26. IV–7. IX 2024
Järvselja raamatukogu ja matkarajad
“Kuko kuubis – kunstnikud kogudes, kogukondades ja kollektiivides” esitleb: kunstnik Uku Sepsivarti skulptuurid Järvseljal ning ajutiselt loodud Järvselja Õppe- ja Katsemuuseum
Kuraatorid: Maarin Ektermann, Mary-Ann Talvistu
25. V–15. IX 2024
Vabaõhunäitus Maajaama ümbruses
“Metsikud bitid”
Osalejad: 15 tehnoloogilise kunsti installatsiooni 23 kunstnikult üle kogu maailma
Kuraatorid: Timo Toots, Mari-Liis Rebane, Taavi Suisalu, Kadri Lind, Marie Valgre
Kuna metsa teemadel on Eestis löödud – vähemalt viimastel kümnenditel, ja seda igati põhjendatult – õige suurt trummi, jääb iga inimelu, mis pole vähemalt osaliselt möödunud Järvseljal, siinkandis kuidagi poolikuks. Selle põhjuseks on kahtlemata Järvselja ürgmets, kus inimene juba sada aastat käib ja lille liigutanud pole. Aga ka rekordpuud: Eesti kõrgeim arukask, jämedaim mänd, kõrgeim hall ja must lepp ja midagi tõenäoliselt veel.
Kogu seda rikkust ja jõukust imetledes libiseb aga tavaliselt aju alt läbi põhjus, miks see kõik siin ülepea on: 1921. aastal loodud Järvselja õppe- ja katsemetskond, mis 1950. aastatest Eesti Põllumajanduse Akadeemia (ja tänapäeval Eesti Maaülikooli) metsaosakonna hõlma all tegutseb. Ja mis omakorda on põhjus, miks tänavu suvel ja varasügisel oli Järvseljale põhjust sõita ka spetsiifilisemalt kunstihuvidega inimesel, kuna kohalikku raamatukokku ja sellega piirnevasse ajaloolisse püsiekspositsiooni tekkis ajutine Järvselja Õppe- ja Katsemuuseum (JÕK), kus sai (lisaks eelnimetet ajaloolisele metsamaterjalile) näha ka Uku Sepsivardi katseskulptuure. Mis oli ka põhjus, miks ma seal seekord üldse käisin.
Sepsivardi idee oli – näituse asukoha ja valitseva, oma üldtoonilt rohekarva ideoloogiaga igati sobivalt – kasutada üksnes looduslikke materjale, jättes need võimalikult looduslikku olekusse ja – nagu sellest veel vähe oleks – lasta ka osa oma skulptoritööst ära teha loomu- ja loomalikel alltöövõtjatel. See tähendab, mesilastel, loomadel ja lindudel, kuid ka ilmal. JÕK-i ruumesse kogunenud vaataja nägigi seal nii herilasepesadest kui ka (vastava kujuga alusele kasvatatud) mesilase kärjest pead, mesilasvahast paati jne. Suurem osa peadest olid autoportreed, millelt nende kerakujulise (või ka pisut vohavama) geneerilisuse tõttu erilist sarnasust autoriga tõenäoliselt otsida siiski ei maksa.
Kuivõrd ma (oma sujuvas ebaprofessionaalsuses) kaotasin aga esimese 15 minutiga näituse voldiku ja netist pärast mingit infot peale üleüldise ei leidnud, ei saa ma teoste nimedest siinkohal täpsemalt aru anda, niivõrd kui neid seal oli. Teostest tooksin aga välja hundinuiadest vesti (“Päästevest / Korkvest / Ökoterrorist”, 2024 – Toim.), mis sobiks nii öko-, madal- kui (oma täieliku kandmiskõlbmatuse tõttu) ka kõrgmoelavadele nii Pariisis, Milanos kui ilmselt kaugemalgi.
Ajutisena loodud JÕK, ehkki mul oli sellegi leidmisega tükk tegemist – käisin enne õigesse sattumist läbi neli täiesti erinevat (ja erinevas kohas asuvat) maja –, oli samas alles näituse algus. Päris pärgel läks lahti siis, kui tuli minna metsa Sepsivardi skulptuure otsima – mida ma ilma kaardi või giidita küll kellelgi teha ei soovitaks (ajutise muuseumi asukoha vihjeks niipalju, et selleks oli, nagu tagantjärele selgus, Järvselja raamatukogu hoone). Kaarti mul polnud (või siis kadus see koos voldikuga?), giid õnneks oli (tänu edukale muuseumisse päralejõudmisele viimasel katsel), ja tänu temale me lõpuks metsa jõudsimegi.
