14.05.–10.10.2010

Kumu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti galeriis

“Muutuv maalikunst”

Kuraator: Eha Komissarov

Osalesid: Antonio Claudio Carvalho, Kaido Ole, Kristi Kongi, Marta Stratskas, Holger Loodus, Lauri Eltermaa, Merike Estna, Flo Kasearu, Jaan Toomik, Mart Vainre, Sven Parker, Tõnis Saadoja, Gints Gabrāns, Mall Paris, Carmen Landsberg, Katrin Piile, Jasper Zoova, Neeme Külm, Alice Kask. Eklektika: Art Security, Mihkel Ilus, Martiini, Barthol Lo Mejor, Frindo Kveiks, Mihkel Kleis, Marko Kompus, Novekta.Avi, Anon Porx, Erkki Luuk, Kiwa

Kujundaja: Urmas Muru

5. oktoobril toimus Kumu hariduskeskuse auditooriumis Eha Komissarovi kureeritud näituse “Muutuv maalikunst” raames seminar, mille eesmärgiks oli tõsta korraks maalikunst tulipunkti ja mõelda, kuidas liikuda edasi. Eesti maali hetkeseisu üle arutlesid Jaan Elken, Kaido Ole, Tõnis Saadoja, Toomas Tõnissoo ja Olga Temnikova (kes esitas oma ettekande videoläkitusena). Keskenduti Komissarovi püstitatud lähteküsimustele, mis hõlmasid nii maalikunstniku rolli ühiskonnas, kunstikriitikat, kunstiharidust kui ka võimalikke meediume ja teooriaid, millega võiks maaliõpet liita.

Üritust alustas Jaan Elken, tsiteerides üht oma kümne aasta tagust avaldust ning kinnitades sellega oma usku eesti maalikunsti jätkusuutlikkusse. Elken esindas teataval määral n-ö maalifriiki, kes sõdib maalikunsti võimupositsioonide eest ja räägib kirglikult plastilistest kunstidest, illustreerides oma ettekannet slaididega briti noorema põlvkonna maalikunstnike tänavuselt näituselt “Newspeak: British Art Now” Saatchi galeriis ja Tartu Ülikooli maalikunsti osakonna viimaste aastate üliõpilastöödest. Taas kord tõstatas Elken Eestis aastaid üleval olnud debati maalikunsti surmast, nimetades seda vaid retoorikaks ja kunstimaailma siseseks rütmiseeriaks, kuivõrd maalikunst on läänes püsivalt orbiidil olnud ja vaid kohalikus kontekstis saab rääkida maali hääbumisest või jällenaasmisest. Elken nentis, et jutud maalikunsti kui meediumi surmast on küll vaibunud, kuid nüüd on käivitunud võitlus definitsioonide pärast: “21. sajandi maalikunsti defineerimisega on lood tegelikult keerulised, sest kuidas kirjeldada zombit, kes eksisteerib elujõulisemana kui kunagi varem? Mingi osa maalist oleks justkui surma väärt, aga kõige rohkem elamist väärt oleks maal, mis nagu ei olegi maal.”

Kunstikriitikast rääkides märkis Elken, et näeb negatiivset tulemit Eesti kunstielule nn ülbete üheksakümnendate laineharjal üles kasvanud noorte kunstiteadlaste põlvkonnas, kes oskavad suhestuda kunstiga ainult läbi tekstide ja kelle jaoks esteetilised mõõdikud ja tehniline külg on tabu. Elken rõhutas, et ei saa vaid verbaliseerida ja programmeerida, vajalik on praktika ja otsene teosekeskne kogemus. Protsessi tunnetuslik pool ja ekspressiivsus on see, mis loob maalist unikaalse objekti ja autonoomse praktika, mida ei tuleks täiendada ühegi teise meediumi või teooriaga.

Järgnevalt sõna võtnud Kaido Ole seisukoht selles suhtes oli, et milleks üldse esitada küsimus, mida maalikunstile liita, kui seda pole vaja lahutadagi millestki, sest maal on juba tervik iseenesest ja samal ajal osa süsteemist. Ole tõi välja tema jaoks kaks olemuslikku tunnusjoont maali juures: esiteks, maalikunst on eelkõige pilt ja teiseks, mis veel olulisem, maal on käsitsi tehtud – kontseptsioon tuleb füüsiliselt ette kanda. Erinevalt Elkenist aga ei müstifitseeri Ole käsitsi kunsti tegemise protsessi, vaid näeb selles pigem paratamatust ja traagikat. Ta märkis, et oluline pole, mitte see, et maalil väljenduksid kunstniku tundevirvendused, vaid inimlikud vead ja kohmakus ning et kunstnik ise jääks ausaks selle suhtes ega püüaks varjata, et maalikunst ongi eelkõige primitiivne ning sisuliselt ühe inimese egotripp. 

