14. VI–6. X 2013
Kumu Kunstimuuseum

Kui Irving Penn (1917–2009) 1995. aastal oma rootsi päritolu naise, modell Lisa Fonssagrives-Penni mälestuseks Moderna Museetile sada fotot annetas, sai sellest üks suuremaid Penni tööde kogusid väljaspool USA-d. Kumu ja Moderna Museeti koostöös sündinud näitusele “Irving Penn. Üks ja mitu maailma” on nende ning juba varasemalt muuseumi kollektsiooni kuulunud tööde hulgast valitud umbes üheksakümmend. Kuraator Andreas Nilssoni sõnul lähtuti valiku tegemisel soovist tutvustada Irving Penni loomingu laia ulatust ning näidata Penni stuudiot kõige erinevamate teemade kohtumispaigana. Ajaliselt hõlmab näitus rohkem kui viitekümmet aastat Penni ligi seitsmekümne-aastasest karjäärist. Kasvõi paari pildiga on esindatud kõik Penni olulisemad fotoseeriad ja teemad. Sõltuvalt sellest, milliselt positsioonilt vaadata, teeb see näitusest omalaadse miniretrospektiivi või siis sissejuhatuse ühe 20. sajandi isikupärasema fotograafi loomingusse.

Unistades maalikunstniku elukutsest, sai Irving Penn oma hariduse Bauhausi-meelse vene immigrandi Aleksei Brodovitši juures, kelle õpilaste hulka, suuremal või vähemal määral, võib teiste hulgas lugeda ka Diane Arbusi, Richard Avedoni, Garry Winograndi, Lisette Modelit. Kõik need nimed meenuvad ka näitusesaalis Penni töid vaadates. Asi pole siiski ainult ajastus ja geograafias, vaid süvenemisvõimes, meisterlikkuses ja konstruktiivses enesekriitikas, mis neid fotokunstnikke seob. Needsamad iseendale seatud ülikõrged nõudmised olid ka põhjuseks, miks maalikunstnikku Pennist ei saanudki ja värvist puhtaks pestud lõuendit kasutati Pennide kodus edaspidi laudlinana.

1943. aastal kutsuti Irving Penn tööle ajakirja Vogue kunstiosakonda. Tollase art director’i Alexander Libermani kaaneideed ei äratanud fotograafide hulgas just erilist vaimustust, mistõttu palus ta Pennil endal neid teostama asuda. Kuuekümne aasta pikkuseks kujunenud koostöö jooksul pildistas Penn umbes kakssada Vogue’i esikaant, lisaks reklaamfotosid, vaikelusid, portreid. Tõsi, Vogue oli siis teistsugune ajakiri, rahastades näiteks ka Penni kõige mahukamat fotoseeriat “Lihtsad ametid” (Small Trades) oskus- ja lihttöölistest ning avaldades tema arvukatel rännakutel tehtud seeriaid eksootiliste kultuuride esindajatest.

Irving Penn
Kalakaupmees, London
1950, negatiiv
Kõik õigused: Moderna Museet,
Condé Nast Publications

Moefotograafiasse tõi Penn kahtlemata uue lähenemise. Ta pildistas modelle harjumuspärasest keskkonnast eemaldatuna ning eksperimenteeris vormi ja kompositsiooniga vabamalt kui paljud teised. 1950. aastate alguses taheti Penni töömahtu Vogue’is tunduvalt vähendada, kuna toimetajate arvates olid need ajakirja jaoks liiga vänged. Talle omase brutaalse aususega on Penn tunnistanud¹, et sai seejärel aru, mida temalt moefotograafina tegelikult oodati – puhtaid, armsaid pilte kenakestest naistest – ning püüdis sellest ajast peale piltide asemel teha “kaupa”. Tundub mõnevõrra irooniline avaldus mehelt, kelle moefotod hiljem erinevate kunstimuuseumide kollektsioonidesse jõudsid. Pigem näitas Penn, et eeldus, nagu tähendaks “tarbekaup” juba eos kehvemat kvaliteeti, on märk meie endi piiratusest ja vähenõudlikkusest.

Portreede puhul on Irving Penni käekiri eksimatult äratuntav. Ta pildistas modelle oma stuudios, kas päris lihtsal monokroomsel taustal, mööblist ehitatud ja vaibaga kaetud alusel või asetas nad hoopis stuudiosse püstitatud toanurka. Just viimase puhul moodustus omalaadne intiimne ruum, kus, sõltuvalt natuurist, võis modell end erakordselt mugavalt või ka äärmiselt ebakindlalt tunda. Hiljem vahetas need võtted välja kohati ekstreemselt suur plaan, kus inimese olemus tuleb ilmsiks just fotograafi ja tema subjekti vahelise suhte kaudu, peegeldagu seda siis näoilme, pilk või silma ette tõstetud käsi.

Portreteerides hulgaliselt 20. sajandi kuulsusi, teadis Penn väga hästi, mis hinda nad oma kuulsuse eest maksid. Kuigi ta ise avalikkuse tähelepanu igati vältis, avastas Penn end peagi samalt positsioonilt. Koos tuntusega muutus ka subjektide suhe temasse, raskendades otseselt fotograafi tööd. Penn on väitnud², et kuulsa fotokunstniku kaamera ees püüavad modellid võrgutavamad olla, lootes oma sarmiga fotograafi veenda end veetlevamana kujutama. Eriti kehtis see Penni puhul, kellest oli teada, et “veetlust” ja “ilu” ta portree juures oluliseks ei pidanud. Tema jaoks oli portreefotograafia põhiküsimuseks jõuda fassaadist kaugemale. Penn ise on seda võrrelnud kirurgiaga³ ja fotoaparaati skalpelliga. Arvestades, et tema helehallide seinte ja pesemata akendega tühja ateljeed Manhattanil kutsuti haiglaks, on need kujundid täiesti omal kohal.

Ühe huvitavama grupi Penni loomingust ja Kumu näitusest moodustavad reisidel Marokosse, Uus-Guineasse ja Dahomeesse kaasaskantavas telkateljees tehtud portreed kohalikest elanikest. Nende tööde puhul tõmmatakse sageli paralleele Penni moefotodega, käsitledes neid kui esteetilisi konstruktsioone. Nüüd, kus paljud neist põlisasukatest on oma traditsioonid minetanud, ei saa kindlasti alahinnata ka Penni tööde ajaloolis-etnograafilist väärtust.

Penni vaikelud, aktid ja lähivõtted tänavalt leitud esemetest annavad aimu tema modellide kaadrivälisest elust. Kuid mitte hinnanguid andes, vaid ikka ja jälle kinnitades, et iga asi siin maailmas on väärt, et teda mõistmisega vaadata.

Ühest küljest võib Irving Penni näitust võtta kui 20. sajandi ameeriklase portreed – Vogue’is ilmunud pildid annavad päris hästi aimu sellest, mis lugejat painas ja erutas. Teisalt aga pakuvad Penni tööd mõtteainet uue sajandi alguses, mil aeg ja kvaliteet on muutunud luksuseks.

Hedi Rosma on KUNST.EE eesti keele toimetaja.

¹ Vicki Goldberg, Irving Penn is Difficult. “Can’t You Tell?” – The New York Times 24. XI 1991.

² Ibid.

³ Irving Penn. – Photography Annual 1966.