Taktikaline meedia (TM) on üks leidlikumaid ja paljutõotavamaid kriitilise kultuuripraktika suundi, mis viimase poolteise aastakümne jooksul on esile kerkinud. Ning nüüd on selle jaoks jõudnud kätte aeg nautida ka ametliku kunstimaailma heakskiitu ning toetust. Asjad on siiski oluliselt muutunud alates 1990-ndate esimesest poolest, mil TM esile tõusis. Omal ajal mitmete TM praktiseerijate jagatud lähtepunktid on nüüd kahtluse alla seatud või on viimase aja arengud need arvamused ümber lükanud. Mõned praktikud on sellest aru saanud ja proovivad mõningaid oma algseid seisukohti üle vaadata ning nende üle järele mõelda, nii et kriitiliseks endassesüüvimiseks on just praegu õige hetk.
Kriitika tendentsi aadressil
TM tähendab mitmesuguseid kriitiliste kultuuripraktikate ja teoreetiliste vaatenurkade kooslusi, mis – olemata samas terviklikud – jagavad teatud üldisi suunitlusi ja eelarvamusi. Need kätkevad endas n-ö jaatava kunsti ja kultuuri ideoloogia tagasilükkamist kui ka skeptitsismi kunstimaailma suhtes. TM praktiseerijatel on kalduvus töötada kollektiivselt ja väärtustada ajutise iseloomuga sündmusi ning nähtusi rohkem kui püsivaid töid ja monumente ning amatööri mitmekülgsust ja eksperimenteerimist enam kui professionaalsust. Tänapäeval kipub TM traditsioonilise kodanliku kunsti paradigmast väljapoole nihkuma või sellest lihtsalt Aikido-laadsete žestidega kõrvale hüppama. Leidlikud TM do-it-yourself ehk “tee-seda-ise” praktikad põhinevad enamasti kohalikel, liikuvatel või mittepüsivatel interventsioonidel ehk sekkumistel, mis väljendavad erilist kiindumust détournement’i[1] ja (tähenduste) ümberpööramisse. Mõnikord kasutatakse jälgede segamiseks anonüümsust, kamuflaaži või tegelike eesmärkide varjamist. TM praktiseerijad on samuti eneseteadlikult opositsioonilised, olles vastu peamiselt autoritaarsetele jõustruktuuridele ja tehnoloogia ning ressursside hierarhilistele kontrollmehhanismidele.
Kollektiiv Critical Art Ensemble (CAE) on selle nähtuse võrdkuju – ja eriti oluline näide grupist, mis oma tegevust teoretiseerida püüab –, olles kirjutanud mõjukaid esseid ja avaldanud neid praeguse seisuga kuues raamatus. CAE ei teeskle, nagu räägiks ta teiste TM rühmade nimel või terve nähtuse nimel tervikuna, ning oleks ebaõiglane sellist rolli nende enesemõtestamisele määrata. Kui teatud CAE argumendid ja väited siinkohal rõhutamist leiavad, siis seetõttu, et nad väljendavad sisukalt kogu suunitlust ja seetõttu, et nende mõju(kust) on praeguseks juba üldiselt tunnustatud. Grupi TM lühimääratlus võtab kokku ka ülalpool välja pakutud kirjelduse:
“Taktikaline meedia on seisundiline, üürike ja ennasthävitav. See julgustab kasutama igat liiki meediat, mis lülituks konkreetsesse sotsiaalpoliitilisse konteksti eesmärgiga põhjustada molekulaarseid sekkumisi ja semiootilisi šokke, mis aitaksid eitada autoritaarse kultuuri kasvavat intensiivsust.”[2]
Seega, “taktikaline” TM puhul annab mõista valmidusest kasutada “ükskõik millist vajalikuks osutuvat meediat” – või nagu CAE Malcolm X-i parafraseerides teisal sedastab – , et vastu hakata autoritaarse kultuuri struktuuridele ja võidelda kätte vabu pindu uue meedia ja tehnoloogia vallas.[3]
TM moodustus selgelt eristatavaks kultuuripraktikate suunaks festivalil “Next Five Minutes”, mida korraldati Amsterdamis 1993. aastast alates. Sestpeale on terve hulk grupeeringuid muutunud teada-tuntud TM näidisteks. Lisaks CAE-le Electronic Disturbance Theater, 0100101110101101.org, RTMark (®TMARK), the Yes Men, Institute for Applied Autonomy, Bureau of Inverse Technologies, subRosa, Raqs Media Collective ja ajakiri Adbusters, samuti avatud ja muutliku liikmeskonnaga võrgustik, mis on aktiivne “kollektiivse nime” Luther Blissett all. On kümneid teisigi gruppe ja iga aasta tekib neid juurde. TM-ga seostatud kirjutajate ja teoreetikute seas on (jällegi lisaks CAE-le) David Garcia, Brian Holmes, Kalle Lasn, Geert Lovink, Joanne Richardson, McKenzie Wark ja Peter Lamborn Wilson (alias Hakim Bey).
