Tallinna Graafikatriennaali sihtasutuse juhatuse liige Britta Benno ja Tallinna XIX Graafikatriennaali kuraator Marika Agu avavad sel suvel (21. VI–31. VIII 2025) Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis aset leidva graafikapeo korraldamisega telgitaguseid, vahetades mõtteid, mis pooleteise aasta jooksul triennaali ette valmistades on kogunenud.

Marika Agu (MA): Tänavuse Tallinna XIX Graafikatriennaali regionaalseks fookuseks on Balti mere ümbrus. Osalevad nii erinevad kunstnikud, nagu Siim-Tanel Annus, Zuza BanasiŌ„ska, Mirtha Dermisache, John Grzinich, Maria Erikson, Doris Hallmägi, Semjon Hanin, Lauri Koppel, Maija Kurševa, Lauri Lest, Maria Mayland, Dzelde Mierkalne, Anna Niskanen, Algirdas Jakas, Tõnis Jürgens, Anne Rudanovski, Ülo Sooster, Anastasia Sosunova, Viktor Timofeev, Gintautas Trimakas ja Taavi Villak. Millised teadmised ja kogemused olid sinul enne triennaali ettevalmistusperioodi Baltimaade kunstiväljast?

Britta Benno (BB): Tunnistan ausalt, üsna ahtakesed olid minu teadmised sellest, mis toimub Läti või Leedu kunstiväljal. Seda intrigeerivam oli sukelduda ühes triennaali ettevalmistusega ka tundmatusse vette – õppida tundma oma kaasaegseid (graafika)kunstnikke naabermaadest. Piinlik muidugi ka, et ma pole Lätist ja Leedust seni eriti huvitunud. Põhjamaad, Skandinaavia ja distantsilt kaugemad Lääne-Euroopa regioonid on varem tunduvalt põnevamad tundunud. See, et Lätis ja Leedus tehakse ühes Eestiga palju graafikat ning need riigid on kolmekesi Tallinna Graafikatriennaalil alati esindatud olnud, oli muidugi hästi teada. Aga mind ei võlunud nende estampgraafika, mis oli alati – võrreldes õhuliste eesti kunstnike graafikaga – kuidagi “tihke”, pruun ja omajagu sünge. Tänaseks olen vanad arusaamad küll täiesti minetanud ning tahan jätkuvalt sukelduda Balti mere pruunidesse graafikavetesse!

MA: Eesti kunstiväljal toimetades ei ole naaberriikides Lätis, Leedus või ka Soomes toimuv automaatselt kättesaadav, selleks peab tõepoolest ise mingeid samme tegema. Samas rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil käies on küll võimalik nii muuseas naaberriikide paviljonidest läbi astuda ning näha, millise kunstnikuga on välja tuldud. Mul on tunne, et XII Balti triennaal, mis oli 2018. aastal korraldatud näitustena kõigis Balti riikide pealinnades, tekitas esmakordselt ettekäände külastada neid lühikese aja jooksul ning kujundada endale mingisugust ühtset ülevaadet. Arvan, et ka Riias 2018. ja 2000. aastal toimunud esimene ja teine Riia kunstibiennaal RIBOCA (Riga International Biennial of Contemporary Art) teenisid samuti head eesmärki, et luua ühine platvorm siinse regiooni kunstile. Mäletan, et teisel RIBOCA-l nägin näiteks esimest korda Anastasia Sosunova loomingut ja nüüd on ta kutsutud ka graafikatriennaalile. Lisaks on “Survival Kit” kunstifestival Riias olnud väikestviisi mu sünnipäeva tähistamisega seotud, sest alates 2009. aastast toimub see alati septembri alguses. Ja see võis ehk olla 2014. aastal, kui külastasin esimest korda Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses Dainius Liškevičiuse näitust ja olen siiamaani jahmunud, kui võimsa ruumikogemuse üks näitusesaal võib pakkuda…

Aga miks soovis Tallinna Graafikatriennaali sihtasutuse juhatus tänavu keskenduda rohkem siinsele regioonile?

