Evald Okas on kunstnik, keda Eestis teavad kõik. Sügisel 94-aastaseks saava Okase loominguline tegevus on olnud pikem kui eesti mehe keskmine eluiga. Ta on olnud nende aastakümnete vältel, millesse mahuvad erinevad riigikorrad koos oma nõudmiste ja suunistega, hämmastavalt viljakas.Kui keegi peaks kunagi koostama Okase tööde täieliku loetelu, siis seisab ta pea lõpmatuna näiva katsumuse ees. Okase puhul ei saa rääkida parematest või halvematest aegadest: ta on olnud kunstnik, kes – andes keisrile, mis keisri kohus – on sobinud tunnustusi pälvivalt igasse aega.
Enam kui pool sajandit tagasi (1957) kirjutas esimeses omaette kaante vahel olevas käsitluses kunstnikust Frits Matt: “Eesti nõukogude kujutava kunsti arenemine on lahutamatult seotud Eesti NSV teenelise kunstitegelase professor Evald Okase nimega. Tema senine loominguline tegevus on olnud väga viljakas ning harukordselt mitmekülgne.”[1] Vaevalt seda arvamust ka käesolev sajand muudab. Oluliselt põhjalikuma ning analüüsivama monograafia Okasest kirjutas paarkümmend aastat hiljem (1982) Villem Raam. Ent sellestki on möödunud enam kui veerand sajandit. Ühelt poolt on selle ajaga määratult täienenud kunstniku looming ning – aga see ei ole sugugi vähetähtis! – muutunud aeg ei esita enam ei kunstnikele ega kunstist kirjutajatele mingeid ideoloogilisi piiranguid, mida nõukogude aeg ühel või teisel moel alati tegi. Nüüd on võimalik analüüsida kõike ette seatud norme järgimata.
čsja ilmunud Jüri Okase ja Mari Roosvaldi koostatud raamat Evald Okasest on seni ilmunuist kahtlemata kõige mahukam ja esinduslikum. Siin on ligi poolel tuhandel leheküljel sadu Okase maalide, graafika, joonistusteja akvarellide reproduktsioone; suurel hulgal fotosid kunstnikust ning ta kaaslastest, ja muidugi ka elu ja loomingu käsitlus, mille autoriks on kunstiteaduste doktor Ants Juske.
Ühed kaaned – kaks käsitlust
Tavaliselt unustavad arvustajad, kes keskenduvad enamasti raamatus esitatava teksti sisulisele poolele, raamatu kujundaja sootumaks. Kunstiraamatu puhul oleks see kohatu. Nii ütlengi kohe hakatuseks, et kujundajana sai Tiit Jürna oma ülesandega terviku seisukohalt kõige elegantsemalt hakkama. Kui teisteks, kellel selle raamatu valmimisel oli täita oluline roll, pidada raamatu koostajaid ning teksti autorit, siis ilmselt on siinkohal vajalik selgitus. Põgusalgi lehitsemisel peaks igale lugejale silma torkama raamatu tekstiosa ning selles toodud reproduktsioonide vaheline lahknevus. Üsna laialt aktsepteeritud arusaama kohaselt peaks teksti ja illustratsioonide vahel valitsema arvestatav sidusus, st et kui tekstis on juttu kunstniku ühest või teisest tööst, siis oleks seda võimalik pildiosast leida, millele hea tava kohaselt ka tekstis osundatakse. Antud juhul peab lugeja lootma hea õnne peale, mis paraku jätab ta enamasti maha. Sageli jääb pilt, millest on juttu tekstis, reproduktsioonide seast leidmata, kuna seda seal lihtsalt ei olegi. Siit on kerge järeldada, et tegemist on samade kaante vahele paigutatud kahe erineva käsitlusega Evald Okasest. Esimese, tekstilise osa autor on Ants Juske ning teise, pildilise osa on koostanud Jüri Okas ja Mari Roosvalt. Teosesse süvenedes saab selgeks, et ülalnimetatute lähenemine Okase loomingule on sedavõrd erinev, et tuleb vaid imestada selle üle, kuidas nad üldse ühe ja sama raamatu kaante vahele on mahtunud.
Palju tsitaate, vähe analüüsi
Juske on püüdnud oma ülesannet lahendada “historistlikult, st elada sisse Evald Okase loomingusse ja tema kujunemisesse konkreetses ajaloolises kontekstis”[2]. Mis võiks kellelgi olla selle vastu? Historistlik meetod on küll traditsiooniline, kuid nii teadlaste kui ka tavalugeja seisukohalt igati aktsepteeritav ka tänapäeval. Nii alustabki Juske Okase lapsepõlvest ning jõuab välja selle sajandi esimese kümnendi keskpaika. Ta toetub Okase enda suulistele mälestustele (lindistatud 2007. aasta suvel), varasematele käsitlustele, näitusekataloogide eessõnadele jne, et “koondada ühtede kaante vahele võimalikult palju ajaloolist materjali, tsitaate, kommentaare, tõlgendusi, mis peegeldavad tema pikka loometeed. Loodan, et sellega olen teinud järeltulevatele uurijatele oma viis vagu ette”.[3] Raske on muidugi ütelda, mitu vagu ette Juske tulevastele uurijatele on teinud, kuid minu arvates on ta teiste autorite tsiteerimisega natuke liiale läinud: tsitaatide ohtrus kipub matma Juske enda seisukohti ning Okase tööde süvitsi minevat analüüsi. Viimast oodanuks antud käsitlusest ennekõike. Ka siis, kui autor ütleb seda tegevat, jääb see realiseerimata kavatsuseks.
