29. VI–29. VII 2024
Viinistu kunstimuuseumi Tünnigalerii
“Maalid 2001–2024”
20. VI–13. VII 2024
ARSi projektiruum
“Maastik”
24. V–19. VI 2024
Vabaduse galerii
“Teel”
“Jaan Elken tegeleb omaenda mälu ja loomingu ümbermõtestamisega, vaadates samal ajal ka tulevikku,” kirjutas Ants Juske sellesama kvartaliajakirja veergudel aastakümne eest, kui kunstnik tähistas oma 60. sünniaastat kahe retrospektiivse isiknäitusega.[1] Tänavu võib vist küll öelda, et 70 on hulga parem iga kui 60, sest ainuüksi isiknäitusi oli Elkenil oma juubeliaastal vähemalt neli tükki, lisaks veel esinemised grupinäitustel (ja tunnistan, et hiljemalt sügisoksjonite hooajaks kadus mul järg juba täiesti käest ära). Võib vist samuti tõdeda, et maalikunstnikuna on ta silmanähtavalt väga heas vormis – suured formaadid, mitmekihilised tekstuurid ja traagilis-paatoslikud koloriidimängud “räägivad iseenda eest”, nagu vanasti näituseavamistel öeldi, kui enam midagi tarka lisada ei olnud ehk kõik oli kõigi jaoks niigi selge.
Aimata on mingit üldisemat kergust pastoosselt lõuendile kantava akrüülvärvi taltsutamisel või õieti ligi poole sajandi pikkuse maalipraktika ja muude elu õppetundide hinnaga kaasnenud professionaalset optimeeritust. On, millest õppida – Elken on alati olnud produktiivne maalija, justkui alateadlikult kompenseerides oma arhitektuuriosakonnast pärit diplomit intensiivse töövooluga, sest rollingute fännina teab ta hästi, et rütmi ja bluusi ei saa kusagil koolitundides noodist kuivalt selgeks õppida, selles saab ainult elada. Küsimus on, ühesõnaga, tunnetuses. Nii et kui üritada kalambuuritseda, siis üks õige maalikunstnik tunneb end nagu kodus ainult siis, kui ta on tegelikult ateljees – selline on elu.
Uute teoste puhul tundub ka, et taastunud on usk maalikunstniku põhiarsenali ehk värvide, kompositsiooni ja valmiva kujutise jõusse. Usk, mis näis olevat kõikuma löönud eriti just aastatuhandevahetuse eel ja järel, kui tema maale täitis üsna tihedalt eri keeltes (eesti, vene, inglise) verbaliseeritu, olgu need kirjaread siis kas krüptiliselt poeetilised tsitaadid või plakatlikud loosungid, mida ta palimpsestina käsitledes üle kirjutas. Elkenile omaseks saanud allajoonitud tänavagrafitit meenutavad sõnumid on mõnedel uutel maalidel küll endiselt olemas, ent need napid kommentaarid ei kipu visuaalselt esile, vaid on osa mängu ilust. Ja eks need ole ka tunnistuseks, kui raske on mõelda väljaspool harjumuspärast logotsentrilisust, seda isegi abstraktsioonijärgses maalikunstis, mis peaks vähemalt teoorias olema igasugusest literatuursusest prii. Laiemalt mingisse abstraktsionismiparteisse ta igatahes kuulub.
Üheksakümnendate keskel kogus Ants Juske tuliseid süsi oma pea kohale provotseeriva väitega, et okupeeritud Eesti kunstipoliitikas domineeris tegelikult varjatud paradoksaalsel kombel Herbert Readi ja Clement Greenbergi “kõrgkunsti” mudel. Selles mudelis oli esiplaanil maalikunst, mis arenes omasoodu – kitšilikku realismi armastava “lihtrahva” ja riigivõimu kiuste – ettenähtud seaduspäras, eneseküllases elevandiluutornis. Lihtsustatult tähendas see liikumist realismist abstraktsionismi suunas, maali süžeelt (ajaloomaal, portree, maastik, vaikelu) maali pinna peale. Sihipärast arengulugu, mis algas impressionismist ja jätkus teistes modernistlikes ismides, tipnedes abstraktse ekspressionismiga pärast Teist maailmasõda. Ehk siis jõudes viimaks pärale sinna, kus maalikunst n-ö rääkis iseenda eest, suurelt ja valjult.
