Evelyn Raudsepp (ER): Varem töötasite Kiasmas kuraatorina…?

Leevi Haapala (LH): Jah, olen Kiasmas töötanud alates 1998. aastast, kui see avati, nii et olen muuseumi ajalooga hästi kursis. Olen töötanud erinevates osakondades; algul töötasin arhiividega, tegelesin nüüdisaegse kunsti dokumenteerimise, loengute andmise ja uurimistööga. Lisaks kureerisin aeg-ajalt jooksvaid näitusi ning üht-teist muuseumi kogude põhjal. Selles mõttes olen hästi kursis nii enda põlvkonna kui noorema põlvkonna kunstnike tegemistega, mul on hea ülevaade, mis kohalikus kunstielus toimub. Mõned jäljed on minust kui kuraatorist siiani maha jäänud, olgugi, et lahkusin sellelt ametikohalt juba aasta eest; näiteks olin seotud tänavusügisese Markus Heikkerö näituse korraldamisega.

ER: Kas kavatsete kureerimist jätkata? On see muuseumi juhatamise kõrvalt võimalik?

LH: Tegemist on kahe erineva loomuga ametikohaga. Loodan, et mul õnnestub siiski korra aastas või korra kahe aasta jooksul midagi kureerida. Suures osas on tulevikuplaanid ja minu ametiülesanded paigas – peame oma tegevusest vastust andma nii ministeeriumile, publikule kui ka Soome Rahvusgaleriile. Ma panen koos muuseumi kuraatorite meeskonnaga programmi küll kokku, aga sisuliselt loovad need näitused siiski kuraatorid. 2016. aasta programm on juba paigas, aasta lõpus teeme veel väikeseid muudatusi, samas 2017. aasta on minu jaoks veel tühi leht.

Iga 4–5 aasta tagant teeme koostööd traditsioonilise “ARS” näitusesarjaga; järgmine toimub 2017. aastal. Igal Kiasma direktoril on võimalus üks suur näitus kokku panna, tahtsingi sellega alustada, sest olen endiselt kuraatoritöö lainel.

ER: Kas teist saab näituse “ARS 17” kuraator?

LH: Kindlasti olen kuraatorite meeskonna liige. Aitan paika panna näituse teema ja tegelen näituse korraldamisega seotud üldküsimustega. Enne siia tulemist töötasin aasta Helsingi kunstiakadeemia kuraatorikoolituse professorina. Andsin seal loengukursust “Afektiivsed kujutised”, mis keskendus digitaalse pöörde analüüsile. “ARS 17” ei tule nüüd päris samal teemal, aga midagi sinnapoole küll. Tahaksin näitusele tuua ka kõige uuemaid teemasid ning mitte piirata teemaderingi näiteks geograafiliselt, vaid uurida lähemalt, milliste küsimustega kunstnikud hetkel tegelevad.

ER: Olete teinud ka teadustööd – kas see tuleb muuseumidirektori ametikohal kuidagi kasuks? Kas see mõjutab teie otsuseid?

LH: Muidugi. See tuleb kasuks, sest ma tunnen kunstivaldkonnas tegutsevaid uurijaid. Tahaksin aeg-ajalt siia kutsuda ka külaliskuraatoreid või ka kunstnikke näitusi kureerima. Kiasmas toimub mitmeid seminare ja loenguseeriaid ja ma tahaksin neid meie näituste teemadega siduda.

Lisaks oleme koostöös Soome Rahvusgaleriiga avanud uurijatele mõeldud internetiportaali – research.fng.fi –, kus saame avaldada artikleid, mis on varem näiteks mõnes meie kataloogis ilmunud. Galeriis on mitmeid kuraatoreid, kes kuraatoriameti kõrvalt tegelevad ka uurimistööga ning paljud konverentside ja seminaride ettekanded ei jõua sageli arhiividesse. Tahaksimegi need uurimused kokku koguda. Saame luua ka privaatseid võrgustikke, mille kaudu sarnaste teemadega tegelevad töötajad üksteise tegemistega pidevalt kursis saavad olla.

ER: Kas see hõlmab mingil moel ka raamatukogu?