BB: Keskenduda Baltimaadele on mitmes mõttes tähenduslik otsus. Graafikatriennaal on jõudnud taasiseseisvunud Eestis tohutult rahvusvahelistuda ja mahult väga kolossaalseks, peaaegu hoomamatult suureks gigantnäituseks kasvada, pöörates igal toimumiskorral mõnele maailma regioonile rohkem tähelepanu. See on korraldajate, eeskätt Eve Kase suunalt olnud tähelepanuväärne ja oluline missioonitöö – tuua kohalikule vaatajale koju kätte vägevaid kunstiteoseid maailma eri paigust, uuendades sellega ühtlasi teadmisi ja kontakte. Eelmine, ungari kuraatori Róna Kopeczky kureeritud Tallinna XVIII Graafikatriennaal 2022. aastal oli näiteks Kesk- ja Ida-Euroopa fookusega.

Laienedes ja kasvades graafikatriennaal aga samaaegselt eemaldus kohalikust ja ka traditsioonilist trükigraafikat viljelevast kunstnikust. Graafikakunstnikuna oli ja on siiani üsna keeruline olla nähtav ja tunnustatud. Minu eesmärk on rohkem graafikat ja rohkem Tallinna, s.t rohkem kohalikku kunsti ja algset graafikatriennaali.

Baltimaade kunsti fookus on mõneti tagasi “juurte juurde” pöördumine. Graafikatriennaal toimis Nõukogude Liidu ajal kolme Balti riigi graafikakunstnike kõige olulisema teoste eksponeerimise väljundina. See oli kunstnike jaoks põhiline rahvusvaheline näitus ja ka kogunemise koht, kus jagada uuemaid kunstitrende nii sisus kui ka vormis. Nüüd on hea seda liini taas värskendada, luua sidemeid uuema generatsiooniga ja kasvada kohalikul pinnal jõudsamaks.

Järjepidevus ja jätkusuutlikkus ei ole ainult sõnakõlksud, vaid graafikatriennaali 57 eluaasta jooksul tõesti olulised kantud väärtused. Graafikatriennaal on suurem kui üks näitus. Näituste visuaalsetest identiteetidest, fotodest ja teostest, dokumentidest ja kataloogidest on moodustumas omalaadne oma aja arhiiv.

Baltimaade fookus on ka poliitiline otsus. Eriti pärast täiemahulise Ukraina sõja algust on vaja tugevdada sidemeid lähiriikidega, hoida kokku ning näidata ühtsust. See on meie kultuuriruumis veel hädavajalikum kui varem.

Kindlasti on kohalik fookus ka ökoloogiline valik – teha suurnäitust väiksemalt, lähemal. Igasuguseid ressursse – nii inimesi, keskkonda kui ka raha – säästvam on pigem pühenduda vähesemale, aeglasemalt ja kohapeal. Üks hea põhjus, miks lähikonna kunstnikele keskenduda, on ka see, et saab vabamalt kunstnike stuudiovisiite teha, ja neid oleme sinuga, Marika, väga palju teinud. See on kogu näitust ettevalmistava protsessi parim osa – vestelda kunstnikega nende tööruumides nii Eestis, Lätis kui ka Leedus.

Aga Marika, kuidas tegid kuraatorina kunstnike valiku?

MA: Stuudiovisiite oli koos sinuga väga tore teha, sul olid alati põhjalikud trükitehnilised kommentaarid, millest palju õppisin! Kõik kunstnikud, kellega oleme triennaali ette valmistades kohtunud, on oma tööle maksimaalselt pühendunud ning tõelised pärlipüüdjad oma valdkonnas. Loodan, et nad kõik mahuvad ühte tuppa, sest kokku tuli üsna kirju seltskond.

Mitme kunstniku puhul soovisin jätkata varasemalt alustatud koostööd ja dialoogi ning on hea meel, et nad võtsid vastu kutse sellel teel edasi liikuda. Ajalooliste teoste kaasamise puhul oli mul vaja välist toetust, kellegi nipsu, et mind üle ääre lükata. Olen seetõttu tänulik Elnara Taidrele, kes võttis kinni minu fännijutust Ülo Soosteri kohta ja viskas õhku võimaluse eksponeerida tema teoseid tänavusel graafikatriennaalil. Nüüd see päriselt juhtubki, kuigi nii Tallinna Kunstihoone kui triennaali tiim on pidanud tegema suuri pingutusi, et kohandada ajutine Lasnamäe paviljon kõlbulikuks muuseumikogudest pärit teoste eksponeerimiseks.

