13. IX–23. XI 2025
“Surve all”
Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon
Kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Charles Borchardt, Jessie Bullivant, Erik Hõim, Linda Mai Kari, Flo Kasearu, Maria Izabella Lehtsaar, Mall Paris, Arle Saar, Inari Sandell, Rimaldas Vikšraitis
Kuraator: Siim Preiman
Tarkusekuul Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis avatud grupinäitus “Surve all” oli sissevaade globaliseerunud maailma aktuaalsetesse probleemidesse, pakilistesse küsimustesse individuaalsuse ja normatiivsuse kohta. Kuraator Siim Preiman selgitas näituse videotutvustuses, et näitus esitleb erinevaid olukordi, milles inimesed võivad sattuda survestamise ohvriks. Keegi pole ideaalne ega suuda ühiskonna ootustele alati adekvaatselt vastata. See ei sõltu inimesest: keegi ei vali, kus, millal ja millisena sündida. Ometi tundub, et inimeselt nõutakse üha rohkem ja rohkem. Surveavaldusi, isegi totaalset sundust kohaldavad erinevad ühiskondlikud institutsioonid: soositud peremudelid, kultuurikorraldus, haridussüsteem jne.
Ühiskond ootab näiteks, et inimene oleks korraga edukas õppur, usin töötaja, kultuuriliselt teadlik kodanik ning samal ajal stabiilne ja hooliv pereliige. Louis Althusser on osutanud, et just need ideoloogilised riigiaparaadid, mis peaksid inimest toetama, on ka need, mis vormivad teda kõige enam. Juhtub ka, et inimesed on sunnitud oma eluviisi radikaalselt muutma, et lihtsalt ellu jääda ja sellisest painest pääseda. Kõnealusel näitusel uuritigi, kuidas inimene selles pidevas normaliseerimise ja vastuhaku pingeväljas ellu jääb.
Sotsiaalne sundus on reeglina institutsionaliseeritud. Flo Kasearu videoteos “Kaose patrull” (2021) seda illustreeriski, ja üsna Althusseri vaimus. Autor on seisukohal, et institutsioonide autoriteedi vältimine on võimatu: videos näeme koomilistes mundrites ohvitsere, kes tekitavad linnas ringi patrullides kunstlikke, väljamõeldud probleeme. Kasearu ohvitserid valvavad enda loodud kaost, justkui visuaalse metafoorina Althusseri väitele, et ideoloogia toodab ise neid vastuolusid, mida ta samas väidetavalt lahendada püüab.
Ent näitus käsitleb teemat ka hulga laiemas ajahorisondis. Eksponeeritud olid ka portreed 19. sajandi eestlastest, keda jäädvustas baltisaksa fotograaf Charles Borchardt. Need fotod olid osa “Eesti tüüpide” (1866) seeriast, mis tõi Borchardtile 1867. aastal Moskva Keiserliku Ülikooli Loodusuurijate Seltsi etnograafianäitusel hõbemedali. Tema vaade eesti talupoegadele tundub olevat samaaegselt uuriv ja isegi herderlik – rahvusromantiline ja patroneeriv. Eestlasi vaadati kui huvitavaid ja eksootilisi metslasi Vene impeeriumi äärealadelt, mitte päris inimesi, kelle elu saatis survestatus igal võimalikul tasandil.
Kui inimene on sunnitud oma kodumaa hülgama, peab ta vastu panema ühele kõige suuremale survele, mida elus kogeda võib. Installatsioonis “Igapäevane mäng ja leib” (2025) uuris moekunstnik Karl Joonas Alamaa emigrantide elulugusid ning leiva tähtsust pagulaskultuuris. Autori teos on mitmekihiline: külastaja sai installatsiooni vaadata, ent ka selles osaleda, tutvuda paljude elulugudega ning mängida interaktiivset leivamängu. Leival on ajaloos olnud sakraalne tähendus, see on sümboliseerinud viljakust, elu ja täiskõhutunnet. Leib ühendab inimesi eri riikidest ja kultuuridest, nii et Alamaa installatsioon rõhutab inimõiguste ja humaansuse tähtsust.
Lasnamäe paviljoni ringjas ruum toetas teoste vahel tekkinud omavahelisi seoseid. Nii Maria Izabella Lehtsaare “Loveless” (2021–2024) kui ka Linda Mai Kari “Ood armastajatele” (2025) on teosed, milles uuritakse soorollide performatiivsust ja stereotüüpe. Mõlema kunstniku seisukoht näib ühtivat Judith Butleri omaga – inimesed ei sünni naiseks või meheks valmis kujul, vaid õpivad käituma viisil, mida ühiskond peab “naiselikuks” või “mehelikuks”. Lehtsaare teos väljendaski seda ideed poksi metafoori kaudu. Ta mõtestab ümber loomult vägivaldset tegevust, traditsiooniline poksivarustus oli näitusel pehmetes materjalides taastoodetud. Kuigi kindad ja muud esemed olid endiselt äratuntavad, oli nende vorm ja tähendus muutunud.
“Ood armastajatele” autor omakorda jätkas soorollide performatiivsuse teemaga, kuid tegi seda ühe heteropaari näitel. Installatsioon koosnes nimelt noorpaari fotodest ja plastmassist purskkaevust, milles ujusid samast võltsmaterjalist luiged. Teost vaadates meenus mulle briti bändi Radiohead laul “Fake Plastic Trees” (1995), mis käsitleb materialistliku maailma ootuste ja rollide täitmisega kaasnevat emotsionaalset kurnatust. Piltidel on jäädvustatud autor Linda Mai Kari ise ja drag-artist Labia Koidula – kunstnik rõhutab, et heteronormatiivne suhe on tegelikult konstruktsioon. Pildile püütud õnnelik suhe on sotsiaalne teater, mäng, et tõendada ühiskonnale oma “normaalsust”. Võltspulmapildi juures on ka fotoseeria lilli ostvatest inimestest, tehtud õhtupimeduses Viru tänaval, kus traditsiooniliselt on hästi palju lillemüügiputkasid.
Näitusel oli ka palju teisi teoseid, milles peegelduvad eri probleemid ja olukorrad – surve all olemine avaldubki erineval moel. Keegi peab majanduslikult kannatama, keegi peidab oma seksuaalset identiteeti ja keegi on lihtsalt teistsugune. “Surve all” tõi nähtavale ühiskonna valupunktid, mis on endiselt aktuaalsed ja vajavad avalikku arutelu.