Kunstihariduse küsimuse üle arutledes jõudis Ole oma sõnavõtus maaliõppe teatud ideaalversioonini, kus ei hellitataks keskmikke ning jäetaks kõrvale ministeeriumide ja komisjonide liiga humaansed ja demokraatlikud reeglid, mis taset nivelleerivad. Ülikooli idee on selles, et toimub mõtete vahetus ning vastutus õppejõu ja õpilase vahel on jagatud võimalikult võrdselt: “Tudeng peab võtma nii vastutuse kui initsiatiivi enda kunstnikuks kujunemise protsessis, mitte istuma kolm aastat turvatsoonis ning “harjutama””. Ideaaljuhul puuduvad professoritel eelistused, mis kinnistavad neid mingi kindla eriala juurde, ja ka tudeng võib vabalt ning iseseisvalt koostada endale õppeprogrammi.

Kohaliku kunstikriitika probleemi näeb Ole väheses kommunikatsioonis. Kriitika ei kõneta teost, vaid tihtipeale lihtsalt haagib teooria selle külge. “Teooriad on mõeldud abivahenditeks ja kunstikriitika häda on selles, et loomulik kommunikatsioon kaob ära,” nentis Ole. “Tundub, et kunstiteooria kirjutatakse kunstiteooria jaoks ja suure teoreetilise massi suurendamiseks, aga ta ei kõneta kunstnikku, vaid on abstraktne tarkus.”

Tõnis Saadoja kunstikriitika kohta sõna ei võtnud, ent kirjeldas väga huvitavalt enda suhet maalikunstiga, nimetades end kuuluvat maalikunstnike põlvkonda, kes ei tegele maalikunstiga. Saadoja selgitas, et peamine põhjus tema sattumisel plastiliste kunstide juurde oli ta ülim huvi reaalsuse vastu, kuid murdepunkt tekkis hetkel, kui ta mõistis, et reaalsuse defineerivad absoluutselt iga tehnika ja meedium iseseisvalt ja eraldi. Et kokkupuutepunkte leida, peab hakkama analüüsima ja mõtlema. Maalikunsti üheks põhiprobleemiks peab Saadoja seda, et maalikunst on äärmiselt keeruline artikuleerimisvahend, kus on väga raske üheselt mõistetavaid mõttekonstruktsioone edasi anda. 

Oma sõnavõtus tõstis Saadoja meie kaasaja kunsti katusmõistetena esile Nicholas Bourriaud’ suhestuva esteetika ja postproduktsiooni märksõnadega opereeriva teooria, mis ei ole otseselt seotud maali või kujutava kunstiga, vaid sotsiaalse suhestuva kunstiga. Saadoja paelub see, et tegemist ei ole teooriaga, mis on otseselt seotud kindla meediumiga, vaid pigem meediumidevahelise dialoogi toomisega uutele alustele. See kattub ka Saadoja kunstnikupraktikaga, kus ta peab oluliseks “mõtlemiskohtade tekitamist” läbi maali. See on situatsioon, kus maalimine on aktiivne läbielamine, kontseptsioon on võimalik lahti võtta erinevateks ribadeks, kõik ebaoluline kõrvaldada ja panna kokku ideaalne, puhastatud mudel, mille vaatajal peaks ideaaljuhul tekkima küsimused ja oma ümbermõtestused. 

Küsimuses kunstihariduse kohta nõustus Saadoja varem Kaido Ole välja käidud õpilase vastutusega, nimetades ülikooli keskkonnaks, mis hoiab tundlikus eas inimest, peegeldades tema signaale ning andes vastu teatavat tagasisidet. Saadoja kinnitas, et ei alaväärista tehnilist osa maaliõppes, kuid peab eelkõige oluliseks üleüldist orienteerumisoskustning nentis, et ükski nominaalõpe ei produtseeri “valmis kunstnikku”. 

Toomas Tõnissoo ettekanne oli pigem spirituaalset ja tunnetuslikku laadi. Muuhulgas tegi ta tähelepaneku, et kui teemapäeval esimesena esinenud Jaan Elken on justkui oma tunnete maalija, siis tema järel sõna võtnud Kaido Ole esindab pigem mõtete maalikunsti. 

Olga Temnikova süvenes oma videoläkituses maalikunsti turusituatsiooni, tuues galeristi positsioonilt välja teatud Eesti eripära, sest Lääne-Euroopas, aga ka Venemaal “ei ole piinlik maalida”. Ta tõi välja ka mõttetera, et alati kui kunstis kuulutatakse mõne meediumi surma, siis tuleks ka küsida, kelle huvides seda tehakse ehk mida selle varjus turustada soovitakse.

Kokkuvõttes võiks öelda, et huvitav oli kuulata erinevaid seisukohavõtte, nii maalikunsti meediumi kui ka kunstihariduse, kriitika ja maali tulevikuvõimaluste kohta.

Maria Arusoo on kunstnik-kuraator, kes elab ja töötab Londonis, kus kaitses tänavu Goldsmiths College of Art’i visuaalkultuuri osakonnas magistrikraadi.