16. III 2024–21. VII 2024
Tartu Kunstimuuseum
“Initsiatiiv altpoolt. Eesti karikatuur 1980ndatel”
Kunstnikud: Heiki Ernits, Rao Heidmets, Vahur Kersna, Miljard Kilk, Kalju Kivi, Mati Kütt, Hillar Mets, Priit Pärn, Tõnu Talivee, Riho Unt ja Hardi Volmer (Tallinnfilmi sürrealistid); Andres Ader, Viljar Ansko, Hiie Ivanova, Raul Kilgas, Silja Kudisiim, Tõnu Lepp, Peeter Paris ja Heiki Raudla (kollektiiv NAKS); Harry Egipt (Eesti Reklaamfilm); Rein Lauks, Jaak Lõhmus, Andrus Peegel, Ilja Popovits, Elle Tikerpäe, Aarne Vasar, Kurti Vool; Flo Kasearu, Jass Kaselaan
Kuraator: Indrek Grigor

Kummalisel kombel käib Ida-Euroopas karikatuuride ümber aeg-ajalt niisuguse küsimuse püstitamine: kas karikatuur on ikka kunst või mitte? Sellist küsimust ei püstitata näiteks Lääne-Euroopas ega Ameerika Ühendriikides (USA), kus suuremates kunstimuuseumites tehakse aeg-ajalt ikka karikatuuride ja koomiksite näitusi. Paljudes muuseumites on lausa eraldi sektsioonid karikatuurile – nii nagu graafikale, skulptuurile ja muudele kunsti alaliikidele, on ka karikatuurile pühendatud eraldi tähelepanu.

Aga kust siis tuleb selline küsimus meil? Vastuse leidmiseks peame alustama ajaloost.

*

Siis kui Nõukogude Liidus tuli võimule Jossif Stalin, keelas ta ära igasuguse huumori, sealhulgas karikatuuri, sest see olevat labane ja väikekodanlik. Ent kui algas Teine maailmasõda, mõisteti Moskvas, et huumori ja satiiri kaudu on võimalik naeruvääristada vaenlast – algul Adolf Hitlerit ja hiljem juba ka Ameerika Ühendriike ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO). Siin tekkiski peamine murrang: karikatuurikunst liideti kokku ajakirjandusega. Kõik karikaturistid määrati ajakirjanike liidu liikmeteks, samal ajal kui mujal maailmas kuuluvad nad pigem kunstnike erialaliitudesse.

Aastal 1943 hakkas ilmuma Pikker, mis algul ilmus ajalehe Rahva Hääl lisalehena Moskvas, aga alates 1945. aastast juba Tallinnas, kus 1957. aastast muutus ajakirjaks. Pikri eesmärgiks oli Moskva eestkostel olla “õiglane kohtumõistja”, kajastades kõige aktuaalsemaid teemasid nii sise- kui ka välispoliitilisel tasandil, kuid seda kõike läbi huumoriprisma. Karikaturistid eesotsas Jaan Jenseniga (1904–1967) hakkasidki joonistama puhtalt propagandistlikke joonistusi, milles puudus teravus ja mis olid mõeldud peamiselt hitlerliku Saksamaa ja nende kõrgemate sõjaväelaste pilkamiseks.

Hiljem, Nikita Hruštšovi “sula” ajal 1950. aastate lõpus, kui propagandasõda oli muutunud nii poliitiliste, majanduslike kui ka kultuuriliste vastasseisude üheks lahutamatuks osaks, otsustati Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitees, et satiir ja karikatuur on heaks poliitiliseks relvaks ja propagandakanaliks, mis levib läbi ajakirjanduse. Praktiliselt kõikides ajalehtedes oli nüüdsest vaja avaldada karikaturistide kaastöid.

Kuid pärast 1945. aastat olid paljud karikaturistid Eestist lahkunud, olles omal ajal pilganud Stalinit ja Hitlerit – näiteks Edmund Valtman (1914–2005), kes hiljem USAs läbi lõi. Või siis sattusid need karikaturistid, kes ei lahkunud Eestist, hiljem ajaloo hammasrataste vahele – kas saadeti asumisele Siberisse või sõdima rindele, kus mitmed ka surma said.

Seega oli 1950. aastatel okupeeritud Eesti territoorium karikaturistidest suhteliselt tühi ja (rajooni)lehtedes avaldati väga erineva kvaliteediga karikatuure. Need võisid olla väga algelise ja naivistliku joonega ja samas ka väga hea joonega karikatuurid, aga peamine suund oli propagandal – tuli naeruvääristada USAd, kapitalismi ja NATOt. Teiseks tasandiks oli nn kommunaalhuumor ja sotsiaalhuumor, ent täiesti välistatud oli riigi juhtkonna üle nalja tegemine.