Ülo Sooster
Abstraktne motiiv
Dateerimata (1960. aastate esimene pool)
Viltpliiats, paber, 28 x 20 cm
Tartu Kunstimuuseum

BB: Võib-olla veel enne kunstnike valikut on õigem küsida, millest johtus sinu näituse kontseptsioon? Mingid märksõnad, nagu “aseemiline kirjutamine” ja “keskendumine paberile”, olid sul kuraatorina enne kunstnike valikut juba hästi paigas.

MA: Tundsin ennast efektsetest ruumiinstallatsioonidest ja virvendavatest ekraanidest ülestimuleerituna ning soovisin selle tasakaalustamiseks pakkuda vaatajale kunstinäitust, mis oleks häbitult staatiline ja vormistatud n-ö pildikestena raamides. Selle taustal on tiksunud süvenev infoüleküllus ning eeldus olla 24/7 kättesaadav kõikvõimalikele instantsidele. Näitustel käies märkasin, et sain enim lohutust abstraktseid motiive kujutavatest teostest, mis ei võitle agressiivselt tähelepanu pärast.

Teisalt olen fännanud tag‘e ja impulsiivset sodimist linnatänavatel, fetišeerinud selle tegevuse irratsionaalsust, toorest energiat. Kui mu laps käis lasteaias, oli tal lühike periood, mil ta joonistas tähti – jäljendades kirjutamist, teadmata, kuidas see päriselt käib. Kahtlustan, et mõlemad ilmingud kanaldavad inimese fundamentaalset vajadust jätta endast märk maha.

Kuid nende märkide vastuvõtuvõime on inimesel piiratud ja praegu saavutanud minu hinnangul kriitilise piiri, sest selleks, et midagi meelde jätta, on vaja n-ö proteesi, “tarka meest taskus”. Selles virvarris, kus peab olema kahes reaalsuses korraga, pakuvad analoogsed kogemused, mis ei ole kõigiga jagatavad ja kättesaadavad, stabiliseerivat mõju. Sealjuures paber materjalina mõjub tänapäeval peaaegu et eelajaloolise infokandjana ning vastupanu väljendusena digitaalsele sisutootmisele, kuigi paradoksaalsel kombel tänu paberile me siia punkti jõudnud olemegi.

Aga mis rolli täidab graafikatriennaal graafikatehnikate arendamisel?

BB: Ehkki graafikatriennaali roll on pealtnäha traditsioonide hoidmine, on see alati olnud ka revolutsiooniline sündmus, nagu kirjeldab selle 50 aasta juubeliks koostatud raamatu “Tallinna Graafikatriennaali jälgedes” eessõnas Elnara Taidre 2018. aastal. Kui Nõukogude Liidu ajal sai graafikatriennaali publik trükitehnoloogiliselt ja ka väljendumisviisides uuemaid liikumisi jälgida, siis alates 1990. aastatest laienes graafikatriennaal igasuguse paljundatava kunsti “maaletoojaks”, laiendades sedasi põhimõtteliselt graafika tähendust. See väljendus vabama käsitlusena meediumist nii graafikaõppes kui ka kunstnikkonnas, kes samm-sammult astusid laiapõhjalisema nüüdiskunsti interdistsiplinaarsete vormide suunas.

Paljundatavus või reprodutseeritavus on olnud nüüdseks juba painavalt pikalt graafika “põhitrumm”, mida taguda. Ikka viidatakse Walter Benjamini tekstile “Kunstiteos oma mehhaanilise reprodutseeritavuse ajastul” (Das Kunstwerk im Zeitalter seiner technischen Reproduzierbarkeit, 1935). Tänaseks, kui kõik meediumid on molekulaartasandini paljundatavad ning kõik levib ja paljuneb ohjeldamatult virtuaalreaalsuses, ei ole minu jaoks graafika põhi- või ainus tunnus paljundatavus. Väga paljud kunstnikud, kes töötavad graafikatehnikatega, ei tiražeeri üldse oma teoseid, s.t nad ei trüki kontrollitult tervet seeriat ühesuguseid tõmmiseid, vaid loovad oma trükiteoseid ainukordsetena. Näiteks tuntud eesti graafikakunstniku Kadri Toomi teosed on pigem maalikunstile sarnaselt ainueksemplarid. Tehniliselt ei ole isegi võimalik kõiki graafikatehnikaid kasutades mitut ühesugust teost luua, samas ei tee see minu silmis neid teoseid vähem graafikaks.