LH: Jah. Kiasma eelmine direktor Pirkko Siitari alustas uurimusliku suunitlusega raamatukogu koostamist juba mõni aeg tagasi. Seni on see olnud kasutamiseks ainult uurijatele, kunstnikele ja kuraatoritele, aga selle aasta lõpus avatakse see viienda korruse galerii kõrval ka laiemale lugejaskonnale, sinna alla kuuluvad ka meie kogude andmebaasid ja videoarhiivid. Nüüd, kui raamatukogu kasutajatering avardub, tahaksin ma siduda selle ka muuseumis toimuvate näitustega. Näiteks on selliseid materjale, mida näitusele välja ei panda, aga mis näitaksid publikule käsitletavat teemat veidi erinevast vaatenurgast. Ehk annab see ka kunstnikele võimaluse oma tööprotsessi mitmekesistada.

ER: Digitaalse pöörde juurde tagasi tulles – kuidas peaksid muuseumid sellele reageerima? Kas suurema digitaliseerumise järele on üldse vajadust?

LH: Ka raamatukogu seisukohalt vaadates oleks see väga loogiline. Lisaks tahaksin luua uue meedia kogu jaoks online-galerii, kus oleksid tööd, mis ongi juba eos online-keskkonna jaoks tehtud – näitaksime seal nii Soome kui välisriikide kunstnike töid. See oleks osa raamatukogust ning samas ka näitus, mida inimesed oma mobiiltelefonidest vaadata saaksid.

Ühtlasi tuleks arutada, kas iganädalasi giidituure on mõtet teha. Sageli on ekskursioonidel osalejate arv väike – samas on ka erandeid, näiteks perepäevadel on külastajate arv ligi 3000. Ehk peaks lisaks traditsioonilistele audiogiididele olemas olema ka erineva temaatikaga ekskursioone pakkuv mobiiliaplikatsioon.

ER: Mis te arvate, mil määral saab muuseumi direktor muuseumit kunstiliselt mõjutada?

LH: Muidugi peavad kuraatorid ja kunstnikud koos töötama, aga otsuseid üldiste arengute, suundade, eesmärkide ja selle kohta, millisele publikule me oma programmi koostada soovime, mõjutab direktor suurel määral. Kunstilise osa suunamisega on mul hetkel aega tegeleda ehk üks päev nädalas, ülejäänu kulub administratiiv- ja personaliküsimustele, finantsvahendite leidmisele ja koostöö arendamisele muuseumi partneritega. Lisaks kuulun ma Soome Rahvusgalerii juhatusse, kus tegeleme ka Soome kunstimuuseumit kui institutsiooni puudutavate küsimustega; Kiasma on sellest vaid üks, olgugi oluline osa.

Sellegipoolest tahaksin ma kursis olla kunstimaailmas toimuvaga, käia biennaalidel ja olulisematel kunstimessidel. Peaksin muuseumi juhtimisega hakkama saama nii, et oleksime kõik programmi osas ühel meelel ja püüdleksime samade eesmärkide poole, mis puudutab nii näitusi, kogusid ja teatriosakonda.

ER: Millisena Kiasmat näete? Kas muutused on vajalikud ja mis järgneva viie aasta jooksul oleks vaja ära teha?

LH: Järgmised viis aastat ongi siin minu aeg. Mulle meeldiks, kui võtaksime hetkel toimuvat tõsisemalt, et oleksime pigem väga nüüdisaegse kunsti muuseum ega vaataks nii sageli minevikku. Muidugi on vaja kaasata ka olulisemaid nimesid, klassikuid, kes alates 1990. aastate algusest kunstis olulist rolli on mänginud, et näidata, kuidas me praegusesse hetke välja jõudsime.

Tahaksin kaasata kunstnikke, kes töötavad nii visuaalkunsti ja etenduskunstiga – nii saaksime rohkem ka oma teatrisaali rakendada. Etenduskunst jookseks samuti programmist läbi, esitleksime seda kui osa visuaalkultuurist.

Meie turundusosakond juhtis tähelepanu sellele, et üle 35-aastased haritud naised on samuti üks olulisi sihtgruppe ja seega sooviksingi neile keskenduda. Viimasest küsitlusest selgus, et 50–55% (ja vahel isegi rohkem) on nooremad kui 35 eluaastat. Tahaksin ka sellele rohkem keskenduda ja koostada muuseumi programmi nii, et samas vanusegrupis kunstnikud ja publik kokku viidaks. Ja veel – oleme korraldanud paljude noorte Soome kunstnike näituseid, aga lisaks tahaksin ma siia tuua sama põlvkonna kunstnikke ka rahvusvaheliselt areenilt.

Kiasma hoone renoveeriti hiljuti ja see näeb väga hea välja, püüame kuraatoritega välja mõelda, kuidas renoveeritud maja kõige paremini tööle panna; näiteks kuidas rakendada uut akustikat, platvorme ja valgustust ning viies galeriis tehtud tehnilisi uuendusi.