Nagu nähtub sellisest nimekirja koostamise katsest, osutub üsnagi erisuguste tegevuste ja vaatenurkade ühise nimetaja alla viimine paratamatult problemaatiliseks. Ülaltoodud TM iseloomustus paneb rõhku neile rühmadele ja suundumustele, mille juured on kunstimaailmas – osaliselt seepärast, et nüüd paistavad nad sinna ka naasvatena, et seal rahu leida. Säärane rõhuasetus võib mõjuda moonutusena ja on ilmselt ebaõiglane nende grupeeringute ja suundumuste suhtes, mis ei lähtunud mitte kunstimaailmast, vaid otseselt (ühiskondliku) aktivismi ja autonoomse kontrakultuuri kogemusest. Teistsugune TM nimekiri võiks sisaldada näiteks Indymediat ja Peoples’ Global Actionit (PGA) või omistada neile võrgustikele isegi keskset, näitlikustavat rolli. Siinne kriitika on aga suunatud sellele, mis eristub selgelt kui “tendents” – ehk see, mis iseloomustas TM kui n-ö isehakanud ja iseennast lahti mõtestanud “praktikakobara” asutamishetke.
TM on ajalooliste avangardliikumiste kultuurilise projekti kaasaegne mutatsioon. Siiski, oma mõningates lähte-eeldustes ja kasutusvaldkondades on see selgelt ja otsustavalt saanud pitseri neoliberaalselt hegemoonialt, mis iseloomustab TM esilekerkimise ajahetke. Selle nähtuse opositsiooniline iseloom on juba välja toodud: TM töötati välja kui teatud antiautoritaarne kultuur, mille võimalikkusse uskusid selle kandjad ka “pankapitalismi” tingimustes. Olles esile kerkinud ja edasi arenenud rea kogunemiste ja töötubade raames aastatel 1993–1999, on TM täpselt samaaegne külma sõja järgse võiduka neoliberalismi õitsenguga, parastava ideoloogiaga, mille kõla on siiani esile kutsutav fraasiga parempoolselt liberaalilt, hegeliaan Francis Fukuyamalt: Berliini müüri langemine ja kapitalismi levik oma dialektilisse vastase sisse (st endise idabloki aladele) tähendab – nagu meile öeldakse –, et oleme sisenenud viimaks “ajaloo lõppu”.[4] Pole enam suuri poliitilisi konflikte või võitlusi, radikaalset kriitikat ega revolutsiooni: ajalugu on lõppenud, tipnedes üldise konsensuse alusel valemiga “kapitalism pluss liberaalne demokraatia”.
Tõepoolest, see ideoloogia oli mõjus 1990-ndatel aastatel. Alles tagasivaateliselt, pärast globaliseerumisvastaste meeleavaldusi Seattle’is ja Washingtonis 1999. aasta lõpus ja Genovas 2001. aastal G8 vastaste massidemonstratsioonidena kulmineerunud protestilaineid, võime ära tunda jätkunud väljakutseid isegi sel kümnendil: zapatistide ülestõus Mehhikos, Chiapas 1994; Lõuna-Korea tööliste esile kutsutud üldstreik detsembris 1996; või siis Inglimaa raevukate maanteevastaste kampaaniate taustal olnud “tee-seda-ise” antikapitalism. Kui too kümnend aga algas, näis, et kapitalismi vaidlustamine ja süsteemne kriitika on kokku kukkunud, segaduses ja meeleheitel. 1990-ndate alguses suutsid võimulolevad neoliberaalid põhimõtteliselt ilma igasuguse vastupanuta – ja läbi uute institutsioonide nagu Maailma Kaubandusorganisatsioon ja Maailma majandusfoorum – suurendada “ärakurnamispoliitikat” maakera põhja-lõuna teljel. “Privatiseerimine”, “strukturaalsed kohandamised” ja “Washingtoni konsensus” olid eufemismid, millega peideti selle globaalse võlgnike vangla koordineeritud piiranguid, pihustati laiali kohalik tööjõud ja keskkonnakaitse ning päästeti rahalise kapitali kontrollimatud toimingud valla kõikidel turgudel.
