Mis maailm see siis on? Ja kus need maastikud asuvad?
Valguse ja varju, lummuse ja paine piiril. Just piiril – iial andumata paine peibutusele või valguse kutsele. Piiripealsus on see elav kontuur, mida mööda kunstnik liigub, ja kus nii ruum kui aeg on lõputuna lahti.
See on maailm, mis on korraga uus ja vana, sisaldades kõike, mis on olnud enne, ning seda, mis alles otsib oma nägu ja tegu, oma kordumatut olemist. Need on tähed, mis ilmuvad ja kaovad, vahel kummaliste silpidena vineerijupil, siis jälle tähenduslike sõnadena linnaruumis. See on valgus. Kummaline valgus – korraga tõusev päike ja laskuv öö, saabuv uni ja virgumine.
Videvik on lugude jutustamise aeg, murranguline hetk, mis avab võimaluse uue tähenduse tekkeks.[6] Me ei tea, kas lugu on just lõppenud või algab alles. Kindel on, et sellest hämarusest, sellest aegade vahealast on sündimas midagi uut.
Videviku geomeetria.
*
Ja tuul?
Tuul liugleb läbi ruumi ja aja, läbi unede ja ärkamiste. Ta kogub lagendikel jõudu ja tuhiseb mööda lumelörtsiseid tänavaid, põikab hüljatud hoovidesse ja kolistab katustel. Aknad ei pea teda kinni, ja juba ta liigutab vanu tüllkardinaid ühe ammugi ununenud kortermaja akende ees. Seesama tuul silitab nipsasjakesi televiisoril ja puudutab tuhmunud ajalehekuhja taburetil, libiseb vaevata kristallvaaside vahelt läbi.
Kuigi inimest siin ei kohta, on see ometi tema maailm. Need on tema mõtted ja teod, tema unenäod, sõnad ja vaikimine igavese olemise ja olematuse vahealal. Paigas, kuhu tõesti vaid tuulena pääseb.
Tuulena, mis lehitseb õrnalt koltunud raamatulehti ja täidab tuhmunud kirja oma elusa hingusega:
“taeva maa vahemik
on kui lõõts või vile
tühi kuid ei ammendu
mida rohkem liigutad
seda rohkem annab välja”.[7]
Hedi Rosma on ajakirja Kunst.ee eesti keele toimetaja.
[1] Pille Õnnepalu, rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu. Tartu: Henrik, 2017, lk 11.
[2] Lao-zi, Daodejing: kulgemise väe raamat. Tallinn: Perioodika, 1979.
[3] Mari Kurismaa kunstniku ringkäigul näitusel “Mari Kurismaa. Videviku geomeetria” 20. I 2026 Kumus.
[4] Ibid.
[5] Juhan Raud, Lummuses sisaldub mingi osa tõest. – Sirp 12. XII 2025.
[6] Mari Laanemets, Mari Kurismaa maailm. – Mari Kurismaa. Videviku geomeetria. Koost. Mari Laanemets. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kumu, 2025, lk 79.
[7] Lao-zi, Daodejing: kulgemise väe raamat, lk 15.