Tahaksin, et Kiasmasse astudes oleks selge, et tegu on nüüdisaegse kunsti muuseumiga ja et sellest ei saaks moodsa kunsti muuseumit.

ER: Samas, kui kaasaegne on võimalik olla, kui programm tuleb koostada kaks aastat ette? Näiteks kui võrdluseks mõelda kunstituru erakätes olevale osale, mis suudab kunstimaailmas toimuvale väga kiiresti reageerida. Kuidas suudab üks nüüdisaegse kunsti muuseum värskust säilitada?

LH: Kiasmas on tehtud seda temaatiliste näituste kaudu. Meil on ühe aasta või hooaja kohta üks suurem teema ja selle sees tegutsemine on lihtne. Nii on võimalik kaasata erinevate põlvkondade kunstnikke, ka väga värskeid nimesid, kes pole kunstimaailmas veel kuigi tuntud ja eksponeerida neid kõrvuti klassikutega. Oleme sarnast, temaatilist lähenemist kasutanud ka kogude põhjal tehtud näituste puhul. Vaatasin just, et meie viimasel näitusel (“Face to Face”) osalesid 1980. aastatel sündinud kunstnikud, eelnevatel näitustel osalenud kunstnikud olid enamasti sündinud 1970. aastatel. Ehk siis nüüd hakkame tasapisi oma kaasajale lähemale jõudma.

See on üks võimalus n-ö värskena püsida, teine võimalus on pidevalt oma kogusid kaasajastada. Loomulikult peavad meie kuraatorid silmas ka noorema põlvkonna kunstnikke, kelle karjäär alles hoogu sisse hakkab saama ning kellel on olnud üks või kaks isiknäitust ja kes on mingil viisil ka rahvusvahelisel tasandil töötanud.

ER: Millisena näete Kiasma positsiooni rahvusvahelises kunstimaailmas? Või on muuseumi tegevus suunatud rohkem Soome publikule?

LH: Kui Kiasma ajalugu vaadata, on näha, et muusemi roll on muutunud vastavalt direktorile. Tahaksin taas lähtuda põhimõttest, et me ei tööta ainult Soome publikule. Ka Soome Rahvusgalerii toetab ideed, et peaksime olema üks silmapaistvamaid kunstimuuseume Põhja-Euroopas. Just niisuguses suunas me praegu liikuda soovimegi – üks võimalus seda saavutada, on kutsuda siia näiteks ajakirjanikke, aga ka häid ja tuntud kunstnikke ehk siis mitte eksponeerida üksnes Soome kunsti.

ER: Kui Helsingisse ehitataks Guggenheimi muuseum, kuidas see Kiasma tegevust mõjutaks?

LH: Eks me näe, mis sellest saab. Põhjalikud arutelud nüüdisaegse kunsti, moodsa kunsti ja muuseumite rolli üle Soomes on kestnud juba pikka aega, üle kahe aasta; selle aasta lõpuks tuleb see poliitiline otsus ära teha. Guggenheim kuulutas arhitektuurivõistluse võitja juba välja (Pariisi büroo Moreau Kusunoki Architects – E.R.), vaatamata sellele, et nad ei ole projekti jätkumise kohta veel kinnitust saanud.

Nad on seda reklaaminud kui majanduse, turismi ja tehnoloogilise innovatsiooni seisukohalt kasulikku ettevõtmist. Ka on nad teinud põhjaliku uurimuse selle kohta, mis meil olemas on ja mida ei ole. Soome tugevusteks on arhitektuur ja disain, näitusepaigad aga ei peegelda seda, nii et meil on publikule veel rohkem pakkuda. Projekti esitledes on keskendutud rohkem arhitektuurile ja disainile ning olgugi, et kunst on samuti kontseptsioonis sees, ei räägita sellest sama tihedusega. Kiasma positsioon on mõnevõrra erinev. Kui Guggenheim siia ikkagi tuleb, peame me nendega koostööd tegema, vähemalt turunduse ja publiku osas. Vahel on Helsingi Guggenheimi muuseumit puudutavad arutelud väga mustvalged. Jah, tegu on rahvusvahelise brändiga, aga nagu alati, on põhiküsimus rahastuses – kas see peaks tulema Helsingi linnalt ja riigilt või on kunstiturul piisavalt partnereid ja erarahastajaid, et muuseum ehitada. Nii et minu meelest on tegu laiema küsimusega kui lihtsalt “Guggenheim: jah või ei?”