Sellel süngel foonil kerkib TM esile keeldumisena poliitilisest meeleheitest ja kultuurilisest halvatusest, vaadates näkku ilmselgele kaotusele ja radikaalsete püüdluste luhtumisele kõikjal. TM mitmekülgsed praktikad olid hingestatud otsusekindlusest jääda kriitiliseks külma sõja järgsete realiteetide suhtes ning jääda ellu, leidlike ja mänguliste praktikate võimalust päriselt maha kandmata. Tagasivaateliselt võime siiski näha, et TM praktiseerijad loovutasid liiga palju neoliberaalsetele võitjatele. Igasuguse nähtava antisüsteemse liikumise puudumise olukorras kaldusid TM-ga tegelejad leppima, et radikaalne süsteemimuutus – revolutsioon – pole enam reaalne ega soovitatav. Seda tehes ajasid nad aga omavahel segi neoliberaalsed soovkujutelmad ja tegeliku ajaloolise realiteedi. Ühest CAE ajakohasest tekstist on see päris selgelt välja loetav. Nad pooldavad “molekulaarseid” sekkumisi, sest nagu grupp 1994. aastal sõnastas, “ei ole revolutsioon enam elluviidav valikuvõimalus”.[1] See tekst jätkub: “Pärast kahte sajandit revolutsiooni ja peaaegu et revolutsiooni kordub üks ajalooline õppetund – autoritaarset struktuuri ei saa purustada, sellele saab vaid vastu hakata.”[2] Radikaalsest süstemaatilisest kriitikast ja transformatsiooni projektist (st hävitada kapitalism kui globaalne ekspluateerimis- ja kontrollisüsteem) loobumisega kaasnenuks otse loomulikult olulisi tagajärgi TM praktikate jaoks.
Tänapäeva vaatepunktist avanevad siin aga nii mõnedki paradoksid. Esiteks on selge, et võidukad ajaloo lõpu kuulutused olid pehmelt öeldes ennatlikud. Neoliberaalne hegemoonia kutsus esile tõsiseid vastuhakke ja mässe, mis on sulandunud uuteks ja üleilmseteks vormideks: nõndanimetatud antikapitalismi risoomideks. Ja neoliberaalse üleilmastumise sisse kogunenud vastuolud lahvatasid silmapaistvalt ka 11. septembril 2001, ergutades kapitalismi peamist maailmale pealesurujat USA-d kuulutama välja “planetaarset eriolukorda” ja appi võtma alalist, “ennetavat sõda” terroriga koos kõigi kaheldavate kaasnevustega. See ei tähenda muidugi, nagu saaks antikapitalismi võrdsustada Al Qaeda stiilis džihadismiga: selline taandav lihtsustamine kuulub toiminguna Impeeriumi enese strateegiasse.[3] Siiski ei saa ümber lükata, et mõlemad kaasaegsed fenomenid on vastuseks 1970-ndatel ja 1980-ndatel välja töötatud neoliberaalsele globalismile, mida 1990-ndatel hoolimatult rakendati.
Teiseks võime täheldada, et see TM tuumikuni ulatuv kriis, mille päästikuks oli n-ö represseeritute tõeline tagasitulek (real return of the repressed), oli täpselt samaaegne TM uue eduga ametlikus kunstimaailmas; näiteks Nato Thompsoni poolt 2004. aastal kureeritud näitus “The Interventionist” MASS MoCA-s, Massachusettsi kaasaegse kunsti muuseumis. Olukorda lihtsustamata näib olevat selge, et mingi uus lehekülg keerati selle näitusega küll. TM-l on nüüd kunstimaailmas oma koht ja see naudib teatud ametlikku heakskiitu.
