Robin Nõgisto (snd 1992) näitas 2024. aasta kevadel Hiiumaal Kärdlas Nelja Nurga galeriis oma isiknäitust verdtarretava grammatikaga pealkirjaga “Hipi mustlas pokrsiv masin” (3.–25. V 2024). Uudissõna “pokrsiv” tähistas vikerkaare seitsme värvi esitähti: punane, oranž, kollane, roheline, sinine, indigo, violetne. Ent Nõgistot teades ei pahandaks ta vist ka siis, kui pealkirja loetaks “poksiv”, mitte “pokrsiv”, või mõtleks keegi Mustla alevikule, parandades väikse algustähe suureks.

“Vabalt võib paralleele tõmmata, mul pole selle vastu midagi,”¹ ütleb kunstnik vastuseks, kui tsiteerida arvamust, nagu oleks ta justkui ühe jalaga 1960. aastate lõpu hipindusest ja teise jalaga 1990. aastate alguse MTV-st välja astunud. Tema kunsti iseloomustab mingi kummaline nostalgia aegade suhtes, mida 1992. aastal sündinud kunstnik pole ju ise saanud päriselt kogedagi (või noh, umbes nii me enne toimetuses arutasime).

Ettepanek Kärdla näituseks tehti talle eelmisel aastal Rainer Jancise heliinstallatsiooni avamisel Tahkuna tuletornis. 2024. aasta suvel leidsid aga mõned tema teosed juba koha Eesti suursaatkonnas Pariisis ning juuli lõpus avanes paralleelselt olümpiamängudega Prantsusmaa pealinnas nomaadgalerie ruumides ingliskeelse pealkirjaga isiknäitus “Portable Mystic Windows” (30. VII–24. VIII 2024).

Kuidas jõutakse Hiiumaalt Pariisi?

Robin Nõgistot on esitatud Akzo Nobeli kunstipreemiale 2018. ja 2021. aastal. Esimest korda esitas tema kandidatuuri kvartaliajakiri Kunst.ee – maaliga “The Bio Feel” (2017), mida eksponeeriti toona Eesti Kunstnike Liidu aastanäitusel Tallinna Kunstihoones. Vikerkaarevärvides maalil on kujutatud irvitavad luukered, ristist varrega labidas, tossavad tehasekorstnad jms. Nõgisto ütles maali kohta siis nii: “Kondikarbid vajuvad haudadesse ja masin on õnnelik, sest tema unenägusid täidab staatiline müra.” Nüüd ütleb ta nii: “Ise arvan, et mu teosed eksisteerivad ajastuhõngust eemal, ent kindlasti on need mõjutatud kõigest visuaalsest, mida olen lapsest peale kogenud.” Jah, paratamatus.

George Lucas pani oma mängufilmi “Ameerika grafiti” (American Graffiti, 1973) plakatile küsimuse “Kus olid sina 1962. aastal?” ja teenis sellega Ameerikas 115 miljonit dollarit. See kõik juhtus tema endaga, rääkis Lucas tagantjärele oma teismeliseaastatest Californias: ta sõitis ringi autodega, ostis ebaseaduslikult alkoholi, ajas tüdrukuid taga. Aga ta muutis kõik selle pärast filmis glamuurseks.

1961. aastal sündinud installatsioonikunstnik Mark Dion meenutas ajakirja Artforum 1980. aastatele tagasi vaatavas 2003. aasta eriväljaandes seda kümnendit kui hetke, mil tekkis tunne, et avangard on lõpuks surnud. Eelmise, 1970. aastate põlvkonna jaoks olid kriitilised küsimused stiilis “kes mida esimesena tegi?” endiselt olulised. Aga keda see tänapäeval huvitaks? Miski ei tundu enam ebaolulisem.

Räägin Nõgistoga internetiarhiivist Archive.org. Lappame mõlemad seal tihti kirjandust, sealhulgas igasuguseid tegevuse lõpetanud värvikaid ajakirju, tänapäevast kuni 1960. aastateni välja. Praegu loeb ta seal H. P. Lovecrafti üht jutukogu. Talle meeldib kuulata ka vanu raadio- ja teatrisaateid, horror-maiguga asju. “Sci-fi ja fantaasia käivad mu mõtetega kaasas kogu aeg. Tunnen, et kunstil on ka mingi koht teadvussfääris, aga minu jaoks on see pigem fantaasiamaailm,” selgitab ta.

Tänavu suri 79-aastasena ansambli Jefferson Starship trummar John Barbata. Kuna Nõgisto maalide tegelaste seast leiab valge jänese, küsin kinnitust oletusele, et Starshipi n-ö emabändi Jefferson Airplane’i looming võiks olla talle tuttav. Jah, on: “Palju pole Airplane’i küll kuulanud, aga kindlasti meeldis, eriti varateismelisena. Tõenäoliselt on need paar laulu [“Somebody to Love” ja “White Rabbit”, mõlemad 1967. – Toim.], mis on rohkem rahva teadvuses, ka kõige paremad. Kunagi YouTube’is kerkis üldse väga huvitavaid asju ajaloost üles. Nüüd on veelgi ägedam igasugust taastatud materjali vaadata.”

