Eestis kuulub elus oleva kunstniku müügirekord^[1] 2026. aasta kevade seisuga Tiit Pääsukese (s. 1941) maal-assamblaažile “Rahvariie III (Mustjala ainetel)” (1989, õli lõuendil, mõõtmetes 130 x 120 cm), mille alghind kerkis möödunud aasta Haus galerii kevadoksjonil tiheda konkurentsi tulemusel 24 000 eurolt 113 000 eurole^[2] (sellele summale lisatakse veel haamritasu oksjonimajale – vahendamise eest). Tänavune kevadoksjonite hooaeg sellele tulemusele konkurentsi ei pakkunud.

Võrdluseks, et kogu maailmas kuulub elava kunstniku hinnarekord ameeriklasele Jasper Johnsile (s. 1930), kelle kontseptuaalse maali “Lipp” (Flag, 1958) eest maksti privaatse tehingu teel 110 miljonit dollarit, ja seda 2010. aastal, mistõttu võib selle summa inflatsiooniga tasandades hinnata 162 miljoni dollari suurusjärku.^[3]

Kas see võrreldamatute võrdlus annab meile mingisugust sisukat teadmist? Võib näha paralleele, et mõlema teose visuaal vihjab rahvuslikkusele. See võib olla kokkusattumus. Niisamuti nagu võib üks müügirekord olla väga hõlpsasti põhjendatav, võidakse samas mõne aspekti rolli selle hinnasildi kujunemises meelevaldselt üle- või alahinnata. Kunstiturg on pealtnäha ratsionaalne alternatiivsete varadega kauplemise mängumaa, kuid ei tasuks alahinnata emotsionaalseid asjaolusid, mis võivad pealtnäha paista täiesti ebaratsionaalsed. See muudab ka kunstiturust rääkimise ammendamatuks teemaks, sest kunstituru paratamatuks osaks on teatav n-ö läbipaistmatus – salapära, oletused, müüdid, elitaarsus – ja sellest tõukuv pidev soov mõista turu toimemehhanisme.

Tõsiasi on, et kunstituru tegelikke mahte ei tea keegi täpselt, ei Eestis ega mujal maailmas. Laias laastus on toimimismustrid ja põhjused samad – lisaks kunsti vahendamisega tegelevatele äriühingutele müüakse kunsti ka otse ateljeedest sularahas või siis eraisikuna läbi veebiplatvormide, nagu eBay, Etsy või meie kodumaine Osta.ee keskkond, kus käesoleval hetkel on näiteks müügil üle 4000 kunstiteose kategoorias üles pandud eseme.

Tänavune kevadoksjonite hooaeg

Ka tänavusel kevadoksjonite hooajal sündisid Eestis siiski mitmed rekordid. Neist märkimisväärseim on naiskunstniku läbi aegade kõrgeima hinnaga avalikul oksjonil müüdud teos. Selleks on Malle Leisi maal “Sandra ja Château de Tarascon” (1983), mis müüdi Allee galerii oksjonil 100 000 euro suuruse lõpphinnaga – vaid tuhat eurot enam kui oli alghind. Eelnev rekord kuulus Aili Vindile, kelle teose “Mägiaas udus” (1978) eest maksti 2024. aasta kevadoksjonil 65 000 eurot. Mõlemad teosed on autorite loomingus absoluutsed pärlid, seega oli müük ootuspärane.

Seekordsel kevadoksjonite hooajal annab siiski tooni teatav aktiivsuse jahenemine. Enam pole iseenesestmõistetav, et läbimüügiprotsent on ligikaudu 70. Kahel tuntud oksjonimajal oli läbimüük tänavu lausa 34% ja 52%, millest jämedalt rehkendades müüdi suurem osa alghinnaga. Samas on noore kunsti vahendamisele keskendunud oksjonid olnud samade parameetrite osas märksa edukamad. Miks? Vastus sellele küsimusele võib olla nii madalamates ja seega ahvatlevamates alghindades kui ka nende vahendusplatvormide võimes mobiliseerida hoopis uut ostjaskonda, kes eelistab osta enda kaasajal loodut.

