Siinne põgus sissevaade Valdur Ohaka 1960. aastate joonistustesse põhineb eelkõige Mart Lepa kogu materjalidel ega pretendeeri sugugi ammendavale ülevaatele. Samas tuleb meeles pidada, et tänu erakoguja entusiasmile on õnnestunud talletada ilmekaid – praeguseks paraku ka haruldasi – näiteid Ohaka mahukamast joonistusloomingust, mis hävis koos paljude maalidega tema Merivälja kodu tulekahjus 1991. aastal. Üksikute teoste põhjal järeldusi tehes tuleks silmas pidada, et need on vaid osa suuremast massiivist ja keerulisemast protsessist, mis kahetsusväärselt jääb uurijale kättesaamatuks.

Sõltuvalt siinkirjutaja uurimishuvidest on käsitluse keskmes Ülo Soosteri õpingukaaslastest kaasamõtlejate eksperimentaalsete kunstipraktikatega seonduvad lähenemised joonistusele. Kuigi ringkonna keskseks kujuks peetakse traditsiooniliselt Moskva ja Eesti vahel uuenduslikke ideid vahendanud Soosterit, ei ole alati kõige tulemuslikum püüda kindlaks teha ühe või teise autori esmajärgulisust, vaid paistab viljakam rääkida ühistest allikatest, jagatud otsingute ja vastastikuste mõjutuste sünergiast. Nii Soosteri kui ka Ohaka joonistustes võibki täheldada Pablo Picasso, Georges Braque’i, Max Ernsti, Paul Klee, Joan Miró, Henri Matisse’i jpt mõjutusi, mis ilmselgelt tekkisid jagatud vaimustuse tõttu. Joonistus toimis antud juhul katselaborina – platvormina uute kunstiideede ja -meetodite omandamiseks, läbimängimiseks ja seejärel isikupärasemateks edasiarendusteks. Joonistuse kui meediumi käepärasus võimaldas seejuures nii “keele-eelseid” ideede fikseerimisi, mis tabasid kujundeid ja protsesse visuaalsel kujul juba enne nende verbaliseerimist, kui ka täiesti iseseisvaid kunstiteoseid.

1960. aastate Ohaka joonistused paistavad olevat valminud suuresti kaalukate mõtteharjutuste ja autonoomsete teostena. Selle tunnistajateks võib pidada vaimukaid pealkirju, mis said Mart Lepa kogusse omandatud teostele omistatud uue omaniku soovitusel.^[1] Ohaka joonistamise-harjumustes võib näha ka Pallase kunstikoolist päritud joonistuskultuuri, mis hõlmas nii kiirete, tabavate visandite elegantsi kui ka läbitöötatuses maalidega võistlevaid kompositsioone. On ju joonistusel olnud eriline koht üsna mitme märgilise pallaslasest maalija – Ado Vabbe, Elmar Kitse või Endel Kõksi^[2] – loomingus. Viimase joonistuskeel on avaldanud mõju ka Ohaka 1950. aastate joonistustele, samas kui 1960. aastatel on tema joonistuslooming juba otsustavalt isikupärasem ja seisab üsna eraldi nii eelnevate kui ka järgmiste kümnendite materjalidest, väärides kõrgaja staatust kunstniku pärandis.

Nagu Sooster, on ka Ohakas oma joonistuses olnud kohati tunduvalt radikaalsem kui sama perioodi maalides. Kui tema 1960. aastate maaliloomingus on veel esil karmi stiili kujutamiskeel ja teemadering, siis joonistused jõuavad stiliseerimisest ja geometriseerimisest oluliselt edasi. Nende seas on nii radikaalsemaid – ka picassolikus võtmes – figuurideformatsioone kui ka abstraktsioone, seda nii dekoratiivsema struktuuriotsingu kui ka psühholoogilisema pingeloomise kujul (võttes viimase puhul appi sürrealismi ja metafüüsilise kunsti kummastuse). Näiteks on viltpliiatsijoonistuses “Variaabel” (1966) tunnetatav paralleel Soosteri pisut varasema teosega “Arabesk näitusel” (1950. aastate lõpp–1960. aastate algus, Soosteri perekonna kogu): mõlema keskpunktiks on tuttavlikus interjööris laiuv abstraktne vorm, mis võib osutuda tundmatuks elundiks või organismiks, tekitades võõristuse ja painaja.^[3]

Sarnaselt Soosterile, on Ohaka 1960. aastate joonistusmaterjalide seas lisaks harjumuspärasele mustale tušile rohkelt katsetusi värvilise tuši ja viltpliiatsiga. Kiirel visandamisel ja puhta joone “kahemõõtmelisel” mängul põhinevate Soosteri joonistustega võrreldes on Ohaka joonistused kolmemõõtmelisemad, tegeledes rohkem koloriidi või mahulisuse probleemidega, ning on põhjalikumalt läbitöötatud. Soosteri jaoks oli joonistus energilisele mõttetööle järelejõudmise tõhus meetod, mis seisab tema maaliloomingust üsna eraldi – vaatamata kattuvatele motiividele, on kujundikäsitlus kahes nimetatud kunstimeediumis täiesti erinev. Ohaka joonistuses kumab aga läbi maalija, keda huvitavad detailid, faktuur ja ruumilisus, omapärase skulpturaalsuseni välja.

Eraldi peatükk Valdur Ohaka joonistuseloomingus on kollaaž – Soosteri Tartu sõpruskonna, aga ka näiteks Tallinna kunstiuuendaja Olav Marani üks lemmiktehnikaid nimetatud perioodil. Tähelepanuväärne, et oma kollaažide alusmaterjaliks on Ohakas kasutanud eri tüüpi valmiskujundeid: nii väljalõikeid ajakirjadest kui ka tema enda käe all valminud elemente, eelkõige tuši- ja viltpliiatsijoonistusi – seda nii taustafaktuuri kui ka keskse kujundi rollis. Tulemuseks on joonistusliku ja maalilise olemuse vahel balansseerivad mitmekihilised kompositsioonid, mis ometi moodustavad pingestatud terviku, tegeledes taaskunstnikule huvi pakkunud kummastuse teemaga.

^[1] Vestlus Mart Lepaga, 13. VI 2025, märkmed autori valduses.

^[2] Ibid.

^[3] Kui otsida veel impulsse, mis võisid siinkohal Ohakat inspitseerida, siis on need Olav Marani varastes töödes. Ega Ohakas otse Olavit matkinud, aga innustus Marani põnevatest sürrealistlikest joonistustest ja maalist “Salimard” (1963, Tartu Kunstimuuseum). “Variaablit” natuke meenutavaid Olavi joonistusi me enam paraku ei näegi. Maranil oli küll suur virn ligi poolesaja Pikri trükipoognate teisele poolele tehtud suurte pliiatsijoonistustega, neid Ohakas kindlasti nägi, kuna suheldi, vahetati töid ka sel ajal. Mina olen neid Pikri trükiproovide pöördele tehtud väga põnevaid joonistusi omal ajal näinud. Need olid aga erootilise varjundiga tööd ja Olav ütles mulle, et need pole positiivsed ja selle osaga oma varasest loomingust toimis ta julmalt. Ta ei pidanud vajalikuks seda osa oma nooruse n-ö tormi ja tungi ajast säilitada, need poleks sobinud ka tema religioossete hoiakutega, mille juurde ta oli hiljem jõudnud. – ML