Alles 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses hakkas ajakirjanduses ilmuma hulgaliselt heal tasemel karikatuure, mis ei olnud enam poliitilise propaganda mõjutustega. Juba siis tõstatati seesama küsimus: kas karikatuur on kunst? Selle kohta korraldati mitmeid debatte, aga kuna karikaturistid olid juba eelnevalt määratud jääma ajakirjanike liidu liikmeteks, siis öeldi vastulausena, et ka ajakirjanikud ei ole kirjanikud. Ning karikaturistid jäeti taas kunstiringkondadest välja.¹

Seega kujunes pikema aja vältel välja arvamus, et kõik karikaturistid on diletandid ja diletantismi ei saa riik toetada. Iseenesest on selline väide vale, sest mitmed karikaturistid on küll olnud iseõppijad, kuid nende töid leidub tänapäeval ka Eesti Kunstimuuseumis või Tartu Kunstimuuseumis – näiteks Priit Pärn (sünd. 1946), Edgar Valter (1929–2006) või Andres Ader (1953–2020).

Priit Pärn
Sitta kah!
Sirp ja Vasar 8. V 1987
Tušš paberil, u 22 x 29 cm
Autori omand

Ajakirjandusväljaannete toimetused läksid aga samal ajal niikaugele, et ajakirjanduses avaldatud karikatuurid visati peale avaldamist lihtsalt prügikasti. Omal ajal oli ajalehtedes-ajakirjades trükitud lause: “Toimetus kaastöid ei tagasta.” Ent see ei olnud laiskusest. See lause oli tingitud hoopis nõudest, et Nõukogude ajal pidid toimetused andma kõik kaastööd kesksesse riiklikku arhiivi hoiule. Kuid alates 1970. aastatest seda nõuet enam ei olnud ja toimetused viskasidki suurema osa kaastöid minema.

*

Õnneks ei olnud osadel toimetajatel siiski südant visata kõiki pilte prügikasti ja nad säilitasid parimaid karikatuure oma kohvrites. Nüüd juba üle kümne aasta tegutsenud Eesti Huumorimuuseum, kus neid kõiki tuleviku jaoks säilitatakse, on saanud suures koguses originaalkarikatuure oma kollektsiooni just erinevatelt toimetajatelt.

Õnneks pole ka kunstikriitikud viimastel aastakümnetel kahelnud karikatuuri kui formaadi kunstiväärtuses ning seetõttu pole nüüdki põhjust selles äkitselt kahtlema hakata. Ka on viimasel paaril aastal meie kunstimuuseumites toimunud mitmeid karikatuurinäitusi.

Näiteks on peaaegu tervenisti karikatuurile pühendatud kunstinäitus “Initsiatiiv altpoolt. Eesti karikatuur 1980ndatel” (16. III–21. VII 2024) Tartu Kunstimuuseumis, kus saab näha töid Eesti Huumorimuuseumist, Eesti Kirjandusmuuseumist, Eesti Kunstimuuseumist, Eesti Rahvusarhiivist, Tartu Kunstimuuseumist ja erakogudest. Mikkeli muuseumis toimus hiljuti prantsuse kunsti suurkuju Honoré Daumier’ (1808–1879) näitus “Karikatuuri isa. Daumier’ looming R. Paul Firnhaberi kogust” (4. XI 2023–28. IV 2024), kus 19. sajandist pärinevad karikatuurid olid valdavalt teostatud litograafias. Lisaks toimus koostöös Eesti Huumorimuuseumiga mullu Eesti Rahva Muuseumis inimkeha kultuuriliste tähenduste teemal näitus “Õige keha, vale keha?” (18. III 2023–28. I 2024), kus karikatuurile oli pühendatud üks nurgake.

Eesti Huumorimuuseum koos Eesti Huumoriliiduga on samuti korraldanud mitmeid rahvusvahelisi karikatuurinäitusi, kus paljusid laekunud töid võiks vabalt liigitada graafika alla – eriti neid, millel on filosoofiline alatoon. Ka on mitmed eragaleriid võtnud müüki ja pannud ka oksjonitele erinevate eesti kunstnike karikatuure.

Seega ei peaks me vaidlema, kas karikatuur on kunst, sest me ei vaidle ju, kas operett on viletsam kui ooper, kas komöödia on halvem kui draama, kas animafilm ikka sobib filmifestivalidele jne. Ja ei tasu unustada, et lisaks kõigele annab huumor ka rõõmsa meeleolu, sest nagu öeldakse – naer on terviseks.

Priit Koppel on karikaturist ja Andrus Tamm on humorist, mõlemad on Eesti Huumorimuuseumi juhatuse liikmed.