Veel on 2026. aasta kevadhooajal silma hakanud, et oksjonitel jäävad praegu müümata ka tuntud nimed, nagu näiteks Eduard Wiiralt, Peeter Mudist, Kaido Ole, Mari Kurismaa jt. See viitab olukorrale, kus kogujad on rahunenud ja pigem oodatakse turule silmapaistvaid šedöövreid tuntud nimedelt, mitte ei osteta pakutavaid töid vaid nime pärast. Tehakse teadlikumaid valikuid, mis on ilmselt märk suurenenud kunstiteadlikkusest, kuigi teisalt jääb nii mõnegi teose puhul silma ebamõistlikult kõrge alghind, mis ühtegi pakkujat kohale ei meelita. Siiski, alati jääb õhku võimalus, et mõni teos leiab samas oksjonimajas ostja pärast oksjoni toimumist, privaatse otsepakkumise kaudu.

Kas kunst ja raha puutuvad kokku?

Tiit Pääsukese hinnarekord pole Eesti kontekstis anomaalia, kuna Pääsukese töid liigub parajas koguses kohalikul kunstiturul, sealhulgas oksjonitel, kus nähtub ka tõusujoones stabiilne hinnakasv viimase üheksa aasta oksjonitulemuste põhjal.^[4] Kuigi Pääsuke ise leiab idealistlikult, et “kunst ja raha ei puutu kokku”,^[5] on aktiivne kunstiturg siiski kompliment kunstnikule, viidates, et kunstniku nimi on jõudnud laiema publiku teadvusesse ja tekitanud individuaalseid ostusoove.

Võib-olla pole turu tagasiside kõigile kunstnikele vajalik, siiski kuuleb mõnede kunstnike seast aina rohkem tänulikke sõnu, kui nende loomingu adressaatide hulka on lisaks hindamatutele sõpradele-pöidlahoidjatele ja kunstihuvilistest näitusekülastajatele lisandunud ka ostjad (ning lõpuks loodetavasti tekivad ka kogujad). Näiteks nentisid noorema põlvkonna maalikunstnike rühmituse Art!Šokk (Seni teadaolevalt Artishoki kunstiblogi ja biennaaliga mistahes seosed puuduvad. – Toim.) liikmed oma esimese grupinäituse avamise avakõnes tänavu kevadel, et ilma “Osta Noort Kunsti” platvormita (Art & Tonic galerii korraldatav veebioksjon. – Toim.) oleks nad ehk maalimise sinnapaika jätnud – kui poleks olnud vähemalt korra aastas seda tõuget ja võimalust, et ehk keegi soovib nende teostega koos elada ning peab neid ka rahaliselt väärtuslikeks. Üheks ereda lennuga kunstnikuks sellest rühmitusest võib pidada Henrik Hürdenit, kes on praegu vabakutseline kunstnik ja elatub sellest. Näiteks ühe tema maali haamrihind kerkis Vernissage galerii tänavusel kevadoksjonil 22 000 euro peale.^[6]

Seega, jah, kunstiturg on tõesti osa kunstimaailmast ja tegelikkuses ilmselt selle vajalikum osa, isegi kui meil pole alati mugav seda endale tunnistada. Hea kolleeg, galerist Siim Raie sõnastas hiljuti väga tabavalt, et maailm ei tunne ühtegi rahvusvaheliselt edukat isemajandavat kunstnikku.^[7] Ehk siis – iga andeka ja rahvusvahelise läbilöögivõime potentsiaaliga kunstniku karjääris tuleb hetk, mil oma loomingu kõrvalt üksinda mitme muu asja korraldamine (näitused, kommunikatsioon, müük jne) muutub iseenda karjääri sabotaažiks. Selleks aga, et galeriid ja kunstivahendajad laiemalt saaksid kunstniku karjääri toetada, on kriitilise tähtsusega mitte pelgalt müük, vaid ka kunstniku loomingu jõudmine laiema publiku teadvusesse. See on võidujooks ajaga, sest paratamatult peame meie siin Eestis rohkem vaeva nägema, et jõuda rahvusvahelise kunstimaailma tsentrisse.