Pole küll otsest põhjust, miks Elkeni loomekehandit sel moel liistule tõmmata – kadunud Juske pidas teda kõikelubava postmodernismi tingimustes nostalgiliselt pigem “teise laine” hüperrealistiks, kes kaheksakümnendate teisest poolest kunstiajaloos justkui vastuvoolu ujudes järk-järgult abstraktsionismi pöördus, hüljates piltlikult aerograafi spaatli kasuks –, kuid realismist eemale on tõepoolest tema maalijateekond kulgenud. Kui üldistusastet veidi suurendada, siis kas tol kümnendil mujalgi maailmas esile tõusnud neoekspressionismi või raskesti määratletava puhta maalilisuse suunas, aga ikkagi – eemale realismist, fotokujutisest, mimēsis‘est. Ontogenees ehk individuaalne areng kopeerib siin fülogeneesi ehk kogu liigi evolutsioonilist põlvnemiskäiku.
Nii näiteks vastab “Tõusuvesi” (2024), üks Elkeni uutest suurtest maalidest, mille lõuendi pikkus on ligi kaks ja laius kolm meetrit, ideaalilähedaselt readilik-greenbergilikule mudelile, olles tõeliselt imposantne oma jäiselt tormlevas abstraktses melanhoolias. Maali teeb dünaamiliseks ristuva, s.t horisontaalse ja vertikaalse sihi kombineerimine. Sellele ei jää kuidagi alla ka hulga tumedama raskusjõuga maal “Moero, 22. september 1944” (2023–2024), mis, nagu pealkirjast nähtub, on küüditatute peres Siberis sündinud kunstniku kummardus Nõukogude võimu tõttu hukkunud sõjapõgenikele. Nende mastaapsete lõuendipindade ees seistes tekib vägisi küsimus, miks peaks kunstnik tulevikus vähema formaadi peale üldse oma aega raiskama.
Ühest tänavusest ajaleheusutlusest tuleb samuti välja, et vaimusilmas poleks Elkenil arvatavasti midagi abstraktse ekspressionismi gigantide kõrval seismise vastu näiteks New Yorgi moodsa kunsti muuseumis. “Mul on lõpuks võimalus näha oma kolmemeetriseid maale suures ja kõrges, hea valgustusega ruumis,”[2] ütleb Elken ARSi projektiruumi kohta, mis on Kunstihoone remondi tõttu hetkel ilmselt parim valge kuubi esteetikast kantud kunstisaal Tallinnas. Ühtlasi paljastab see repliik tahtmatult, kui hästi on kogenud maalikunstnik suuteline oma silmamõõtu kalibreerima, suutes luua muuseumikvaliteediga suurteoseid ka sellistes ateljeeoludes, kus tööks vajalik vaatlusdistants on puudulik. Erandeid muidugi on, aga varasemalt on kogukamad abstraktsed “elkenid” jäänud enamasti ikka paari meetri piiresse.
Suur osa eestlaste 20. sajandi museaalset maaliklassikat jääb pikemat serva pidi nii poolteise meetri kanti – suuremat lõuendiraami ei keera naljalt Kunstihoone Konstantin Pätsu aegsete liftiuste vahelt sissegi. Elkeni läbilöögiteos “Kajakas” (1982) on peaaegu täpselt 150 cm lai. Ta pidi olema siis veel 27-aastane, reprod ilmusid trükiajakirjanduses, kunstiteadlased kiitsid ja publik imestas, kuidas sellist parteikantseliidis “mandunud kapitalismimaade ees lömitamist” üldse avalikult näidata võis. Sadamates ei tohtinud toona pildistada, see oli ikkagi rangelt valvatud piiritsoon, kuuendikku planeedist haaranud Nõukogude Liidu välispiir, aga Elken sai Tallinna ja Helsingi vahet seilava Georg Otsa nimelise parvlaeva kaadrisse Aegna saare väikeselt laevaliinilt.
“Rippusin toona fotokujutises kinni,”[3] on ta ühes raadiointervjuus selgitanud – foto pidi olema ikka enda tehtud, teisiti ei passinud slaidimaali viljeleda. Kajakas jätab nii laevale kui ka taevalaotusele ebaloomulikult suure varju, kuna Elken maalis projektsiooni ette riputatud (ja abikaasa vennalt laenatud) kajaka topist täiesti natuuritruult. Tulemuseks on topeltkujutis, kus kajakas lendab vaba linnuna ühtaegu nii sadamast lahkuvale laevale “järele” kui ka kohe-kohe “vastu” nähtamatut klaasseina, mis tema pääsu vabasse läände takistab. Ilmselt on siin üks inspiratsiooniallikas olnud Ando Keskküla veidi varasem triptühhon “Tallinna sadam lõpetamata meremaaliga” (1980/1981), mille Elken teatud mõttes oma dramaatilise kajakamotiiviga lihtsalt üle mängib.