Ürgmetsa servas (paarsada meetrit tuli mööda laudteed ikkagi minna) oli üks täiendav Sepsivardi katsepea, sedapuhku puuseentest (“Taelapea. Mets on minu nägu ja mina olen metsa nägu”, 2024 – Toim.). Veel üks autoportree kandidaat – kandiline, mustast (Himaalaja) soolast pea – oli ühes teises metsanurgas (“Homaaž vabahärra Balthasar von Campenhauseni 1778. aasta Liivimaa metsamajanduse organiseerimise kavale”, 2024 – Toim.), samas kui kolmandas leidis aset miski, mida läbi häda (ja suuremat sorti fantaasia toel) kobraste poolt ülearu kunstipäraselt järatud palgiks pidada oleks võinud (“Mootorsaag leiutati selleks, et oleks rohkem aega puude istutamiseks”, 2024 – Toim.).
Kaks viimast olid ka tegelikult ainsad, kus võis kahtlustada mingit looduse aktiivset panust nende valmimise protsessi. Sool võib vähemalt sulada, kits või põder seda lakkuda, kujuteldav kobras palgi kallal oma hambaid teritada. Samas kui puuseen jääb puuseeneks, mis sellega ikka juhtuda võib.
Antud juhul, tõsi küll, vähendas n-ö koprapalgi looduslähedust asjaolu, et kujuteldavaid (peitlitööga imiteeritud) närimiskohti oli kaks, samas kui tegelik kobras eluilmas nii ebaökonoomselt ei käituks. Teiseks, kust seda kobrast keset paksu metsa ja veekogudest kaugel ikka nii väga võtta on.
Soolapea kuju oli ses mõttes hea, et mingi (eeldatavasti üsna kiiresti tajutav) muutus, kasvõi tugevama vihma toimel, sellega paratamatult sünnib, samas kui rohmakas teostus ja pigem markeeritud kui modelleeritud nägu ei lubanud oletada, milline see algselt olla võis: kas samasugune või märgatavalt detailsem, kuigi eeldaksin esimest. Efektsem, kuigi samas ka muidugi tohutult töömahukam oleks olnud mõne kohaliku ülemmetsavahi klassitsistlik pea, mille progresseeruv lagunemine (eriti kui selle staadiumid kasvõi veebis fikseerida) tähelepanuväärse installatsioonina toimida oleks võinud.
*
Neerutis (Tartust ligikaudu sama kaugel kui Järvselja, aga mitte ida, vaid lõuna pool) asub kunsti(turismi)talu Maajaam, kus ajutise JÕK-iga samal ajal oli avatud rahvusvaheline tehnoloogilise ja maastikukunsti vabaõhunäitus “Metsikud bitid”. Kuna ekspositsioon oli kõrgetasemeline ja rikkalik, alustan kõige rohkem kujutlusi ja mõtteid tekitanud töödega.
Minu jaoks võimsaim oli Jeanne Harignordoquy “Maailma tuulte raadio” (2023), mille idee oli lühidalt kokku võetuna “kust tuul, sealt raadiot”. Kui tuul oli näiteks lõunast, edastas antenni – mille otsas oli kangast tuulelipp – külge kinnitatud krapp lõunas asuvast saatjast pärinevat signaali, kusjuures tuule tugevus oli võrdeline saatja kaugusega. Kuna tuul oli minu külastuse ajal idakaarest, võis tugevam iil tuua teateid (ma fantaseerin praegu, täpselt ei oska öelda) kas Komimaalt või Kasahstanist, nõrgem aga Kirde-Eestist või kusagilt lähemalt.
Kuulsingi vaheldumisi kasahhi, komi vms popfolki, Raadio Elmarit, Tallinna liiklusinfot jagavat venekeelset kanalit, Bad Boys Blue’d ja mingit identifitseerimatut jura. Tuulepõhised ümberlülitused toimusid tol päeval mõõduka kiirusega, üht kanalit sai järjest kuulata maksimaalselt umbes minuti.
Kujutlegem interneti analoogtehnoloogilist vastet – planeeti ümbritsevat erinevate sagedustega raadiolainete kihti –, kuhu installatsioon ühendab aleatoorse ja automaatse raadiolainete “brauseri” ehk n-ö lehitseja. Seadme informatsiooniline ja uudsuspotentsiaal, samuti kasutuspotentsiaal näib tohutu – infouputuse tingimustes on just info automaatne ja aleatoorne toimetusprintsiip see, mis kõige ootamatuma (s.t potentsiaalselt inspireerivama) info otseteed tarbijani lükkab. Vähetähtis pole ka see, et raadiokuulaja võib paikneda kus iganes – Kuu peal, keset Vaikset ookeani või Gobi kõrbe, kus (satelliitsidet välja jättes) mingit võrku pole. Ainsa pähetuleva puudusena tooksin välja tõsiasja, et kuna tuule suund seal nii oluline oli, oleks installatsiooni juures võinud märgitud olla ka ilmakaared.