Tegelikult vaid kunstnike institutsionaalsest populariseerimistööst ja näitusetegevusest siin ei piisa. Tähtsatel institutsioonidel on võimalik tähelepanu pöörata vaid piiratud arvule kunstnikele, kõigile aupaistet ei jagu. Rääkimata ajas mööduvatest n-ö kuumadest teemadest (näiteks hetkel populaarsed uurimisteemad, nagu naiskunstnikud, tehisaru, kehauuringud jms), mis paratamatult teatud kunstnike loominguga paremini haakuvad, kuid teisi rambivalgusest välja jätavad. “Nime” tekkimine aga on kunstimaailmas vägagi seotud turumehhanismidega.

Klassikaline näide oleks siin Konrad Mäe (1878–1925) ja Kristjan Raua (1865–1943) võrdlus. Esimese puhul on umbes pooled teosed erakätes (ja seega potentsiaalselt kunagi ka turule tagasi tulemas) ning pooled institutsioonides. Fortuuna läbi on Mägi ka ühe kirgliku ja jõuka koguja huviorbiidis (Enn Kunila – Toim.), kes korraldab aktiivset populariseerimis- ja uurimistööd ning on vägagi huvitatud kunstniku võimalikult laialdasest tuntusest. Teise autori puhul on enamik tema teoseid institutsioonides tallel ja seega on tema loomingu populariseerimine paratamatult pidanud ootama oma aega, samal ajal kui kunstipubliku teadvuses hõivab koha see andekas, kes on lihtsalt rohkem n-ö pildis.

Igale kunstnikule oleks justkui ette nähtud oma aeg – kuid see ajaaken võib ka käest libiseda, kui puuduvad uudishimulikud silmapaarid, kes kunstnikust ja tema loomingust võiksid huvituda. Näiteks ei ole Kaarel Kurismaa (s. 1939) ega Anu Põder (1947–2013) – tulenevalt nende tegutsemise ajalisest kontekstist ja ka nende installatiivse loomingu eripärast – olnud avalikul kunstiturul esindatud. Kuid see aeg tuli (Kurismaa sai Kumu retrospektiivi 2018. aastal ja Põder 2017. aastal. – Toim.) ning tänu institutsioonide huvile ja töökatele inimestele saavad mõlemad kunstnikud nüüd nautida laiemat rahvusvahelist tähelepanu. Fakt, et need kaks kunstnikku pole enampakkumistel osalenud, ei tähenda samas, et nad kunstiturust ja rahast eemal seisaksid. Näiteks on Temnikova & Kasela galerii osalenud Kurismaa teostega maailma kunstituru tippu kuuluvatel kunstimessidel Art Basel ja Frieze London.^[8]

Oluliste barjääride purustamine

Alates Eesti taasiseseisvumisest on ikka armastatud nentida, et siinne kunstiturg on oksjonilembene. Viimaste aastate arengud on sellegipoolest loonud pinnase kaalukausside tasakaalu muutumiseks. Tekkinud on uued (esindus)galeriid, rohkem on võimalusi kunsti osta, aga lisandunud on ka nooremad põlvkonnad, kes ise julgemalt enda loomingut sotsiaalmeedias jagavad. Viimased aastad on samuti toonud kaasa aktiivse teadmise, et originaalkunsti omamine koduseintel pole vaid väheste privileeg.

Eestlaste oksjonilembus polegi tegelikult nii arusaamatu nähtus, sest kunsti esmaostjate jaoks on valdavalt suurim barjäär hirm selle ees, kas kunstiteose hind on ikkagi objektiivne. Oksjoniloogikas selgub teose hind – palun seda mitte ajada segamini väärtuse mõistega! – kahe inimese kompromisspunktis ehk on vaja tegelikult vaid kahte inimest, kes sama teost tahavad. Lisaks on oksjonite toimumise eel tehtud ära omalaadne filtreerimine, kui asjatundjad on sisuliselt valideerinud väärtuslikumad kunstiteosed, kleepides neile kujundlikult väljendudes külge kõrge kunstiväärtuse kuldse kleepsu. Samuti on oksjoniprotsessi ajaline surve ja meelelahutuslik pool tehingu toimumist sujuvamaks muutvad faktorid. Hirmud maandatakse oksjonimajades osavalt nii esmaostjate kui ka korduvate klientide jaoks.