TM leiab end seega maailmast, mida ei suudetud ette näha ja mis teeb olematuks mõned selle lähtealused. Selleks et kohandada teooriat ja praktikat globaalse antikapitalismi ja kestva sõja uute realiteetidega ning hoida ära ametliku heakskiidu neutraliseeriv jõud, on vaja senistest kaugemale minevaid muudatusi mõtlemises. Seda ei tohiks võtta kui TM hukkamõistu, sest see oli – üle korrates – lootusrikas žest muidu lootusetus ajaloolises hetkes. Enamgi veel: 1990-ndatel olin nii mina kui mitmed teisedki teinud selle vea, et olin liiga kiirelt omaks võtnud mõtte revolutsiooni mõeldamatuks muutumisest. Asja iva on selles, et see “mõeldamatus” on iseenesest osutunud “mitte enam elujõuliseks”. Tagantjärele tarkus on targem ja kui CAE 1994. aastal kuulutas tänavad “surnud kapitaliks” ja kutsus üles väljarändele küberruumi, siis oli tänavatel tol ajal nagunii kuidagi vähe inimesi. Siiski kannab TM praegune “edu” eneses riski, et tekib uusi jäljendajaid, kes edu korrata soovides ei küsi samas ühtki kriitilist küsimust selle kohta, mida sedalaadi edu tähendada võiks. Need, kes praegu TM kogemusi matkida püüavad, peaksid olema valvsad just selles osas ja oskama mõelda edukusest kui piirangust, ning seda nii kriitilises kui ajaloolises mõttes. Sõnastamaks seda kõige provokatiivsemalt: TM kas selgitab välja oma suhted üleilmse antikapitalismi strateegiaga ja sellega kaasnevate ajalooliste probleemidega või lõpebki see kõik naasmisega kunstimaailma süsteemi, muuseumi-mausoleumi seinte vahele. Oleks irooniline, et mitte öelda mahamagatud võimalus, kui TM saaks (kultuuriliseks kapitaliks konverteerituna) “edu poolt surmatud” just sel hetkel, kui üleilmne vastupanu on ajaloo taas n-ö surmast välja toonud.
Sekkumine
Suvel 2004 said Apple’i populaarse digipleieri iPod plakatikampaania värvikad siluetid aluseks teatud liiki nihestusele. Kõnealustel plakatireklaamidel on näha puhtalt viimistletud siluette lahedatest ja klantsidest iPodiga ühendatud noortest inimestest tšillimas, rokkimas, räppimas ja reivimas läbi urbaanse keskkonna keset oma täiuslikult solipsistlikku õnnemulli. Ühevärvilistelt taustadelt silma torkavad mustad siluetid olid paigaldatud USA suurlinnade seinapindadele kas üksteise alla või lineaarsete seeriatena, nii et mulje nende kõikjal viibivast linlikust kohalolust tekkis kiirelt.
Samaaegselt ilmusid Los Angeleses, Californias ja New York Citys välja aga iPodi plakati stiili jäljendavad plakatid. Nime Forkscrew Graphics all tegutsenud anonüümne Los Angelese kunstnikeduo oli trükkinud neljast plakatist koosneva komplekti ja kleepinud neid märkamatult ning sujuvalt iPodi plakatiseeriatega seintele ja reklaamitahvlitele üle terve linna.[1] Kolmel paroodiaplakatil on iPodid vahetatud välja relvade vastu, mille välimus on viimastel aastatel (seoses USA sissetungiga Iraaki 2003. aastal – Toim.) meile juba liigagi tuttavaks saanud. Üks figuur, kes toetub seljaga vastu purpurpunast tausta kogu iPodi reklaamide trendiinimese cool’iga, kannab ühel õlal RPG (rocket propelled grenade) tüüpi granaadiheitjat. Teine, sinisel taustal inimkuju, hoiab pea kohal AK-47 automaati, mõlemad käed võidukalt üles tõstetud. Kolmas figuur rohelisel taustal on suunanud oma keharaskuse ühele jalale, valmistumaks heitma midagi, mis – kui see ei ole just iPod – on pildil mõista antu tasandil hoopiski nn improviseeritud lõhkekeha (improvised explosive devise). Selle figuuri siluett, mis muidu ei mõjugi kuigivõrd militaristlikult, manab ühtlasi esile küllaltki ajatud kujutluspildid protestivatest rahvahulkadest. Too figuur on tegelikult justkui koondportree sillutisekivi või Molotovi kokteili pilduvast protestijast, tuues ühtlasi meelde Briti kunstniku Banksy tuntud stencil– ehk šabloonmaali, kus leegitsev pudel on asendatud lillekimbuga. Neljandal paroodilisel plakatil seisab oranžil taustal teada-tuntud – ja nüüd juba ikooniline – kapuutsiga kaetud peaga figuur Abu Ghraibi vanglast. Kõigil neljal plakatil on valged iPodi juhtmed vaimukalt uude funktsiooni pandud: kas õlarihmade, süütenööri või elektrijuhtidena mõne simuleeritud hukkamise läbiviimiseks. iPodi logo on tehtud ringi granaadiga ikooniks, millele järgneb sõna “iRaq”. Iga plakati all on tekstilõik Iraagis surma saanud tsiviilelanike hulga (mis tegelikult palju suuremaks osutus) ja hukkunud USA sõdurite kohta (tol ajal umbes kolmandik sellest, mis selle teksti kirjutamise ajal).
