9. V–22. XI 2026

61. rahvusvaheline Veneetsia kunstibiennaal – La Biennale di Venezia

Peanäitus “Minooris” (In Minor Keys), kuhu on kutsutud 111 kunstnikku, lisaks 100 rahvuspaviljoni (sh Eesti) ja 31 biennaaliga kaasnevat üritust

Kuraator: Koyo Kouoh (1967–2025)

Giardini, Arsenale, Veneetsia linnasüda

Kas Eesti oleks pidanud tänavust Veneetsia kunstibiennaali boikoteerima? Aega avamiseni oli kaks kuud. Kõik ettevalmistused olid kulgenud plaanipäraselt, kõik sujus. Ei? Jah? Või vahet pole? Kas Eesti suutis teha halva mängu juures head nägu ehk vältida muljet, nagu jätkuks Euroopas tavapärane kultuuri(m)elu, hoolimata viiendat kevadet kestvast sõjast Ukrainas?

Märtsi alguses selgus nimelt, et 2022. ja 2024. aastal kunstimaailma suurüritusest eemale hoidnud Venemaa on tagasi oma rahvuspaviljonis Giardinis^[1] ja osaleb tänavu taas maailma vanimal, alates 1895. aastast toimuval Veneetsia biennaalil – esimest korda pärast täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Ja teha pole midagi, kuna “biennaali juhtkond laseb sel sündida ja Itaalia valitsus laiutab käsi”, nagu kommenteeris mai alguses pidulikul eelavamisel kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre.^[2] Allora…

Iga kord, kui mõni rahvusvaheline kultuurisündmus satub aset leidma ühe või teise suurema sõjaga samal ajal, tekib küsimus moraalsest vastutusest – nii riikide kui ka üksikindiviidide tasandil. Alailma olümpiamängudega võrreldav Veneetsia biennaal võib küll põhineda “avatusel, dialoogil ja igasuguse välistamise ning tsensuuri tagasilükkamisel kunstis ja kultuuris” (kriitikud on seda nimetanud ka fiktiivseks neutraalsuseks),^[3] aga see ei tähenda automaatselt, et biennaal oleks ideoloogiavaba depolitiseeritud platvorm. Tegemist on avalikku raha kasutava ettevõtmisega,^[4] mille struktuur koosneb riiklikest esindustest, ja kunstnikud, keda ei ole kutsutud põhinäitusele (ehk valdav enamik), kandideerivad rahvuspaviljonidesse, mida rahastavad osalevad riigid. Riigid ei võistle siin, aga diplomaatiline esindusfunktsioon kaasneb kunstiga vältimatult. Allora…

Eesti on Veneetsia biennaalil ametlikult osalenud iseseisva riigina alates 1997. aastast.^[5] Enne Teist maailmasõda polnud Eestil siin kohta. Nõukogude Liidu okupatsiooni tingimustes polnud eestlastel jälle oma riiki, mida esindada, diplomaatilises mõttes polnud häält. Võrdluseks, et Venemaa paviljon avati Giardinis 1914. aastal ja näiteks (Nõukogude Liidu sõbralikust embusest napilt välja jäänud) Soome oma alles 1956. aastal. Veel võrdluseks, et Suurbritannia paviljon avati 1909. aastal, Saksamaa paviljon samuti 1909. aastal (ehitati ümber 1938), Prantsusmaa paviljon 1912. aastal, USA paviljon 1930. aastal jne, kokku 29 paviljoni. Giardinis, Arsenales ja Veneetsia linnasüdames võib kunstibiennaali ajal ringi jalutada nagu miniatuursel psühhogeograafilisel maailmakaardil: riigina oled kas laua taga või oled menüüs.

Eesti on tänavu laua taga 15. korda – Merike Estna kohapeal valmiva immersiivse hiigelmaali projektiga “Lekkiva taeva maja”, mis peaks rääkima emadusest ehk on temaatiliselt täiesti apoliitiline paviljon. Laua taga on ka Venemaa (kõhedust tekitavalt haakuva pealkirjaga) projektiga “Taevasse juurduv puu”, millel on 38 autorit.^[6] Kokku on sel aastal laua taga 100 riiki, igal korral on see koguarv ikka kasvanud. Näiteks Iisrael osaleb biennaalil 1950. aastast, palestiinlastel ei ole aga rahvuspaviljoni, sest biennaali reeglite kohaselt saavad selle õiguse ainult ametlikult Itaalia poolt tunnustatud suveräänsed riigid.

