29. XI 2025–3. I 2026

Pallas galerii

“Tähelepanu, materjal! Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitus”

Osalejad: Reena Curphey, Ainikki Eiskop, Ehalill Halliste, Sigrid Huik, Eva Jakovits, Mariann Kallas, Riste Laasberg, Lylian Lainoja, Maasike Maasik, Epp Mardi, Johanna Mauer, Marin Nooni, Aet Ollisaar, Kadi Pajupuu, Ene Pars, Erika Pedak, Liis Pihlik, Marilyn Piirsalu, Maria Pilm, Tiina Puhkan, Anu Raud, Tuuli Reinsoo, Merike Roodla, Merle Roosimölder, Ülle Saatmäe, Belliisi Seenemaa, Eve Selisaar, Zane Shumeiko, Malle-Maria Sild, Heleri Alexandra Sits, Anneli Säre, Ludmila Swarzcewskaja, Aune Taamal, Reet Talimaa, Liisa Torsus, Ilja Uhlinov, Piret Valk, Kerttu Varik, Svetlana Vronski

Kuraator: Aet Ollisaar

“Lihtlabased keerulised kiuasjad. Pallase tekstiilitudengite ühisnäitus”

Osalejad: Anželika Botšarova, Gabriela Eva Eero, Veronica Heier, Meribell Kivimets, Sonja Kuznetsova, Janeli Liivak, Andra Pilliroog, Kerttu Poom, Kristiin Talviste, Olga Hoch, Christina Kasesalu, Sigre Kodasma, Grete Ottis, Hanna-Maria Org ja juba lõpetanud Renate Eensalu, India Maria Emilia Kiisler, Kristiin Kuuslap, Sofia Lanman, Brigitte Mihkelson, Marite Rikkas, Inger Tammela

Kuraator: Mari-Triin Kirs

“Muhu materjalid. Kõrgema Kunstikooli Pallas tudengite ühisnäitus”

Osalejad: Kris Bulgarin, Stefani Freitok, Helis Mosona, Reti Natalie Nael, Trine Ots, Leena Isabel Pizzolante, Mari Saffre, Grete Sallo, Katariina Torm, Johanna Tuisk, Darja Zaboronok

Kuraator: Liisi Tamm

“Tunnetades raskust, otsides leevendust. Pallase tekstiilitudengite ühisnäitus”

Osalejad: Emily Dobrus, Leena Isabel Pizzolante, Mari Saffre, Johanna Tuisk, Darja Zaboronok, Tiina Zukker

Kuraator: Eike Eplik

Pean tunnistama, et pealkirjas laenasin üldise idee teksti ja tekstiili teemaliseks kalambuuriks Maryliis Teinfeldt-Grinsilt, kes on ka ise teksti(ili)kunstnik – täpsemalt: tekstiil ja luule on tema valdkonnad. Kahtlemata võib tekstiili ja teksti (eriti just graafilise teksti, ASCII-kunsti jms) vahele tõmmata mitmesuguseid seoseid (kahemõõtmelisus, geomeetria jne). Aga esmalt võiks pildi tõmmata veel laiemaks – milleks näituse pealkiri “Tähelepanu, materjal!” meile hulgaliselt ainest annab. Sest mis on materjal? Mateeria. Ja mis on mateeria? Millegi aluseks olev substants või, vastupidi, see, mida pole – sõltuvalt sellest, kumba koolkonda eelistada, materialismi või idealismi. “Tähelepanu, materjal!” oleks seega justkui metafüüsiline, nii materialistlik kui ka idealistlik kaikahoop keset olemise mudru, mis vaatajat mõistusele kutsub. Kuna mul suurt midagi muud üle ei jää, siis eeldan, et Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitusel valitakse ses võitluses pigem materialismi pool.