Milliseks “eriliseks vaatluseks”, kui kasutada autori sõnu, saab pidada näiteks figuraalkompositsiooni “Kunstnikud” (1974–1982) kohta öeldut: “Jällegi eri põlvkonnad: Bach, Mildeberg, Kangilaski, Loik, Tolli, Põldroos, Muuga, Vindid, pole unustatud isegi Raul Meelt. “Kõrvaliste tegelastena” on maalil ka lamav akt ja natüürmort. Enda sõnul tahtis Okas kunstnikke maalida “ühe sõbraliku perena. Nagu me minu meelest end tunnemegi””?[4] Sellel pildil ei ole ju ainult elavate kunstnike seltskond – seal on näiteks ka 1968. aastal surnud Adamson-Eric ja Richard Sagrits, viimane on kujutatud Juta Eskeli šamotist portree põhjal jne. Kindlasti pakub see töö oluliselt rohkem tõlgendusvõimalusi kui lihtsalt “üks sõbralik pere”.
Okas aktide valguses
Üldse on mälestuste kasutamine natuke komplitseeritud, sest lisaks nende selektiivsusele on neis sageli ka ebatäpsusi, mida tekstis tuleks võimaluse korral kas või joonealuselt korrigeerida. Näiteks: “Okas mäletab veel üht naljakat episoodi: äärepealt oleks langenud talle kaela Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumi liige, kindral Kliment Vorošilov.”[5] Kindral Vorošilovit ei tea küll keegi. Selleks ajaks, mil kõnealune sündmus aset leidis (1965), oli Kliment Vorošilov olnud juba kolmkümmend aastat Nõukogude Liidu marssal.
Villem Raami monograafia ulatuslikul tsiteerimisel on paraku lisaks hoomatavale kompilatiivsuse tunde tekkimisele varuks veel üks varjukülg: see teeb justkui olematuks veerand sajandit, mis lahutavad tänast päeva Raami käsitluse ilmumise ajast. Nagu Juske isegi ütleb, on selle aja jooksul oluliselt muutunud kunstiajaloo mõistmine. Miks autor seda teisenemist eirab, jääb mõistetamatuks, sest kaasaegsete uurimismeetodite kasutamine ei tähenda kaugeltki mitte ainult “spekulatiivsete teooriate libedale teele” minemist, vaid võimaldanuks ka Evald Okase elu ja loomingu uushistoristlikku käsitlust.
Raamatus esitatud reproduktsioonide osa rõhk on sootumaks teine kui teksti oma. Valdav osa neist kajastab Okase viimaste kümnendite loomingut, millel Juske omakorda on peatunud vaid mõnel leheküljel. Põhimõtteliselt ei ole sellele pildivalikule midagi ette heita, kui eeldada, et reproduktsioonidega ei olnudki kavas katta Okase varasemat loomingut kuigi ulatuslikult, vaid seda ainult markeerida. Jätta täiesti välja tema sõjaaegsed maalid, hilisemad suured pannood, terve leniniaana jne – miks ka mitte, kui pidada olulisemaks kunstniku viimaste kümnendite akte. Iseasi on muidugi see, kas need tööd Okase loomingu kui terviku seisukohalt seda on või saavad olema. Vaevalt on praeguse illustratsioonide väljajättelise valikuga katsutud Okase loomingut näidata mingis teistsuguses valguses, kui see omast ajast tingituna oli – minevik ei allu meie tahtmistele, mida ka ei arvataks. Selletõttu on raamatu reproduktsioonide osa kõige suuremaks vajakuks valiku põhjendatuse puudumine. Loota sellele, et raamatus esitatud pilt räägib mitte ainult iseenda eest, vaid veel laiemaltki, ei ole mitte millegagi põhjendatud. Kui teksti ja illustratsioonide haakepind on suhteliselt napp (arvan, et raamatu koostajad teadsid seda ette), siis oleks olnud mõistlik lisada mõnel leheküljel nende valiku aluseks olnud printsiibid.
Millise valiku oleks teinud Evald Okas ise, jääb küll praegu teadmata; paljude aastakümnete vältel loodud tuhandete töödega jääb iga kunstnik lõpuks paratamatult aja ja teiste meelevalda. Aga muidu – igati tore ja ilus raamat.
Teet Veispak on vabakutseline kriitik ja kuraator.
[1] F. Matt, Evald Okas. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, lk. 3.
Evald Okas. Koostajad: Jüri Okas, Mari Roosvalt. Tekst: Ants Juske. Kujundaja: Tiit Jürna. 451 lk. Tallinn: MTÜ Evald Okase Muuseum, Eesti Keele Sihtasutus, 2009