Kui jälgida meediasfääris praeguseks ilmunud biennaalikajastusi, siis kindel on siiski see, et geopoliitika on tänavu Veneetsias varjutanud kunsti.^[7] Isegi kui mõni personaalne karjäär biennaalilt sel aastal tugevama tuule tiibadesse saab, jääb seda inimest ikkagi saatma küsimus, kelle vastu Veneetsia kitsastel tänavatel protestides täpsemalt oldi ja kui avalikult meelsus väljendus – kas suure loosungipalaka, käepärasema plakati, kalavõrgumustriga salli või sinikollase sukapaela kujul. Patuoinaid on paljurahvuselise biennaalipubliku jaoks sel aastal õigupoolest kaks: 2022. aastast ukrainlasi igapäevaselt tappev Venemaa ja Hamasi 2023. aasta terrorirünnakutele (paljude arvates üle)reageeriv Iisrael oma tegevusega Gaza sektoris.

Sisuliselt nende kahe riigi pärast – või õigemini nende välistamise tõttu puhkenud pahameeletormi järel – astus enne avamist kollektiivselt tagasi ka biennaali viieliikmeline žürii, mis pidi ürituse alguseks välja valima parima näituse, kuid ei pidanud võimalikuks kaaluda paviljone neist riikidest, mida juhivad isikud, kelle suhtes on Haagi rahvusvaheline kriminaalkohus väljastanud vahistamismääruse.^[8] Nüüd kestab selle asemel biennaali lõpuni rahvahääletus publiku lemmikpaviljoni ja peanäituse lemmiku väljaselgitamiseks.^[9] Varem pole sellist asja juhtunud, et Kuldse Lõvi laureaadid valiksid valgustatud kunstiekspertide žürii asemel välja tavalised pileti ostnud biennaalikülastajad.^[10] Samas on žürii taandumine teoreetiliselt avanud uue võimaluste akna, et emb-kumb äsja mainitud riikidest selle novembris ikkagi hääletajate tahtel endale saab.

Mida öelda siiski vastuseks küsimusele, kas Eesti oleks pidanud biennaali boikoteerima? Küsigem retooriliselt vastu, kes oleks sellest võitnud ja mis oleks läinud paremaks? Isegi kui Eesti oleks märtsis otsustanud biennaali boikoteerida, olnuks Venemaa paviljon Giardinis mais ikkagi avatud. Aprillis selgus nimelt, et biennaal oli otsustanud Kremlile appi tulla sisuliselt juba mullu suvel.^[11] (Ainsana boikoteeriski suurüritust tänavu Iraan,^[12] aga seda mitte oma liitlase Venemaa, vaid vihavaenlase Iisraeli osalemise tõttu, ja olgem ausad – Teheranil on hetkel endal suuremaidki muresid.)

Pealegi, milleks vabatahtlikult lahkuda peolt, kus sul on täielik õigus viibida ja ennast vabalt tunda, erinevalt võib-olla mõnest teisest kaaspeolisest? Eesti ei boikoteerinud tänavust biennaali, et mitte karistada juba hulga ettevalmistustööd teinud kunstnikku, kes oli 2024. aasta oktoobris võitnud Eesti paviljoni konkursi, ja ka selleks, et kasutada võimalust selgitada rahvusvahelisele kunstiavalikkusele Eesti positsioone kõige muu hulgas ka Ukraina küsimuses.^[13] Protesti siiski avaldati, ka kitsamalt komissaride-kuraatorite-kunstnike tasandil.^[14]