Selleks on, tõsi küll, ka muid argumente. Mõningaid neist on esitanud juba Jorge Luis Borges oma novellis “Tlön, Uqbar, Orbis Tertius” (1940). Nagu näiteks see: kui ma kaotan teel poest koju kinda, miks ma siis (ebatavaliselt suure tõenäosusega) leian selle endiselt teelt poest koju, mitte aga praeahjust või Kuu pealt? Kinnas kui idee võiks ju põhimõtteliselt leiduda kus iganes. Tõsi, Borges selgitas seda (hämaralt) “mõtete seostumisega”: kuna ma (oma mõtetes) kaotasin kinda teel poest koju (kõik need sõnad võib panna jutumärkidesse), leidsin ma selle (oma mõtetes) samast “kohast”, sest mõte või vähemalt osa sellest (“koht”, “kinnas”) oli sama, seostus aegruumiliselt eelnevaga. Lühidalt: Borges seletas seda mõtete kallutatusega.

Aga tagasi (või pigem siiski edasi) näituse juurde, milleks arvustuse formaat mulle teretulnud võimaluse annab. Materjal on siin raske, see kannab endas olemasolemise taaka. Kõige selgemalt avaldub see minimalistlikes töödes. Reena Curphey seinal rippuv “Üleminek” (2025) on teosena lausa tektooniline, mida vaibal kujutatud üleminekuvööndis kerkiv võimas, kosmosest kootud “mäestik” veelgi võimendab. Toredalt minimalistlik oma üksteisesse sulavate valgete ja pruunide lõikudega on ka töö koloriit.

Kolm tundlikult abstraktset seinavaipa – Tiina Puhkani “Ärkamine jõe ääres” (2025), Kerttu Variku “Langemine” (2025) ja Merle Roosimöldri “Luuletus” (2025) – moodustasid minu silmis omaette poeetilise tsükli. Huvitaval kombel jäi mulje neist nagu mingit liiki parimaist abstraktsetest maalidest, kuigi “Langemine” oli tugevalt kolmemõõtmeline, Puhkani töö mõjus hinnalise ja iidsena ning “Luuletus” oli metalltraadi ja läbipaistva vardaga installatsioon. Varik kasutas “Langemisele” nime andva efekti saavutamiseks kangale õmmeldud sifoonist “õielehti”. Puhkan oli kangast pealtnäha kuidagi vanutanud; vähese metallniidiga oli lisatud väärisaktsenti juba niigi meisterlikule vaibale. “Luuletuse” vaiba pealtnäha anarhilises sinimustvalges koes ilmnes varjatud süsteem, mis moodustas (umbes sama ebaselge ja meeldiva) kahetasandilise süsteemi koos oma minimalistliku, pulgast ja traatspiraalist kronsteiniga.

Vägagi huvitava abstraktse, samas kolmemõõtmelise, valge ja (igas mõttes) “materiaalse” taiese autoriks oli Svetlana Vronski. “Alguses oli kiud” (2025) kujutas endast erinevate kiudude (lammas, meriino, lina, siid, puuvillane lõng) assamblaaži, mille põhirõhk oli abstraktsel (võimalik, et siidkangal) märatseval kompositsioonil.

Kui mitte parima (seda on võimatu hinnata), siis kõige füüsikalisema (ja vähemalt mingis mõttes kõige huvitavama) töö tegi aastanäituse ainus meeskunstnik Ilja Uhlinov. Üsnagi täpne kokkuvõte tema gobeläänist “Miraaž” (2025) kõlaks “sisult padufundamentaalne, vormilt padusümbolistlik”. Ülal kahemõõtmeline kärjestruktuur, all pragunenud maapind metronoomiga ja nende kokkupuutepunktis värvilised lained: miraaž. Viimane, ehkki abstraktne, oli samas piisavalt detailne, et sisaldada mingeid maastikke. Tõlgendan seda ruumi universaalse kärgstruktuuri ja metronoomi sümboliseeritud aja kohtumisena valguslaineis, s.t aegruumis – tegelikkuses, mis on omakorda miraaž. Võimalik, et see on mõte, millele enamus füüsikuid tõenäoliselt alla kirjutaks.^[1]