Graafikatehnikad sisaldavad endas võrratus koguses tähenduste, mälestuste, materjalide ja pinnase kihte, millega käsitletakse suuremaid teemasid. Näiteks Ameerika kunstiajaloolane Jennifer L. Roberts jaotab oma taskuhäälingus graafika põhimanöövrite järgi kuueks peatükiks: surve, ümberpööramine, eraldamine, pinge, sekkumine ja võõrandumine (pressure, reversal, separation, strain, interference, alienation). Selline lähenemine on intrigeeriv ning võimaldab graafikakunstnike loomingut sisuliselt uutmoodi käsitleda.

Teadmised graafikast kujundavad looja mõtlemisviisi ja käekirja, isegi kui pärast õpinguid kunstnik ei tööta enam otseselt graafikatehnikatega. Näiteks on see mõtlemise ja materjalide tunnetuse omapära tajutav Tallinna XIX Graafikatriennaalil osalevate kunstnike seast leedu kunstniku Anastasia Sosunova puhul, kelle söövitatud vaskplaadid suurema installatsiooni osana töötavad ääretult mõjusalt – metall on justkui vabanenud tööriista rollist ning saanud eneseküllaseks osaks suuremast mitmekeelsest narratiivist. Metallplaadil on tähtis roll ka leedu kunstniku Algirdas Jakase joonistustes, kus põimuvad kontrastsesse kihilisse kooslusesse ähvardavalt läikiv ofset-plaat, pehme värvipliiatsi joon paberil ning pindu läbistavad isevalatud plastist kruvid. Läti kunstnik Dzelde Mierkalne liigub ofortidest edasi marmorilaadselt kirjust tsemendist, scagliola-tehnikas skulptuuride loomise ning sellesse graveerimise juurde, kus tema kujundatud unenäolised mikihiirelikud tegelased eksistentsiaalseid hirme ja ärevust mänglevalt peegeldavad.

MA: Väga hea, et tõid juba välja mõned olulised nimed, kes panustavad graafikavälja arendamisse. Oled omavahelistes vestluses maininud, et graafika on tükk aega teiste kunstimeediumite varjus olnud. Mis on olnud selle põhjuseks?

BB: Minu ja mu eakaaslaste õppeajal, 1990. aastate lõpul ja 2000. aastate algul, ei olnud graafika moes. Kuulsime oma õpetajaskonnalt, et graafika on “surnud” ja tegelege millegi muuga. Trots on käivitav jõud, seda enam oli tahtmist trükigraafikat ka peale Eesti Kunstiakadeemia õppeaega teha. Kuna see on tohutult võimalusterohke, igas suunas tegelikult paindlik, ajas muutuv, samas põnevalt traditsioonidesse põimunud meedia, millele saab nii konventsionaalselt kui kombeid lahti lammutavalt läheneda. Graafika ei ole pikalt olnud trendikas, vaid pigem käsitöö valdkonda “alandatud”, n-ö liiga dekoratiivne ja vanamoodne ala.

Tänaseks on need lähenemised täiesti muutunud. Käsitöö kui vastuhakk kiirustamisele, materjalide agentsus, kus “geniaalne kunstnik” enam üksinda ei tee ega otsusta, on olnud uus värske õhk nii graafika kui ka teiste materiaalsete kunstiliikide valdkonnas. Virtuaalia ei tapnud graafikat, üks ei asendunud teisega. Pigem toimivad ja toimetavad mitmed eri nähtused samaaegselt laienenud ruumis.

Aga vanade tõdede ja uute liikumiste vahel jäi üks põlvkond kuidagi kahelt poolt hammasrataste vahele – vanad neid ei tunnustanud ning noored toimivad juba selles järgmises tunnetusruumis. Nii et mul on hea meel näha, et graafika positsioon kunstiväljal rehabiliteerub. Juba loen rohkem kui ühe käe sõrmedel üles ka joonistusi ja graafikateoseid Veneetsia kunstibiennaalidel. Mul on hea meel, et ka siinne graafikatriennaal osaleb materiaalsete kunstide renessansis.