On käsil uus epohh, mil rahast räägitakse avalikult ja igal pool. Investeeringutega tegelemine pole ilmselt eales varem olnud rohkem avalikult lahatud teema kui praegu. Võiksime siia patta panna ka kunstituru buumi saatva võimalike spekulatsioonide laine, kus näeme mitmeid rõkkavaid sõnavõtte kunsti investeerimise teemal. Kunstiinvesteeringute tasuvusest on 2010. aastal Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas kirjutatud isegi magistritöö.^[9]

Tänavu kevadine oksjonihooaeg on vaatamata saavutatud rekorditele laias plaanis märk, et spekulante on turul vähe (kui mitte olematu hulk). Need inimesed pole spekulandid, nad on kirglikud kunstisõbrad, ja see on nakkav! Jah, meil ongi vaja eeskujusid. Nagu 1990. aastate lõpul olid kunsti ostjateks peamiselt ärimehed, on ka nüüd suurimateks kunstisõpradeks, et mitte öelda metseenideks need indiviidid, kes on oma vaba raha tekitanud peamiselt ettevõtlusega. Suur erinevus 1990. aastate ja praeguse aja vahel on aga see, et paljud praegused kunstisõbrad hindavad n-ö trofeepiltidena pigem elavaid autoreid.

Kui hinnarekordid saavad mõistagi rohkem tähelepanu, siis aupaiste kuma kandub üle kunstimaailma laiemalt. Tegelik (ostu)jõud ja kunstimaailma jätkusuutlikkus peitubki laiemas huvis kunsti vastu ja seda huvi tuleb pidevalt tagant utsitada. Eesti kunstituru näitel on suundumus selge – mida rohkem on kunstiturul toimetajaid, seda agaramalt tekib eriilmelisi huvilisi juurde. Olukord, millest võidavad kõik.

Gertu Lepik von Wirén on kunstinõustaja, kelle fookus on kunstiturul. Kaitsnud 2023. aastal Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute instituudis magistrikraadi. Töötab galeriis Artrovert.

---

^[1] Väide põhineb avalikel oksjonitulemuste andmetel, mistõttu ei saa arvestada eramüüke, ei galeriidest ega ateljeedest.

^[2] Vt lähemalt: https://haus.ee/?c=toimunud-oksjonid&l=et&t=Tiit-Paasuke-Rahvariie-III-Mustjala-ainetel&id=586&item=10246.

^[3] Vt lähemalt: https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_most_expensive_artworks_by_living_artists#cite_note-jj-1.

^[4] Andmed pärinevad siinse artikli autori loodud andmebaasil, mis põhineb avalikel andmetel.

^[5] Vt lähemalt: https://eeter.err.ee/1609682045/oksjonil-hinnarekordi-purustanud-tiit-paasuke-kunst-ja-raha-ei-puutu-kokku.

^[6] Vt lähemalt: https://vernissage.ee/toode/henrik-hurden-puhapaik-nurjatutele-sacred-place-for-the-wicked-2026-akruul-linasel-louendil-100-x-160-cm-alghind-2400-e/.

^[7] Vt lähemalt: https://kultuur.delfi.ee/artikkel/120571247/kuidas-kujuneb-kunstiteose-hind-galerist-tihti-naen-et-kunstnikud-teevad-endale-liiga-tulles-hinnas-alla.

^[8] Vt lähemalt: https://temnikova.ee/?c=gallery-artists&l=en&t=kaarel-kurismaa&id=88#fairs.

^[9] Vt lähemalt: https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/89002d2c-4dd4-490b-9603-efcaa578988b/content.