Uudised ülalkirjeldatud visuaalsetest paroodiatest levisid kiiresti sõjavastaste suhtevõrgustike kaudu ja pilte ilmus välja kõikjal internetis. Forkscrewnelja plakati trükifailid said (ja on senini) allalaadimise teel kättesaadavaks aadressilt www.bloodforoil.org ja teisteltki sõjavastaste aktivistide veebilehtedelt. Pilakujutised jõudsid välja terve maailma peavoolumeedia reportaažidesse, neid ülistasid laialdaselt sõja ja Iraagi okupeerimise vastu olevad meediakommentaatorid ja neile viidati heakskiitvalt ka Milton Glaseri ja Mirko Ilici raamatus “Design of Dissent: Socially and Politically Driven Graphics” (2005). Kunstimaailmas arutleti paroodiate üle teiste seas ajakirjade Art in America ja Art Journal veergudel.[2]
TM kriteeriumide järgi oli see elegantne, efektiivne ja n-ö eeskujulik sekkumine: erimeelsust manifesteerivad kujutised olid sisenenud “vaatemängumasinasse” ja paljunenud seal nagu viirus. Siin esinevad nii mõnedki TM lähenemisele iseloomulikud tunnused. Esiteks meediaülese tehnoloogia kasutamine (st trükitud plakatid, internetist alla laaditavad failiversioonid jne – Toim), mitmekordistamaks situatsionisliku détournement’i kui töökindla avangardtehnika ulatuvust ja efektiivsust. Või “kultuuritõkestust” (culture jamming) nagu Kalle Lasn, ajakirja Adbusters toimetaja, seda kutsunud on. See võimaldas luua vastupandamatu “protestimeemi” (counter-meme), mida ükskõik kus maailmas paiknevad inimesed võisid endale kiirelt internetist alla laadida ja seda edasi levitada, sellest inspireerudagi.
See oli ehk nii edukas juhtum, kui üks TM võtmes sekkumine üldse saab olla. Ent sama imetlusväärne nagu ta oli, osutab see ka taktikalise lähenemise põhilistele piirangutele. Ilmudes välja valimisaastal ja umbes kuu aega enne vabariiklaste rahvuskonventi New York Citys, mille vastu Ameerika sõjavastaselt meelestatud jõud olid otsustanud suunata kogu oma energia, imeti need kujutised kiiresti USA valimisvõitluse lõugade vahele ja selle ainuliselt liberaalsesse diskursusesse. Strukturaalsetel põhjustel, mis on hästi mõistetavad ja kokku võetavad dollarimärgiga, on USA representatiivne “demokraatia” võimetu genereerima või tunnustama neoliberaalse üleilmastumise süstemaatilist kriitikat. Võimude seaduseruumist lähtuvad ideoloogilised filtrid välistavad igasuguse sotsiaalsete struktuuride ja suhete probleemi, sundides kõik küsimused taanduma ajupestud konsumeristlikule vastandusele: kas see või teine, Bush või Kerry, vabariiklased või demokraadid. Selle asemel et katkestada, blokeerida ja lülitada välja “sõjamasinat”, antakse oma hääled tegelikult vaid pseudo-opositsioonilise partei poolt. Reaalse valikuvõimaluse puudumisel võidab militariseeritud kapital kõikidel valimistel. Ja vahepeal leidis aset ka iPodi muutumine uskumatult populaarseks ja tarbijate poolt väga armastatud tooteks.