Kuid mis köidab sind graafikakunstis? Miks see sinu jaoks oluline on? Ja kuidas jõudsid graafikast mõeldes meedia ja kunstitehnikate arenguni laiemalt?

MA: Graafikatriennaal on leevendanud minu obsessiooni joonepõhise kujundi, sealhulgas näiteks erinevate kirjatüüpide vastu. Olen väga tänulik, et triennaal võimaldas panna näitusele loetamatu pealkirja, mis minu hinnangul viib idee kirjatüübi potentsiaalist lõpuni ja võimaldab seda lugeda ning enda peas salvestada ükskõik millisena – varesejalgade kaitseks!

Tõukudes ühelt poolt tänavuse peanäituse toimumiskoha arhitektuurist, mis sisuliselt lubab ennast käsitleda lõpmatu loop’ina, mille alguspunkt on ühendatud lõpp-punktiga, hakkasin selle sees ette kujutama ühe graafilise kujundi elukäiku – millest see sünnib ja kuhu sureb, ning mis seal vahepeal toimub. Näitus käsitleb individuaalseid märgisüsteeme, märkmete tegemist ja väljakutseid kogetu meeldejätmisel, kuna seisame silmitsi elektromagnetiliste seadmete mõjul põhjustatud infoülekülluse ja vastupanu ahvatlustega informatsiooni juurde tootmiseks.

Ehitasin näitust üles assotsiatiivse, etapilise rännakuna, kuid projekti lõppfaasis avastasin, et meediateoreetik Alessandro Ludovico on tegelikult väga sarnaselt mõtestanud analoog- ja digimeedia arengut ning käsitlenud väljakutseid informatsiooni üleküllusega toimetulemisel. Seepärast oleme ka otsustanud paar tema teksti triennaali trükises tõlkida ning kutsuda ta Eestisse nendel teemadel avalikult kõnelema 21. VIII 2025.

BB: Uudse lahendusena lõid sa graafikatriennaalile lõpuürituse, mis toimub 29. VIII 2025 Lasnamäe paviljoni kõrval, Lindakivi kultuurikeskuses. Koondad selleks ürituseks spetsiaalselt heli-, performance– ja videokunstid. Miks sa otsustasid sedaviisi toimida, eraldades n-ö seisva ja liikuva pildi, kutsumaks publikut üheks ainukordseks ürituseks erilisse paika kokku?

MA: Esiteks proovib finissage augusti lõpus püüda publikut, sest tõtt-öelda on vahetult enne jaanipäeva avatavale suvekuudel toimuvale näitusele nähtavust tekitada üsna suur väljakutse. Teiseks tahtsin ära kasutada seda tehnilist ressurssi, mis asub täpselt paviljoni kõrval. Ning kolmandaks, võttes arvesse oma kaasaja tunnetust ehk siis tuletades mõttekäiku digitaalsest ülestimuleeritusest ja tähelepanu defitsiidist, tundsin, et ajapõhistele teostele teeks rohkem au, kui nende kogemise jaoks on reaalselt spetsiaalne koht ja aeg võetud, selle asemel et näitusesaalis juhuslikult “koperdada” kümneminutilise video või performance’i otsa.

Isegi kui graafika näitamine Tallinna XIX Graafikatriennaalil tundub iseenesestmõistetav, siis pole see alati nii olnud ja sellise meediapõhise retroaktiivse erisuse sissetoomine võib kõike eelmainitut arvesse võttes olla vajalik. Tuues üheks õhtuks Lindakivi kultuurikeskusesse ajapõhise eksperimentaalse luule, heli ja liikuva pildi, võiksid sellest potentsiaalselt võita nii teoste autorid kui ka publik.

BB: Vägev! Loodetavasti tõmbab suvine puhkeaeg näitusele rohkelt lähipiirkonna turiste. Meie sinuga panustame omalt poolt Baltimaade kunstnike Lasnamäele toomisega. Tulemas on tõeline graafikasuvi, head pidu meile!