Mitmed Euroopa riigid püüdsid avamisele eelnenud kahel kuul leida tasakaalu kultuuridiplomaatia ja poliitilise protesti vahel. Venemaa osalemise uudisele kiirelt reageerides ühines Eesti kultuuriminister Heidy Purga märtsi alguses oma Läti kolleegi Agnese Lāce algatatud pöördumisega, milles 22 Euroopa kultuuri- ja välisministrit palusid biennaali presidendil Pietrangelo Buttafuocol oma otsus uuesti läbi vaadata, rõhutades, et Venemaa kohalolu on vastuvõetamatu, arvestades Venemaa jätkuvat jõhkrat agressioonisõda Ukraina vastu (ministrite allkirjad laekusid Austriast, Belgiast, Bulgaariast, Horvaatiast, Taanist, Eestist, Soomest, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Kreekast, Iirimaalt, Lätist, Leedust, Luksemburgist, Hollandist, Norrast, Poolast, Portugalist, Rumeeniast, Hispaaniast, Rootsist ja Ukrainast).^[15]Meenutuseks, et Euroopa Liidus on praegu 27 liikmesriiki ja Ukraina on kandidaadi staatuses.

Aprillis järgnes juba tõsisem avaldus. Euroopa Liidu välispoliitikajuht Kaja Kallas teatas, et Euroopa Liit kärbib Veneetsia kunstibiennaali rahastust, kuna selle korraldajad otsustasid lubada näitusele ka Venemaa. Euroopa Parlamendi 37 liiget kutsusid eelnevalt Euroopa Komisjoni presidendile Ursula von der Leyenile ja Kallasele saadetud kirjas Euroopa Liitu üles peatama rahastamine – hinnanguliselt ligi 2 miljonit eurot kolme aasta jooksul – ja kaaluma piiravaid meetmeid Venemaa paviljoniga seotud isikute vastu.^[16] Biennaali eelarvet arvestades jääb see n-ö trahvisumma moraalselt vale käitumise eest siiski sümboolseks.

On ainult üks asi, mille Eesti tegi teisiti kui näiteks Läti või Soome. Osa riike otsustas biennaalile oma tegevpoliitikuid seekord üldse mitte saata ja piirduda vajadusel riigiametnike tasandiga, Eesti seevastu avas oma rahvuspaviljoni kultuuriministri õnnitluskõnega. Läti kultuuriminister Agnese Lāce, Soome teadus- ja kultuuriminister Mari-Leena Talvitie, Itaalia kultuuriminister Alessandro Giuli – kelle valitsuskabinet biennaali presidendi paradoksaalselt ise ametisse määras – on nende kõrgete riigiesindajate seas, kes teatasid aegsasti, et ei austa biennaali avamist oma kohalolekuga. Kuniks Venemaa Ukrainat ründab, ei külasta ka Suurbritannia paviljoni minister, lubati eelavamisel ette loetud avalduses. Eesti kultuuriminister eelistas aga hoida aktiivsemat protestijoont kohapeal ja isiklikult: eelavamisel Poola paviljonis esinesid Ukrainat toetava poliitilise ühisavaldusega lisaks Heidy Purgale Ukraina kultuuriminister Tetyana Berezhna, Leedu kultuuriminister Vaida Aleknavičienė ning Poola kultuuriminister Marta Cienkowska.^[17]

Eesti kunstirahva kollektiivne protest on seni jäänud samuti pigem sümboolseks – eelavamisel osaleti Läti kolleegide algatatud rongkäigus, kus kanti biennaali logo parodeerivaid plakateid sõnumiga “Surm Veneetsias – Venemaa, mine koju!”.^[18] Marss algas Leedu paviljonist, kulges läbi Läti paviljoni ning lõppes Eesti paviljonis, hinnanguliselt osales rongkäigus kuni paarsada inimest. Sellised aktsioonid tõmbavad küll mõõdukalt erialameedia tähelepanu,^[19] kuid nende praktiline mõju biennaali presidendi ja peakontori otsustele on osutunud paraku sama piiratuks kui protestiallkirjade kogumine või kriitiliste avalduste tegemine.

Biennaali žürii tagasiastumise ühe järelmina loobusid ka 30 rahvuspaviljoni, sealhulgas Eesti, ning enamik peanäituse kunstnikke osalemast publikuhääletusel – ehk siis deklareerisid kohe biennaali alguses, et ei soovi novembris pretendeerida hellitavalt nn Külastaja Lõviks kutsutud auhinnale.^[20] Tõepoolest, tõsistel asjaoludel ei tohi lasta kujuneda protsessi käigus farsiks.

Andreas Trossek on kunstiajaloolane ja -kriitik, töötab Kunst.ee peatoimetajana.