1966. aastal, kesk skandaali, mis ümbritses Strasbourg’i ülikooli üliõpilaste liidu kassa kasutamist 10 000 koopia situatsionistliku pamfleti “Üliõpilaselu viletsusest” (1966) trükkimiseks ja levitamiseks, lõi André Bertrand nüüdseks kuulsa plakati nimega “Durutti kolonni tagasitulek”. Üliõpilaslinnaku seintele kleebituna, aga ka neljaleheküljelise ajalehelisa formaati panduna tõlgiti ja levitati seda nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. See détourn’itud koomiksitest ja fotodest kokku pandud plakat väljendas radikaalset keeldumist sellest saatusest, mida süsteem igaühele ette nägi. See andis hääle nõudmistele ja ihadele, millele lihtsalt ei saadud vastata liberaalse kapitalismi diskursuse raames. Kõige kuulsam koomiksiruut illustreerib ühte lõiku kahe “kauboi” vahelisest kõnelusest. Dialoog pärineb situatsionisti Michèle Bernsteini 1960. aasta détourn’itud romaanil “Tous les chevaux du roi” ja seda võiks tõlkida nii:
“Esimene kauboi: “Milles täpselt seisneb sinu tegevusvaldkond?”
Teine kauboi: “Asjastamises.”
Esimene: “Mõistan, see tähendab päris rasket tööd – suurte raamatute ja paljude paberitega suure laua peal.”
Teine: “Ei, ma jalutan. Peamiselt ma lihtsalt jalutan.”[3]
See siin saab nähtavaks radikaalne sõltumatusesoov ja ka kategooriline keeldumine lasta ennast lülitada kapitalistlikku tootmisahelasse. Palgatöö tagasilükkamist väljendanud dada ja sürrealismi juhtnööri “čra iialgi tööta!” arendasid situatsionistid edasi kriitikaks kogu igapäevaelu struktuurse jaotuse – tööaeg ja niinimetatud vaba aeg ehk programmiline tarbimine – aadressil. Nii ei osutunud selline kriitika tervikuna ega ka mitte selle üksikosad olemasoleva liberaalse süsteemiga leppimisvõimeliseks. See olekski üks näide, kuidas TM võtmes interventsioon ehk sekkumine tegelikult välja näha võiks – tänu oma sidemetele radikaalse kriitika ja revolutsioonilise strateegiaga. Ja selle efektiivsus taandub pelgalt vormi küsimuseks. Strasbourg’i episood oli oluline eelmäng samades üliõpilaslinnakutes kaks aastat hiljem aset leidnud mäsudele.
Vastupidise näitena oli iPodi plakatiparoodiaid aga lihtne kohandada ja absorbeerida liberaalsete, seadust punkti pealt täitvate ja valimispõhiste diskursiivsete raamide poolt, mis on alati välistanud igasuguse muutuste võimaluse. Oleks muidugi naeruväärne, kui eraldaksin selle näite kontekstist ja paneksin selle vägivaldselt sümboliseerima kõike, mida TM on või teeb. Ent iPodi plakatiparoodiate näide iseloomustab taktikalise lähenemise nõrkust, kui konkreetsel sekkumisel puudub adekvaatne strateegiline siht. Ebaõnnestuda radikaalse ja süstemaatilise kriitika sõnastamises tähendaks siinkohal rahuldumist vaid mõne tõeliselt üürikese “häirega”, mille olemasolev süsteem kiirelt alla neelab. Neist lähtepunktidest, mille najal TM 1990-ndate keskel esile kerkis, viiks säärane katsetamine meid siiski kaugemale.
Teooria sõnastused
1960-ndate lõpuks oli traditsiooniline revolutsiooniteooria kriisis. Kapitalistliku riigikorra vastasest võitlusest kantud ja riigivõimu haaramisele (eesmärgiga reorganiseerida sotsiaalsed suhted) suunatud leninistlik eesliini-parteilisus osutus vaid bürokraatliku ekspluatatsiooni ja kontrolli uueks vormiks.
Michael Hardti ja Antonio Negri koostööna valminud raamatud “Empire” (2001) ja “Multitude: War and Democracy in the Age of Empire” (2004) on krooniks revolutsioonilise teooria ühele ambitsioonikale läbitöötamise katsele viimasel ajal.[4] Nendes raamatutes lähenetakse keerutamata traditsioonilise teooria kriisile, et näidata läbi terve 20. sajandi orginisatoorsete vormide evolutsiooni ja ajaloo, miks antikapitalistlik vastuhakk Impeeriumile kaldub iseorganiseerumise poole ja vormub enamasti avatud, täielikult hajutatud võrgustikeks või ristuvateks risoomideks. Teesklemata, et nad on mitmed olulised küsimused lahendatud, on Hardt ja Negri sellegipoolest osutanud teoreetilise teene, andes meile jõulise teksti, mille põhjal edasi töötada, mida kritiseerida ja ületada ning mida tegutsemise kaudu proovile panna. Nad ei ole niivõrd revolutsioonilise võitluse taaselustajad, kuivõrd selle lootusrikkad vaatlejad ja kajastajad. Või nagu nad ise on tunnistanud, üritasid nad vaid sammu pidada nende arengutega, mis on juba käivitunud.
