5. IX 2025–11. I 2026
Kumu kunstimuuseum, 5. korruse nüüdiskunsti galerii
“Anna-Stina Treumund. Kuidas ära tunda lesbit?”
Kuraatorid: Piret Karro-Arrak, Magdaleena Maasik, Triin Tulgiste-Toss (1987–2024)
Misogüünse ja homofoobse ühiskonna vastu võidelnud kunstnik Anna-Stina Treumund (1982–2017) pidi end valjult esitlema, et teda märgataks, ja veel mitu korda valjemalt endale ja oma kogukonnale tunnustust nõudma. Eesti esimese avalikult lesbilise kunstniku teosed torgivad ka postuumselt halastamatult ühiskonna jäika valget alakõhtu.
Vaikse, rahuloleva ja armastava kaaslase kuvand on naise kirjeldusega Eestis läbi erinevate võimuvahetuste kaasa lohisenud. Kuigi viimase enam kui 30 aastaga on õiguslikul ja ühiskondlikul tasandil selle kitsa vormi laiendamisega meeletult vaeva nähtud, siis piisab pilguheidust tänavustele kohalike omavalitsuste valimistele, et näha mitme kandidaadi naistevaenulike sõnavõttude taga peituvat suuremat misogüüniamulli. Kväärisikutega on veelgi keerulisem, sest pikka aega polnud neid teoreetiliselt isegi olemas. Et iseenda olemasolu neist kuvanditest lahti murda, pidi Nõukogude aja lõpukümnendil sündinud Treumund oma karjääris võitlema justkui kahe lohega korraga.
Kumu 5. korruse esimestes näitusesaalides on Treumund kaameraga alles tutvust tegemas. Sama võib öelda kunstniku ja tema minapildi kohta, mis kaadritel võbeleb ja tahab fookusest välja ronida. Nendest hapratest fototudengi esimestest ülesvõtetest võib amatöörlikkuse kõrvalt välja lugeda ka hirmu – hirmu määratleda end nii, nagu üks korralik eesti rahvusest tütarlaps end määratlema ei peaks.
Mitmel fotol on taust olulisem kui subjekt selle ees. Nii kujuneb foonile jäänud isikutest, taimedest ja interjööridest kunstniku siseilma peegeldus. Fotol “Vormsi/Nõgesed” (2006) otsib Treumund stiihiliselt vohava umbrohu kaudu vastet omaenda teisesusele, teistsugususele. Nõgesest jääb mälupilti omadussõna “kõrvetav/torkiv”, mille kaudu saab tõlgendada ka Treumundi loometeekonda: esmakohtumisel selle n-ö torkivaga on kunstnik sellele allutatud, määratleb end kaudselt torkivuse kaudu, hiljem aga asub ise n-ö torkima, moonutades nõgese kombel aedniku idealistlikku nägemust.
Näitusel edasi liikudes muutub Treumundi fookus teravamaks, kaadrisse ilmuvad perekonna- ja armastuseteemad. Installatsioon “Perekond pimeduses” (2006) eeldab vaataja sekkumist: viiest fotost koosnevat ringi peab igaüks keskel rippuva lambi abil ise valgustama, nähes nõnda korraga vaid ühte keha, mitte kunagi rohkem. Fotod jutustavad loo perekonnast, mis algusest peale oli loodud lagunema. Vaataja ei saa seda kuidagi mõjutada, vaid saab pelgalt mõtiskleda, mis on olnud selle dissonantsi põhjustajateks. (Iroonilisel kombel oli näituse teisel külastamisel see minu kirjeldatud sõõr pime ja rikkis, keerates düsfunktsionaalsele peredünaamikale peale veel ühe kibenaljaka vindi.)
Nagu näitusel näeme, on Treumund läbi mitme aasta arendanud sarja “Studies of Sexuality” ehk uurimusi seksuaalsusest: see on fotograafiline uurimisprojekt, kuhu alla kuulub nii eelmainitud nõgesepilt kui ka paljud teised kunstniku karjääris märgilised teosed, mida on Kumu näitusel eri saalidesse pikitud. Paljud fotod on dokumenteerivad, kujutades alasti kunstnikku peegli ees, tema tookordset elukaaslast või neid kahte koos voodis, isegi mitte ilmtingimata romantilises võtmes. Teistel fotodel – nagu näiteks “Suudlus” (dateerimata) – hägustuvad kehadevahelised piirjooned nii, et alles jääb õhkõrn siluett kahest kaootilisest armastajast.