---

^[1] Vt lähemalt: Rafal Niemojewski, La Biennale Tries To Claim Neutrality When the World Is on Fire. – biennialfoundation.org 1. V 2026.

^[2] Ave Lutter, Veneetsia biennaali avapäeva varjutasid boikotid ja protestid. – kultuur.err.ee 6. V 2026.

^[3] Beniamino Foschini, Victor Sternweiler, Fiction of Neutrality: On Dialogues & Exclusions. – porcile.org 13. IV 2026.

^[4] Näiteks 2024. aastal eraldas Itaalia valitsus Veneetsia kunstibiennaali, filmifestivali, tantsu-, muusika- ja teatrifestivali korraldavale fondile 16 miljonit eurot, vt näiteks: Alan Friedman, From Red Ink to Red Carpets: Inside the Business of the Venice Film Festival. – The Hollywood Reporter 22. VIII 2024.

^[5] Vt lähemalt: https://cca.ee/veneetsia-biennaal.

^[6] Ilmselt peaks see kujund viitama mütoloogilisele ilmapuule, mis hoiab (tagurpidi) tervet maailma üleval?

^[7] Vrdl näiteks: Matthew Holman, A Brief History of Protest at the Venice Biennale. – frieze.com 29. IV 2026; Philip Oltermann, From Eurovision to the Venice Biennale, culture contests are being overshadowed by politics. – The Guardian 6. V 2026; Heili Sibrits, Veneetsia biennaali president peidab end Pussy Rioti eest! Postimees otse sündmuste keerises. – Postimees 7. V 2026; Marie Sinivee, Neutraalsest kunstiüritusest on asi kaugel. Veneetsia biennaalist sai rahvusvaheliste konfliktide lahinguväli. – kultuur.delfi.ee 8.V 2026; Juhan Raud, Protestid Veneetsia biennaalil. – Sirp 15. V 2026.

^[8] Vt: https://www.labiennale.org/en/news/resignations-%C2%A0international-jury%C2%A0-biennale-arte-2026.

^[9] Vt: https://www.labiennale.org/en/news/two-visitors%E2%80%99-lions-have-been-established-biennale-arte-2026.

^[10] News Desk, Endangered Species? Venice Biennale Ditches Golden, Silver Lions for 2026 Edition. – artforum.com 4. V 2026.

^[11] Vittoria Benzine, Row Over Russia’s Return to the Venice Biennale Deepens. – news.artnet.com 28. IV 2026.

^[12] Vt: https://www.labiennale.org/en/news/islamic-republic-iran-will-not-participate.

^[13] Juhan Kilumets, Eesti paviljoni asekomissar: Venemaa osalemine saab natukene liiga palju tähelepanu. – kultuur.err.ee (Terevisioon) 6. V 2026.

^[14] Vt lähemalt: https://cca.ee/uudised/veneetsia-biennaali-korraldajad-ja-kunstnikud-nouavad-venemaa-biennaalilt-eemaldamist-avaliku-kirjaga.

^[15] Vt lähemalt: https://www.kul.ee/uudised/22-riiki-tegid-uhisavalduse-venemaa-eemaldamiseks-veneetsia-kunstibiennaalilt.

^[16] Martina Sapio, EU to cut Venice Biennale funding over Russia’s participation, Kallas says. – politico.eu 21. IV 2026.

^[17] Vt: https://www.kul.ee/uudised/ministrite-poliitiline-uhisavaldus-veneetsia-biennaalil.

^[18] Vt: https://cca.ee/uudised/kkek-kaaskorraldas-veneetsia-biennaalil-solidaarsusmarsi-ukrainaga.

^[19] Vt näiteks: Louise Benson, Philippa Kelly, Anti-Russia Protests Spread Beyond the Biennale and Into Venice. – ocula.com 6. V 2026; Michele Chan, Protests and Shutdowns Engulf 61st Venice Biennale Opening. – artasiapacific.com 7. V 2026; Sophie Monaghan-Coombs, Art and politics collide as protests reframe the Venice Biennale. – monocle.com 9. V 2026.

^[20] Vt: https://www.e-flux.com/notes/6783494/statement-of-withdrawal-from-visitor-lion-awards?ref=hyperallergic.com.