TM-st rääkides peaksime ära nimetama veel ühe teksti, Guy Debord’i raamatu “La Société du spectacle” (1967), ja tegelikult terve situatsionistliku teooria kehandi.[5] Debord ja situatsionistid olid kodus nii radikaalses kriitikas kui sellest välja kasvanud praktika vallas. Nad töötasid intensiivselt probleemidega, mis olid seotud organisatsioonilise vormi ja hierarhilise kontrolli ning pealesunnitud passiivsuse struktuuridega. Kapitalismi ja selle liberaalsete vormide (mida nad nimetasid “hajutatud vaatemänguks”) ja politseiriikide ning naeruväärsete isikukultustega bürokraatliku sotsialismi (“kontsentreeritud spektaakel”) tagasilükkamisega tõid nad välja vajaduse tsentraliseerimata revolutsiooni järele, milles puuduksid ülalt alla juhitavad parteid ja liidrid.
Mitte et väidaksin, nagu saaks “situatsioonide konstrueerimise” projekti tänapäeval probleemivabalt rakendada, lihtsast kordamisest ammugi rääkimata. Situatsionistliku Internatsionaali ajalooline kõrgpunkt jäi ju oma kapitalismi tuuma sisse – (fordistliku-keynesliku) majandusliku ekspansiooni, kõrgenevate elustandardite, madala tööpuuduse ja sotsiaalhoolekande aega. 1968. aasta rahutuste kiiluvees järeldasid võimutruud ideoloogid kogu läänes, et tarbimise kasv ja vaba aja lisandumine ei muutnud nn alamklasse kuulekamaks ega paindlikumaks, vaid julgustasid hoopis nõudmiste kasvu. Probleem seisnes “üleliigses demokraatias”, nagu selgus Samuel Huntingtoni kurikuulsatest sõnadest 1975. aasta trilateraalse komisjoni tellitud raportis.
Meediateoreetik McKenzie Wark toob oma raamatus “A Hacker Manifesto” (2004) välja huvitava katse ühitada omavahel Marxi, Debord’i ja Gilles Deleuze’i ning Felix Guattari teooriaid.[6] Alamklasside ekspluateerimise ajaloo autoripoolses taasperiodiseeringus on nn kapitalistlik klass äkitselt vastamisi nendega, keda ta nimetab “vektoralistideks” (ingl. k. vectoralists, st inimesed, kes omavad neid vektoreid, mis kaudu ja mis sihis leiab aset infoliiklus tänapäevases arvutikeskkonnas, nt Bill Gates. – Toim). Kui kapitalistid ekspluateerisid töötavaid ja tootvaid klasse omandisuhte pealesurumisega, siis “vektoralistid” on uued “tunnetuskapitalistid”, kes kasutavad “intellektuaalse omandi” kontseptsiooni, saamaks enda valdusesse mittemateriaalseid töövilju – seda, mida ei ole tegelikult võimalik ammendada. Teisisõnu ekspluateerivad nad “häkkereid”, kes ei ole veel jõudnud teadvustada, et nad on uus klass klassivõitluse ajaloos. Klassikuuluvuse teadvustamisega kaasnevat aga võimalus ühishuvide leidmiseks teiste ekspluateeritavate klassidega: võimalus vabastada piirangud informatsiooni liikumisele ja võimalus harrastada häkkerieetikast kantud nn kinkemajandust (gift economy). Warkil ei õnnestu võimuprobleemidele veenvaid lahendusi välja pakkuda, aga ta sooritab siiski julge tagasihüppe revolutsioonilise teooria juurde, olles selles mõttes tubli osaline järgnevate kvalitatiivsete teooriahüpete ettevalmistamises.
Ma ei väida, et me peaksime ära ootama mõne üliteooria, mis lahendaks lõpuks ometi kõik need sisemised kimbatused, mis TM praktikaga kaasnevad, ent kui säärane totaalne teoreetiline süsteem on ka võimatu, siis ei järeldu sellest automaatselt, et peaksime loobuma soovist mõista oma vaenlast “totaalsusena”.