Hiljem on ta korduvalt “Kajakat” tsiteerides ja parafraseerides selle teose juurde tagasi pöördunud, nagu hitimeistritel oma menukite puhul tavaliselt kombeks on. Ei tea, kas alateadlikult või mitte, aga ka “Tõusuvee” kaarja kujuga lainehari meenutab väljasirutatud kajakatiiba. Kokkuvõttes paistab mistahes kujul vesi olevat Elkenil peamine stiihia – noorusest on palju laevamotiive, hiljem kerkivad esile mäslevad merelained, sulavad liustikud, majesteetlikud jäämäed, kiiskavad lumeväljad, linnatänavate koristamata lumi, lörts ja lõppematult hallid vihmapiisad – H2O kogu oma molekulaarses üleolekus.
Veega seostuvad muidugi ka pisarad ning üldiselt õnnestub Elkenil jätta endast tundliku ja kohati isegi haavatavalt neurootilise inimese mulje, kuigi pole kahtlust, et temaga parasjagu kunstipoliitilises opositsioonis olevatel player’itel oleks “alternatiivsedki faktid” vajadusel käepärast võtta, sest vesi võib teatavasti olla ka nõelavalt külm. Siiski on väga nunnud – ja eesti kunstnike hulgas endiselt väga haruldased – need armastusväärsed momendid, kui Elken räägib ausalt ja avalikult oma eeskujudest, kiidusõnadega koonerdamata.
“Mingil perioodil mind enim huvitanud kunst ja kunstnik,”[4] ütleb ta näiteks kadunud Ando Keskküla kohta siinse hüperrealismi “esimesest lainest” (Juske periodiseeringu järgi). “Julian Schnabeliga õnnestus Veneetsias tema [—] avamisel isegi rääkida,” kiitleb ta teisal, et hinge tõmbamata jätkata: “Minu 2013. aasta “Malecón” näitusele Draakoni galeriis sattus täiesti juhuslikult kruiisituristina Tallinnas viibinud Anselm Kiefer, kes [galeristi – Toim.] Elin Kardi palvel külalisteraamatusse ka kirjutas.”[5] Oluline on, et see ei ole mingi keeruline metatasandi post-post-cool, mis siit paistab, ei. See on siiralt lapselik rõõm, et mitte ainult Elken ei tea, kes on Kiefer – olgem ausad, see paistab ju üsna avalikult välja –, vaid ka Kiefer teab nüüd, kes on Elken.
Nagu aga kõik nutikad kunstnikud, on ka Elken meedias ja sotsiaalvõrgustikes ikka armastanud maalida endast ootamatute edulugudega paralleelselt vangoghilikku märtriportreed. Dramaturgilisel tasandil on muidugi arusaadav, et üheksakümnendatel taasiseseisvunud Eestis parnassilt porri visatud maalikunst vajab karismaatilist, ent pidevalt vääriti mõistetud eestkõnelejat, keda kõik institutsioonid miskitmoodi kiusaksid, aga kas see on ka tõsi? Kuidas võtta…
Eesti Kunstimuuseum pole viimastel kümnenditel temalt väga palju ostnud, see on tõsi, aga valdkondlik vaesus on laiem mure. Ka Veneetsia biennaalile pole Elkenit seni saadetud, aga pangem tähele, et Merike Estna, kes tänavu valiti Eesti esindajaks 2026. aastal, on selles kontekstis esimene maalijast biennaalikunstnik… enam kui 20 aasta jooksul. Samuti on Elken seni ainsa kunstnikuna pälvinud näiteks Eesti vanima erakapitalil välja antava kunstipreemia ehk AkzoNobeli (endise Sadolini) preemia koguni kaks korda (2002 ja 2020). Ta on saanud veel kõige muu hulgas Konrad Mäe nimelise maalipreemia (2000), Kristjan Raua nimelise kunstipreemia (2006), Vabariigi Presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2007) jne, seda nimekirja võiks jätkata.
Nii et trendid muutuvad, ainult kannatust. Kuidas see populaarne reklaami-slogan nüüd kõlaski? “Head asjad tulevad nendeni, kes jaksavad oodata,” oli vist nii?
Andreas Trossek on kvartaliajakirja Kunst.ee peatoimetaja.
[1] Ants Juske, Jaan Elkeni dialoog iseendaga. – KUNST.EE 2014, nr 3, lk 68.
[2] Janar Ala, Jaan Elken: kunstnikuametist pensionile ei minda. – Postimees 10. VII 2024.
[3] Kaja Kärner, Kajalood: Jaan Elken. – Vikerraadio 25. V 2024, järelkuulatav: https://vikerraadio.err.ee/1609340051/kajalood.
[4] Jaan Elken, Mingil perioodil mind enim huvitanud kunst ja kunstnik. – KUNST.EE 2020, nr 3, lk 34–43.
[5] Janar Ala, Jaan Elken: kunstnikuametist pensionile ei minda.