Samas galeriis oli samal ajal veel kolm Pallase tekstiilitudengite näitust, üks kiulisem kui teine. Näitusel “Lihtlabased keerulised kiuasjad” galerii ülemisel korral võeti kõige otsesemalt ette kiu saamislugu kui selline: alates kasvavast kanepitaimest, vahepeatusega järves leotamisest kuni ürgse kraasimiseni välja. Kõike seda näidati videos, taimed, materjalinäidised ja neist valmistatud pudipadi oli eksponeeritud ka füüsiliselt. Tutvustusest kas nüüd just selgus, aga vähemalt jäi mulje, et tegu on erikursuse (“kohalike taimsete kiudude teemalise uurimisprojekti”) väljundiga, rõhuasetusega mitte ainult kohalikel taimsetel kiududel, vaid ka nende iidsel väärindamisel: lõputu leotus, kraasimine ja kammimine.

“Muhu materjalid” sama galerii keldris oli, nagu nimigi ütleb, n-ö Muhu laks. Saarel käepärast olnud materjalidest oli meisterdatud nii mõndagi – tarbeesemetest (lambivarjud, toolid) kunstiliste installatsioonideni. Moekunstis on alati kindla peale minek, kui riietesse punutakse õlgi, oksi jms. Tegu oli küll pigem tekstiili- kui moenäitusega, aga ka midagi moelaadset õnneks oli: Helis Mosona “Rändajale” (2025), vist ka Kris Bulgarini “Kadri Tali lambapoistest, kes igatsevad oma ema” (2025). Muu tüüpiliselt rustikaalse kraami (oksad, lõng, natad, kalavõrgud) hulgas hakkasid silma mürsukastid ja mutilõksulaadne keevis, mis kõik olid sunnitud oma samavõrra leidlikku kui ka ebamäärast installatiivset eesmärki täitma. Konkreetsemaks (või vähemalt kujutavamaks) läks asi Leena Isabel Pizzolante “Kalamees Kalle” (2025) ja Mari Saffre “Kaljurahnude nõia” (2025) puhul, mis kujutasid endast vastavalt pootshaagi ja mõrra kompositsiooni ning rämedat, okstest, nöörist ja kivist krutsifiksi arhetüüpi.

Järgmine näitus sama galerii keldris kandis pealkirja “Tunnetades raskust, otsides leevendust” ja seal keskenduti vaimsele tervisele. Kõige sügavama mulje jättis mulle näituse kõige sügavamas sopis, raudtrepi all kõlkuv inetu tekstiilist kookon – mure, sünguse ja (taas)sünniihalusena mõjuv apoteoos (autoriks oli, kui ma ei eksi, Tiina Zukker). Veel mõned mälestusväärsemad saavutused olid Pizzolante “Energia allikas” (2025), mis oli valgust kiirgav kangaribadest kast, ja Saffre “Keha on pühapaik” (2025). Pühapaigaks, tõsi küll, oli mitte niivõrd keha kui selle lähim möbleeritud vaste – istuma kutsuv, jõulutulede ja (pseudo)küünaldega ümbritsetud ning autori hinnangul põhiliselt religioonitraumade lahendamisega tegelemiseks sobilik tugitool.

Erkki Luuk on kirjanik, kunstnik, keele- ja kognitiivteadlane.

---

^[1] Silmus-kvantgravitatsioon vaatleb ruumi “ruumikvantidest” koosneva väljana, mida võib skemaatiliselt kujutada kärgstruktuurina (vt Carlo Rovelli, Reality Is Not What I Seems: The Journey to Quantum Gravitation, 2016). Huvitaval (või pigem isegi loogilisel) kombel moodustavad ruumi pisimate struktuuride, ruumikvantide kõrval kärgstruktuure ka suurimad, kus kärjeseinteks on galaktikate superparvedest moodustunud filamendid (vt Mihkel Jõeveer, Jaan Einasto, Has the Universe the Cell Structure?, 1978).