Helilaineil jätkates meeldisid väga ka Andreas Zißleri, Fabian Lanzmaieri ja Klemens Kohlweisi “Päikese olevused” (2023) – valgustundlik heliinstallatsioon, mis keskmist mõõtu põllu servades oleva kolme paraboolantenniga püüdis põllult valgussignaali ja muundas selle helideks, mida edastasid antennide läheduses paiknevad kõlarid. Installatsioon oli interaktiivne, inimesed said põllul ringi tuiamisega põhiliselt erineva sagedusega prõksudest ja sirinatest koosnevaid helisid moduleerida. Kuna mulle mikrohelid (krõbinad, krõpsud jms) juba ammusest ajast meeldivad, oli see teos minu jaoks üsnagi kindla peale minek.
Samal lainel edasi surfates meeldis ka Marco Barotti “Fungi” (2023) – tehisaru abil loodud heliinstallatsioon, mis tulvas metsa all arvukatest seenteks maskeeritud pulseerivatest kõlaritest. Teose kirjalik tutvustus oli laiahaardeline, samas mulle, kes ma tööd näinud olen, ka segasevõitu. Jäi mulje, et tehisaru oli mükoriisa võrgustiku andmed kuidagi helideks teisendanud; selgusetuks jääb, kas, kuidas ja millist rolli mängis seejuures teose kirjelduses viidatud Aka hõimu laul (Kongost).
Tulemuseks oli täiesti tontlik ja polüfooniline elektrooniline helimaastik – võiks kujutleda, et Aka laul on heliredaktoris tagurpidi käima pandud, mingite efektidega töödeldud ja tehisaru genereeritud digitaalse mühaga kokku miksitud. Sarnase tulemuse oleks saavutanud ka tehisaru abita, aga segane ja poolautomaatne valmistusviis lisas teosele teatud ebamäärast – või pigem määramatut – väärtust.
Klassikalist, lihtsat, madaltehnoloogilist ja ideepõhist, interaktiivse atraktsioonina toimivat tehnoloogilist maastikukunsti esindasid Julijonas Urbonase “Muru tsentrifuug” (2022) ja Studio Watershore’i “Maastiku teisaldamine” (2022). Esimene oli n-ö nullstiilis karussell (loe: aeglaselt pöörlev suur ringikujuline mätas keset muru), teine pikk ja töötav, metsast põllule viiv konveier mõnevõrra eksitava nimega (kuna teisaldati publiku poolt pigem oksi, käbisid jms metsarisu).
Puhurite külge kinnitatud pikkade, kasetüvesid imiteerivate torbikutega installatsioon, heidundgriessi “Üles-alla” (2022) simuleeris (puhurite sisselülitamisel) end püsti ajavat, tuules õõtsuvat ja seejärel maha langevat kasesalu. Niisugune efekt saavutati kohaspetsiifilisuse (üksikute suurte kaskedega raiesmik) ja kaseimitatsiooni tõepärasuse koostoimes.
Mainida võiks veel Varvara & Mari installatsiooni “Nõel heinakuhjas” (2023) ja Claudia O’Steeni & Aly Ogasiani tööd “Elav vesi” (2022). Esimesest eeldasin (pealkirja põhjal) lihtsalt heinakuhja, kus nõel kas on või ei ole, samas kui päriselt oli tegu robotiga, mis heinakuhjast (kus nõel väidetavalt oli) seda otsis. Robotkäsi, millel oli – lisaks lõputule kannatlikkusele – inimese ees tõenäoliselt ka muid eeliseid, tegi seda väga aeglaselt, pealtnäha süstemaatiliselt ja võib-olla ka metallidetektorit kasutades. “Elavas vees” sai aga parvega sõita talulähedase n-ö konnalombi keskele, mõõta lihtsate instrumentidega selle sügavust – 3+ m, s.t (konnalombi või kunnalumbi kohta) üsna sügav, – vee läbipaistvust (1,3 m), värvi (tumepruun) ja taeva värvi (sõnulkirjeldamatu, s.t polnud sellist värvinäidist). Millega võiks mulle enim meeldinud töödele ka joone alla tõmmata.
Millegipärast tõusid sellel vabaõhunäitusel esile just akustilised installatsioonid. (Töötavatest installatsioonidest – Mohar Kalra “Puised vestlused” (2022) seda tuule nõrkuse tõttu parasjagu ei teinud.) Võimalik, et kuna maastik ja selle helifoon (linnud, külastajad, ritsikad) on õues niikuinii pidev, annab just kohaspetsiifiline ja interaktiivne (“Päikese olevused”) või, vastupidi, globaalne, aleatoorne ja automaatne (“Maailma tuulte raadio”, “Fungi”) maastikule laotatud helimaastik kõige ootamatuma efekti.
Erkki Luuk on kirjanik ja kultuurikriitik, keele- ja kognitiivteadlane.