Gene Ray on Berliinis elav kriitik ja teoreetik. Rühmituse Radical Culture Research Collective (RCRC) liige. Kirjutanud raamatu ”Terror and the Sublime in Art and Critical Theory” (2005), toimetanud kogumiku “Joseph Beuys: Mapping the Legacy” (2001). 2008. aasta lõpus toimetas ta koos Gregory Sholette’iga väljaande Third Text taktikalisele meediale pühendatud erinumbri (Vol. 22, Issue 5, September, 2008).
Inglise keelest tõlkinud Andreas Trossek.
Ajakiri KUNST.EE avaldab artikli “Tactical Media and the End of the End of History” lühendatud tõlke autori isiklikul loal. Tõlgitud originaalist: G. Ray,. – Afterimage, 34, no. 1/2, Special Issue 2006, lk 31–37.
[1] Détournement kui üks situatsionistide põhimõisteid tähendab sõna-sõnalt liikumise pealt ringikeeramist ja (vastassuunas) edasi liikumist, märkides kõige üldisemalt sellist praktikat, mil kunstnik piltlikult öeldes pöörab taaskasutuse kaudu pahupidi mõne teada-tuntud töö. Satiirilisest paroodiast eristab seda julgem jäljendusprintsiibi rakendamine, st eesmärk ei ole n-ö uus töö, mis vaid viitaks oma inspiratsiooniallikale, vaid pigem originaaliga segadusttekitavalt sarnane lõpptulemus. – Tõlkija märkus.
[2] See määratlus pärineb rühma veebileheküljelt www.critical-art.net, võttes kokku pikema diskussiooni raamatu “Digital Resistance: Explorations in Tactical Media” lehekülgedel 3 kuni 11 (Brooklyn, New York: Autonomedia, 2001). Nii see kui ka teised Critical Art Ensemble’i (CAE) raamatud on digitaalselt kättesaadavad grupi veebiküljelt.
[3] Ibid, lk. 2, 8.
[4] Vt F. Fukuyama, The End of History and the Last Man. New York: Harper Perennial, 1993.
[5] Vt “Electronic Civil Disobedience” (1994) rmt-st: CAE, Electronic Civil Disobedience and Other Unpopular Ideas. Brooklyn, New York: Autonomedia, 1996, lk 24.
[6] Ibid.
[7] Ei saa kunagi liialt korrata, et vaenlase vaenlane ei võrdu sõbraga. Osama bin Ladeni ja Al Qaedaga seoses on seda tõde kujukalt illustreerinud grupp Retort, vt Retort, Afflicted Powers: Capital and Spectacle in a New Age of War. London: Verso, 2005.
[10] Greil Marcus analüüsib Bertrand’i postrit ja kõnealust koomiksiruutu artiklis “The Cowboy Philosopher” (Artforum, March 1986, lk 85–91) ja ka raamatus “Lipstick Traces: A Secret History of the Twentieth Century” (Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press, 1989, lk 413–425).
[11] M. Hardt & A. Negri, Empire. Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press, 2000; M. Hardt & A. Negri, Multitude: War and Democracy in the Age of Empire. New York: Penguin, 2004.
[12] G. Debord, The Society of the Spectacle (trans. Donald Nicholson-Smith). New York: Zone, 1994.
[13] M. Wark, A Hacker Manifesto. Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press, 2004.
Faktinurk
David Garcia – esinenud Tallinnas 1997 korraldatud teisel “Interstanding’ul”, rääkides taktikalisest meediast (fragment tema täiendatud ettekandest siinkohal reprodutseeritud, vt kataloog “Interstanding 2”, lk 57 –62);
Kalle Lasn – Tallinnas sündinud (1942) ja koos vanematega sõja eest põgenenud Kanada väliseestlane, muuhulgas ostuvaba päeva idee üks algatajaid ja nn antireklaamide ajakirja Adbusters asutaja (vt raamat “Kultuuritõkestus”, Tallinn: Tänapäev, 2005);
Geert Lovink – Tallinnas 1995 korraldatud esimese “Interstanding’u” üks põhiideolooge;
Peter Lamborn Wilson (alias Hakim Bey) – esinenud Tallinnas 1997 korraldatud teisel “Interstanding’ul” (vt Heie Treieri intervjuu Eesti Ekspress, 10.17.1997).