Meie jutt liigub 1960. aastate lõpu psühhedeelsetele kontserdiplakatitele. Mitte ainult rokkmuusika omadele, ka näiteks džässis tehti toona stiilseid plakateid. “Plakatid kindlasti mõjutasid mind, just värvid. Sel ajal tehti plakateid nii, et tüpograafia poleks kohe äratuntav. See tekitas huvi, mis plekk või muster seal on, mindi lähemale uurima. Võib-olla on see taktika natuke kodeeritud ka minu maalidesse, et hoida vaatajat kauem kinni,” räägib Nõgisto. “Olen ise ka mõelnud plakateid teha, käia öösel kleepimas tapeediliimiga mingeid asju, kuigi jah, tänavakunst jääb mulle veidi kaugeks.”

Küsin, kas ka näiteks kultusrežissöör Alejandro Jodorowsky mõjutas teda. Nõgisto elavneb: “Muidugi! Viimasel ajal on ju teemaks olnud “Düün” [Frank Herberti 1965. aastal ilmunud ulmeromaan, mille alusel valmis Denis Villeneuve’il 2021. ja 2024. aastal kahes jaos ekraniseering. – Toim.]. Jodorowskyl jäi “Düün” omal ajal pooleli. Oleks siiski huvitav näha tema versiooni! Ka David Lynchi “Düün” (1984) on huvitav, kuigi Lynch ise polnud sellega rahul. Üldse see Hollywoodi muutjate põlvkond – Stanley Kubrick, George Lucas, Steven Spielberg, Francis Ford Coppola –, nad on palju muutnud seda, millisena täna visuaalkultuuri tarbime. Naljakas, et tihtipeale mingid väiksemad seltskonnad võivad maailmas palju muuta.”

Mainin, et Jodorowsky filmid on visuaalselt küll kaunid, kuid mõned tegelased veidi igavad, ei hoia vaataja huvi lõpuni üleval. Nõgisto ei oska öelda, milliseid omadusi on vaja, et megastaariks saada, suurema rahvamassini jõuda. “Filmiga oled sunnitud publikuga suhtlema, maaliga ei pruugi see alati nii olla. Oleneb, kui egoistlik olla,” arvab ta.

Nõgisto tööprotsessi alguses on idee, aga see pole tihti kooskõlas reaalsusega ja kujuneb millekski muuks. See võib olla vigane idee ja siis algab vigade parandus. Teos hakkab ise dikteerima, mida vaja on. “Pole kindlat põhjust, miks üldse midagi teha,” ütleb Nõgisto. Kuna ta on varajane ärkaja, siis tihti ärkab ta lihtsalt hommikul üles ja lülitab end välja – maalimine on hea võimalus justkui kaduda või haihtuda, kui on soov.

Paar teost on ta teinud niimoodi, et on ise ka kuskil seal sees. Isegi kui ta ei mõtle sellele, siis kuidagi ikka ta sinna tekib. Näiteks vaatab oma kätt, et kuidas käsi maalida. Teadlikult ta end siiski oma töödesse ei topi.

Robin Nõgisto
Into Vast Past
2023
Akrüül, aerosoolvärv, õli lõuendil, 170 x 200 cm
Foto: Lauri Trolla

Kunst ja muusika

Robin Nõgisto maalid on enamasti suuremõõtmelised. “Vist on algusest peale suured olnud,” arvab ta. “Varieeruvad mõõtmetelt. Kui suur on “suur”?” Varieerimine värskendab Nõgistot. Väiksemaid maale on tal raskem teha. Need ajavad teda lausa närvi. On läinud isegi hävitamiseks. “Nendega on raskem end käima saada. Tundub, et lihtsam on isegi teha alguses suurem töö, aga pärast see lõigata väiksemaks.”

Nõgisto esimesed teosed, näiteks matemaatikalist kentaurpoissi kujutav “ABC” (2011), on tühjemad. Uurin, kas need jäid tema arvates nõrgaks? “See, et mingi hetk tekkis palju tegelasi, oli rohkem füüsiline sundimine, mitte vaimne avastus. Vajadus ennast piinata, suruda välja see, mis tuleb. See mulle ka väikeste tööde puhul võib-olla eriti ei meeldinud, et need saavad kiiresti valmis,” selgitab ta.

Nõgisto lõpetas 2017. aastal Eesti Kunstiakadeemias (EKA) maalikunsti eriala. Animatsiooni ei saanud ta sisse. Talle meeldis EKA-s. Alguses oli igasuguseid nõmedaid probleeme, aga tema stiil polnud kunagi üks neist. “Kõige rohkem on meeles vestlused, mõtestamised, et mida me üldse teeme. Tore, et maalime, aga mida? Miks? Need küsimused käivad päevast päeva sinuga kaasas, maailma tunnetuslik pool. Proovin seda oma loomingusse üle kanda, aga alati tekivad mingid error’id. Ei tea, see on vist protsessi osa.”

