17.–24. X 2023
Vent Space’i projektiruum
Vent Space’i projektiruumis oli Tallinna Fotokuu raames avatud New Yorgist pärit kunstniku Noah Emanuel Morrisoni esimene isiknäitus “NNNNNNNNNNNN”. Näitusega uuris parasjagu Eesti Kunstiakadeemias õppiv kunstnik rassistlikku kõnepruuki Tallinna avalikus ruumis ning selle mõjusid, juhtides tähelepanu selle kodeeritud avaldumisvormidele linnaruumis. Oluline on, et Morrison esitas esmakordselt Eestis elava end tumedanahalise kväärina identifitseeriva isiku kogemust siinse rassismiga suhestumisel.
Antirassistlik liikumine Black Lives Matter (BLM) on rassismi tajumise aktuaalsust globaalselt laiendanud ning selle ulatust ja mõju nii Lääne- kui Ida-Euroopas teadvustanud ja esile toonud. Kuigi BLM liikumine sai alguse juba 2013. aastal, vallandas mustanahalise George Floydi tapmine valgenahalise politseiniku Derek Chauvini poolt vahistamisintsidendi käigus 2020. aasta kevadel Minneapolise osariigis liikumise laiema levi nii Ameerikas kui ka Euroopas. See jõudis Eestissegi ning tõi ka siinses kontekstis esile rassismi avaldused ning tihti alateadliku vaenulikkuse tumedanahaliste inimeste suhtes, samas tõstatus teema akuutsema probleemina ka meedias.
2021. aastal toimus Kumu kunstimuuseumis rassi- ja rassismitemaatikat käsitlev näitus “Erinevuste esteetika” (17. II–5. XII 2021), mis keskendus rassi ja rassistlike erinevuste kujutamisele eesti kunstis 1920.–1930. aastatel ning mille kureeris Ameerika kunstiteadlane Bart Pushaw. Näitusel olid esil nii positiivsed kui negatiivsed representeerimise näited Eesti kunstiajaloost ning selle eesmärgiks oli julgustada vaatajaid nägema alavääristavate stereotüüpsete kujutiste ning nimede kasutust. Näituse koostamise käigus muutis muuseum ka kunstiteoste pealkirju, esitades etikettidel nii uued kui väiksemas kirjas toodud vanad pealkirjad. Sellega toodi muuseumis tähelepanu alla, kuidas teoste pealkirjad, mis kasutavad solvavaid sõnu – nagu näiteks n-sõna tumedanahaliste või “mustlane” romade kohta –, taastoodavad ajaloolist vägivalda ja kogukonnale suunatud tihti teadvustamatut vaenulikkust.
Näitusele “Erinevuste esteetika” sai Eesti laiatarbemeedias osaks erakordselt palju kriitikat ning arutelu näituse ümber jõudis pretsedendina esmakordselt ka riigikokku, ent ometi leidis see ka üksjagu solidaarsust.1 Osa sellest kriitikast osutas rassi teema tõstatamise keerukusele postsotsialistlikus kultuuriruumis, samas heideti kuraatorile ette ka teema puudulikku kontekstualiseerimist ja selle spetsiifika avamist. Ometi tõi näitus esile ka iganenud keelepruugist teadliku nn lahtiõppimise vajaduse muuseumides ja kultuuriväljal.2 Diskussiooni käigus juhiti tähelepanu ka sellele, et rassitemaatiliste ja ajalooliste diskursustega oleks hädasti vaja enam tegeleda3 ning see vajadus püsib jätkuvalt.
Noah Emanuel Morrison
Ohtlik tee
2022
Esinemise dokumentatsioon videol
Selles kontekstis mõjus näitus “NNNNNNNNNNNN” olulise algatusena, juhtides tähelepanu rassismi teadvustamise vajadusele. Morrison keskendub oma loomingus video- ja fotokunsti kaudu kuuluvuse, erinevate identiteetide ning kirgede konstrueerimise teemadele. Oma videos “Harm’s Way” (2023) juhib ta tähelepanu rassistlike grafitite negatiivsele mõjule nii kohalikele tumedanahalistele inimestele kui ka nendele, kes Eestit külastavad. Selle käigus avab ta avalikus linnaruumis etendatud performance’i kaudu, kuidas sellised sõnumid talle mõjuvad ning vastab solvavatele sõnumitele. Kirjeldades oma valikuid, märgib kunstnik, et selleks on kas “ujuda justkui läbi muda, püüdes neile vastu seista” või “püsida kodus”.4 Näitusel olid väljas ka kohaspetsiifilised videoteosed ning kunstniku loodud fotoseeria.
Kunstniku alguspunkt teemaga tegelemiseks oli grafiti sõnumiga “Neegrid Eestist välja” Kaarli puiesteel 1990. aastatel, millest visuaalset dokumentatsiooni teadaolevalt ei ole säilinud. Ometi on teada, et sellele ilmus linnaruumi ka vastuseid, näiteks grafiti “Neegrid sisse” Tallinna vanalinnas. Nende näidete ja oma uurimistöö kaudu Eesti grafiti ajaloost jõudis Morrison solvavate sõnumite jätkuvusele Tallinna linnaruumis meie kaasajal: “Tegin palju uurimistööd. Vestlesin grafitiajaloolase Rainer Vilumaaga ning uurisin materjale nii avalikes kui ka eraarhiivides. Digiteeritud eraarhiive vaadates oli mu rohkem õnne. Andres Valdrel oli grafitit, mis ulatus tagasi 1980. aastatesse. Oli ka veebilehekülg folklore.ee. Suurim arhiiv, mille leidsin, kuulub Helen Kivisoole. [—] Mulle tundub põhiline probleem olevat selles, et rassiküsimustele pole siin avalikult eriti ajaloolist konteksti antud. Kui mitte arvestada reaktiivset konteksti, nagu Kumu näituse puhul kaks aastat tagasi. Samas ma ka ei tea, kas üldse on võimalik reaktiivsest kontekstist pääseda praeguses poliitilises kliimas, nagu on Eestis või Ida-Euroopas, või üldse Euroopas.”5
1 Vt näituse diskussiooni analüüsi: Margaret Tali, Redi Koobak, Rendering Race Through a Paranoid Postsocialist Lens. Activist Curating and Public Engagement in the Postcolonial Debate in Eastern Europe. – Postcolonial Publics: Art and Citizen Media in Europe. Eds. B. Blaagaard, S. Marchetti, et al. Edizioni Ca/ Foscari: Venice University Press, 2023.
2 Vt: Birgit Tohter, Rassismist lahtiõppimine muuseumis Kumu kunstimuuseumi näituse “Erinevuste esteetika” näitel. Eesti Kunstiakadeemia, Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut, 2023.
3 Linda Kaljundi, “Valisime neutraalsed pealkirjad selleks, et näidata üles austust mustanahaliste inimeste vastu.” Vestlus Bart Pushaw’ ja Aro Velmetiga. – Eesti Ekspress 31. III 2021.
4 Birgit Tohteri intervjuu Noah Emanuel Morrisoniga (märkmed autori valduses).
5 Ibid.
Margaret Tali on kunstiajaloolane, Eesti Kunstiakadeemia (EKA) kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi (KVI) järeldoktor. Birgit Tohter on EKA KVI magistrant.