Neist teostest õhkub esimese armastuse üldinimlikku värelevat tuhinat, kuid kui minna sügavamale Treumundi lesbilisuse uurimisega, ilmneb fotos vastupanukiht – see miski, mis küll hirmust väriseb, kuid sellest hoolimata kindlalt oma armastuse eest seisab. “Studies of Sexuality” esindab niisiis igapäevaelu jäädvustuste kaudu elustiili, mis on heteronormatiivsele ühiskonnale vastuvõetamatu, kuid kunstnikule ja paljudele teistele lihtsalt sünnipärane.
Ootuste ja reaalsuse kakofooniast kõneleb ka järgmises saalis paiknev installatsioon “Printsessi päevikud” (2008), mis koosneb kahest videost: “Punupats” ja “Nurgas”. Projektorid on paigutatud vastamisi ja linale nende keskel tekib kahe tüdruku kokkusulanud keha. Mõlemal pool istub tüdruk vaataja poole seljaga ehk siis subjekt eksisteerib enda loodud kookonis. Üks pool temast korrutab nimekirja keeldudest ja kohustustest, mida tüdrukutele varasest east peale surutakse. Teine üritab lühikesest soengust kalasaba punuda, kuid salgud ei anna mõõtu välja ning pats ei saa soovitud kuju. Sellest hoolimata alustab neiu üha uuesti ja uuesti, üritades neid sobitada seatud iluideaalidega.
2010. aastatel astub Treumund sügavamatesse dialoogidesse teiste kunstnikega, taasavastades nende teoseid ning viies nende põhjal läbi oma kaasaegseid remake‘e. Remake ei vihja ainult Marju Mutsu ja Kai Kaljo teostele, vaid ka lapsepõlves kogetud impulssidele ning nende kväärimisele. Nii annab “Arabella” (2013) Tallinna Linnagaleriis toimunud isiknäituselt “Hea küll siis, Jane…” loa kogeda lapsepõlves alla surutud ihasid muinasjututegelaste vastu. Ühiskondlike eeskujude puudumisel sekkus Treumund korduvalt nii laste muinasjuttudesse kui ka ajaloolistest allikatest võetud esivanemate loomesse, mis moel või teisel LGBTQ+ identiteetide olemasolule aluse andsid.
2010. aastate keskpaigas loodud Treumundi teosed lähtuvad omakorda suurenenud huvist BDSM-maailma vastu. Vastastikusel nõusolekul põhinevate rolli- ja võimumängude lahutamatuks osaks on lateks, piitsad ja sõlmed, mis kerkivad esile fotodel, videotel ja skulptuurides. Treumund alustas sel ajal ka kaastöödega kväärfeministlike pornoajakirjade Ménage à Trois ning Mein Lesbisches Auge jaoks. Kuigi kunstniku loomingu vormumisel ei saa alahinnata tellijate soove, on radikaalsemate fotode algallikaks kahtlemata isiklik huvi. Ekstreemsusteni küündivad eksperimendid keha ja looduse kombineerimisel kajastavad tabuteemade ja peidetud niši globaliseerumist interneti kaudu üliühendatud meediamaailma ajastul.
Kõikide esteetiliste kalduvuste kõrval jäi Anna-Stina Treumund oma eluajal esmajärgus aktivistiks. Treumund algatas feministliku festivali LadyFest Tallinn (2011–2018) ning oli Eesti suurima feministliku Facebooki-grupi “Virginia Woolf sind ei karda!” üks loojatest. Tema lakkamatu töö seksuaalvähemuste kajastamise ja oma kogukonna otsimise nimel on aga vast kunstniku kõige olulisem teos, mis tänaseni ühiskonnas poleemikat tekitab ning igalt tema teoselt valjult vastu kajab.