17. X–12. XI 2025
Vabaduse galerii
8. Tallinna Fotokuu satelliitnäitus
5. IV–18. V 2025
Rüki galerii
See, mida ma galeriisse vaatama tulin, meenutas mulle Octavio Pazi sõnu, kuidas aeg ei jagune enam päevadeks, kuudeks, tundideks ja minutiteks, kui me lakkame olemast sellega üks.1 Aeg kulgeb omasoodu edasi, olles meie eksistentsi või selle lõppemise osas täiesti ükskõikne. Kuid inimene, suutmata sellega leppida ning veetes oma elu ahistavas surematusenäljas, nagu nimetas seda Miguel de Unamuno,2 ei ole võimeline ennast olematuna ette kujutama ning võitleb viimse hetkeni selle vastu, et kõik on muutuv, habras, kaduv ja haihtuv.
Viise aja peatamiseks ning iseenda igavikuliseks muutmiseks on inimkond mõelnud välja mitmeid. Üheks neist on kindlasti fotograafia, mille indeksikaalsus – otsene suhe reaalsusega valgusosakeste langemise näol valgustundlikule materjalile – tekitas oma algusajal kaamera ees istuvates subjektides, ja ka fotode vaatajates, skeptilisust, hämmingut, uskumatust ja isegi hirmu. See on olnud. Nii oligi. Nagu kõrgemat sorti nõiakunst – fotol on peatatud aeg. Inimese surematusenälg on saanud leevendust, ta on muudetud igavikuliseks.
Või kas siiski? Teosed Fanny Weinquini kureeritud näitusel “See, mida ma vaatama tulin, oli juba kadunud” toovad kokku kaduvuse ja fotograafia, osutades nende omavahelisele seotusele. Sellele, kuidas fotodel on alati kujutatud midagi, mis on juba olnud – hetki, mis on nüüdseks kadunud. Kuraator pakub näituse lugemise võtmeks Roy Scrantoni veel eesti keelde tõlkimata esseekogumikku “Oleme hukule määratud. Mis nüüd saab? Esseed sõjast ja kliimamuutustest” (We’re Doomed. Now what? Essays on War and Climate Change, 2018), millest on laenatud ka kliimakriisi mõjul muutuvatele maastikele osutav näitusepealkiri, sidudes seega teosed teoreetiliselt antropotseeni ja kliimakatastroofi sünge rägastikuga. Kuid näitusele kaasatud kunstnikud ei kasuta tavapärast antropotseenifotograafia visuaalset keelt, vaid toovad oma teostega välja pigem fotograafia võime jäädvustada igapäevaelu aeglasi, inimsilmale pea nähtamatuid protsesse: taimede kasvamist läbi asfaldi, kivimüüri murenemist tükk tüki haaval, hallituse ja rooste tekkimist, mälestuste haihtumist, metafüüsilise inimeseta kulgevat aeglast aega.
Luksemburgi päritolu kunstnik Serge Ecker, kes on rohkem tuntud digitaalse kunsti poolest, on näituse jaoks loonud installatiivse seeria analoogfotosid siinsest inimtühjast (tööstus)maastikust. Seeria kannab nime “sosistades” (murmurare, 2022–2025) ning selles kohtuvad loodus ja kultuur, või pigem viimase jäänused. Ecker on jäädvustanud vahealasid, mittekohti, hapraid ja poorseid paiku, mis on aja enda võimusesse jäetud. Tema fotodelt leiab varjumänge hüljatud tehismaastikel, kus kõik inimtekkeline vaikselt mureneb ning tekitab ruumi uutele eluvormidele. Inimene ehitab, kuid aeg lagundab.