Meie väikeses kesklinnas on niigi juba üksteisele väga lähedal neli nüüdisaegse kunstiga tegelevat institutsiooni: üle tänava (intervjuu toimub Kiasma direktori kabinetis – E.R.) asub Lasipalatsi all asuv Amos Andersoni muuseum; ka on siit peaaegu näha Helsingi kunstimuuseum ning ka Helsingi Taidehalli asub siinsamas parlamendihoone taga. Nii et peame koos planeerima ja mõtlema, millised on erinevate paikade profiilid, sarnasused ja erinevused, kas meie publik on sama või on meil erinevad sihtrühmad, kuidas me saaksime end laiemale publikule ja turistidele paremini esitleda jne. Vähemalt on need kõik head uudised tulevastele külastajatele.

ER: Kas muuseumid teevad juba niigi tihedalt koostööd või on seda vaja kuidagi tõhusamaks muuta?

LH: Kindlasti peaksime sellega veel tööd tegema. Meie eripäraks on, et oleme nende muuseumite hulgas ainus, kes ainult nüüdisaegse kunstiga tegeleb. Arvan, et peaksime sellest lähtuvalt teistega koos turundusplaani paika panema ja vastavalt oma tegevust struktureerima. Või ehk isegi ühiselt mingi programmi kokku panema…?

ER: Kuidas teil rahastus planeeritud on?

LH: Meil ei ole enam püsivat riigi rahastust; meie sissetulek sõltub hasartmängude rahastusest (mis tuleb muidugi samuti riigilt), osalt toetab meid ka kultuuri- ja haridusministeerium. Umbes 75% ulatuses rahastab avalik sektor, ülejäänu tuleb erinevatelt partneritelt ja piletimüügist. Kiasma kuulub Soome Rahvusgalerii alla ja nad alustasid hiljuti uue rahastuskampaaniaga. Eesmärgiks on järgneva kahe aasta jooksul raha koguda, esmalt erasektorist, näiteks erinevatelt fondidelt ja äripartneritelt ja hiljem suunatakse kampaania avalikkusele. Plaanis on koguda 8 miljonit eurot, mille haridus- ja kultuuriministeerium korrutab omalt poolt 2,5-ga ehk siis lõppsummaks on 20 miljonit. See omakorda investeeritakse ja kasumist saaksime toetada muuseumide programme. See on üks võimalus finantse leida. Teine variant on teha koostööd ettevõtetega, kes pole huvitatud meie rahalisest toetamisest, kuid sooviksid olla meie partnerid mõnel muul viisil, näiteks töötada meiega turunduse vallas, varustada meid vajalike vahenditega, aidata meid infrastruktuuri või materjalidega. Loomulikult peame rahastusläbirääkimisi alustama võimalikult kiiresti.

ER: Kuhu see raha investeeritakse?

LH: Seda pole veel otsustatud, projekt lükati alles hiljuti käima. Need otsused teevad Soome Rahvusgalerii juhatuses istuvad investorid, lisaks on meil plaanis kaasata spetsialiste ka väljastpoolt. Selline eksperiment võeti ette peamiselt seetõttu, et poliitiline kliima on muutumas ja varasema riigi rahastuse asemel peame nüüd keskenduma rohkem avalikele fondidele.

ER: Kas arvate, et ka näiteks Eesti või teiste Balti riikidega oleks võimalik lähiaastatel koostööd teha? Sellest ajast, kui Kiasma Kristina Normani teose “After-war” (Järelsõda, 2009) oma kogusse ostis, on juba mitu aastat möödas.

LH: Mul on tegelikult plaanis teha üks lähiregiooni hõlmav näitus, kaasatud oleksid ka Eesti, Läti ja Leedu. Oleme Baltikumis toimuvat jälginud üheksakümnendate algusest peale ja ka kunsti kogunud, viimasel ajal pole me kuigi aktiivsed olnud. Mulle meeldis tänavuse Veneetsia biennaali Eesti paviljon ja Jaanus Samma installatsioon, ka Läti väljapanek oli väga tugev. Selle näituse idee on alles algfaasis, peame asja oma kuraatoritega arutama ning Balti riikide kunstnike, galeristide ja muuseumitöötajatega kohtuma, aga lähiaastatel tahame näituse kindlasti ära teha. Arvan, et peaksime oma armsaid naabreid paremini tundma.

Evelyn Raudsepp on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse magistrant. Eelnevalt on ta õppinud teatriteadust Tartu Ülikoolis.

Kiasma
Foto autor Petri Virtanen (Soome rahvusgalerii)