Aap Tepperi teosed seeriast “Pikad säriajad” (Long Exposures, 2023) aga kujutavad sajandivanuste klaasnegatiivide digiteerimise käigus nähtavale tulnud füüsilisi ja keemilisi kahjustusi – aja jälgi –, mis pärinevad erinevatest mineviku kihistustest ning toovad esile ajaloolise fotograafilise protsessi. Tepperi seeria keskmes on digiteerimise käigus ilmnev informatsioon, mis negatiivist saadud paberkoopiatel oli fotograafi poolt juba tahtlikult eemaldatud. Kui emulsioonile jäädvustunud sõrmejäljed viitavad inimesele fotograafilise protsessi taga, siis erinevate kahjustuste köitvad suurendatud mustrid, mida Tepperi teostelt leiab, toovad välja aja ja tema käsilaste agentsuse materiaalse maailma aeglases hävinemises. Inimene jäädvustab, kuid kõik tuhmub, pleegib, puruneb ja kulub.
Vaimse ja ümbritseva maastiku omavahelisi mõjusid ning spirituaalseid, igavikulise aja otsinguid kujutab Birgit Püve seeria “Ihidaya”3 (2019–2024). Mustvalgetel fotodel on kujutatud kaadreid mägedest, kus aeg kulgeb geoloogilise aja rütmis, andes vaevu aimu kella ja kalendri dikteeritud ajast. Inimene pole seal suutnud aega endale allutada ning igasugune eksistents toimub pigem loodusega ühes rütmis hingates. Seeria nimi osutab müstilisusele ja spirituaalsusele ning seega ainsale viisile, kuidas inimene on suutnud oma surelikkuse ja kaduvusega leppida: uskudes, et vähemalt hing on surematu, ning tundes end selles teadmises hoituna.
Lisaks kaduvuse ning aja paratamatu kulgemise perspektiivist lugemisele tuleks näitus aga asetada lepitavasse positsiooni, sest oma esseedes õhutab Scranton just nimelt leppima oma surelikkusega ning tsivilisatsiooni hävinguga ja ärgitab lääne (progressile suunatud) pilgust lahti laskma. Lepitamiseks teeb Scranton oma tekstides kujutlusharjutusi: “Kujutle elu. Kujutle orkaani. [—] Kujutle kliimamuutust. Kujutle õnnelikku lõppu.”4 Scrantoni eesmärk on, et kui me suudame endale midagi ettekujutamatut ette kujutada, siis suudame me sellega ka rohkem suhestuda, ning lõpuks ka leppida. Näitusel eksponeeritud teosed on samuti omamoodi kujutlus- ja lepitusharjutused – kujutle inimesteta maailma, kus aeg kulgeb omasoodu, kõik inimtekkeline laguneb, kus tööstus- ja mälumaastikud murenevad, kõik aineline haihtub ja kaob.
Näitusevaade Rüki galeriis
Foto: Aap Tepper
Siinkohal meenub lõpetuseks sobiv Miguel de Unamuno mõtteharjutus, mis mingis mõttes tegeleb sarnaselt näituse töödega kliimamuutuste, antropotseeni ja tulevikudüstoopiate kujutlemisest ehk veelgi raskemaga – iseenda olematuna kujutlemisega: “Keskendu, lugeja, iseendasse ning kujutle enda aeglast lagunemist, mille jooksul kustub sinu jaoks valgus, kõik sinu ümber jääb tummaks, ei kosta ainsatki heli, vaikus mässib sind endasse, käes hoitavad esemed sulavad sul peost, põrand libiseb sinu jalge alt, mälestuspildid hajuvad otsekui minestamisel, kõik haihtub eimillekski ning haihtud sinagi ja sulle ei jää isegi teadvust olematusest, kas või mingi varju viirastusliku pidemena.”5
1 Octavio Paz, Labyrinth of Solitude and Other Writings. New York: Grove Press, 1985, lk 209.
2 Miguel de Unamuno, Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest. Tartu: Ilmamaa, 2008, lk 47–68.
3 “Ihidaya” sõna juured on süüria keeles, seda kasutatakse nii üksiolemise tähistamiseks kui ka müstilisse ühtesusse sisenevate hingede kirjeldamiseks.
4 Roy Scranton, We’re Doomed. Now what? Essays on War and Climate Change. New York: Soho Press, 2018, lk 32.
5 Miguel de Unamuno, Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest, lk 52.
Annika Toots on kunsti- ja fotoajaloolane, kuraator ja toimetaja.