Nõgisto osales 2012. aastal grupinäitusel “Just Kids. Vol. 2”, mille üks kuraator oli Tõnis Kenkmaa, ansambli Pia Fraus liige, EKA õppejõud. Nõgistot ta küll EKA-s ei õpetanud, kuid muusikast vestlesid nad mingitel hetkedel küll. “See on väga positiivne energia, kui segatakse kunsti ja muusikat. Muusikud võivad olla kitsarinnalised, kui tuled kunstitaustaga keskkonnast. Mulle muusika väga meeldib, aga ei saaks öelda, et ma muusik olen,” sõnab Nõgisto.

Muidugi peab küsima, millist muusikat kuulab kunstnik, kes maalib selliseid maale nagu Nõgisto. Stoner rock? See oleks ehk liiga lihtne pakkumine. Aga pole vale, tunnistab Nõgisto. Tema maalides kumavad mu jaoks näiteks samuti läbi White Zombie koomiksilikud plaadiümbrised. Nõgisto pole siiski White Zombiet eriti kuulanud, aga teab muidugi, kes on Rob Zombie, ja teab ka tema filmilembust.

Robini abikaasa Olivia on samuti kunstnik. Kunagi mängisid nad kahe liikmega bändis: Olivia trummidel, Robin kitarril. Nagu aastatel 1997–2011 tegutsenud USA rokkduett The White Stripes. “Mul oli kahtlemata mingil hetkel nende suhtes kinnisidee. Nad mõjusid mulle noorena hästi julgustavalt. Mulle meeldib hea bändi juures kogu komplekt, visuaalne külg ka. Et ei ole nii, et tuled ja lihtsalt annad kontserdi, küllap keegi kohalik paneb mingi valguse tööle,” ütleb Nõgisto.

Nõgisto on vaikselt netti poetanud kaks plaaditäit laule. Laulab piltlikult linnud loomadeks, puskleb ja peksleb. Rikkaks pole muusikaga saanud, targemaks küll. Ise nokitses laulude juurde ka muusikavideod. Mida see talle annab? Maalimisega vist elab ta ära? Üks Robini maal on praegu netis 15 800 euroga müügis.

Nõgisto vabandab, et pole hindadega kursis: “Rohkem võiks teenida, tunda end paremini kindlustatuna.” Ta ohkab: “Muusikategemises ongi ilmselt minu “kunstiga äraelamise” idee juured. Oliviaga oli hea bändi teha, üksi pole päris see. Muusikas on hea asi kohene tagasiside. Maalimises näed hullult palju vaeva, tagasiside on aga olematu. Maalimine on üksildane tegevus.”

Kas hästi õpib kitarri mängima siis, kui tuleb harjutada vaikselt? Nõgisto nooti ei loe, aga nõustub, et naabrid dikteerivad kitarril harjutamist. “Siis ongi hea minna metsa ja keerata generaator põhja,” muigab Nõgisto. “Olen vist terve elu selline üksik tegelane olnud. Mingid üritused jäävadki minust eemale. Jäävad ka Tallinnas, aga kuna Hiiumaal on vaikne, on võimalik mürataset ise kontrollida. See on tasakaalusuhe.”

2000. aastal kirjutati tänavu paberil ilmumise lõpetanud Eesti Päevalehes sellest, kuidas Jaanus Nõgisto põgeneb perega, sealhulgas toona just kooliealiseks saanud poja Robiniga, nii tihti kui võimalik Hiiumaale Kõpu poolsaarele. Küsimuse peale, kas tal igav ei hakka, pole ju teisi poisse, kellega mängida, raputas Robin pead. Hiiumaale alaliselt elama asumine tundus talle toona siiski suhteliselt võimatu, Tallinna koolide tase oli kõvasti parem.

Jaanus Nõgisto kurdab nüüd naljatades, et poeg on Hiiumaa elamise üle löönud, ehitanud sinna kunstistuudio. Tänavu on Robin kogu aeg Hiiumaal viibinud, eelmisel aastal käis korraks välismaal. “Siin saab surfata,” toob ta välja koha ühe plussi.

Praegu on Robinil käsil maal, milles hetkel näib domineerivat punane värv. Pisut selline apokalüptiline kompositsioon: neli ratsanikku, suhkruga ülepuistatud ükssarvikud. Nimeta. See on pikalt seisnud, muu elu tuli vahele.

Nõgisto kasutab enamasti vastandtoone, mis aga ei pruugi olla tegelikkuses vastandvärvid. “Punane on kollane ja kollane on sinine ja sinine on roheline ja roheline on punane ja punane on kollane.” Näiteks sügaval vees paistab punane õun mustana.

Üks tema isiknäitus Art & Tonic galeriis kandis taas lühikest ingliskeelset hipilikku pealkirja (“Training Rainbows”, 24. X–23. XI 2019), seega ta loodetavasti mõistab, kui paljudel tema näitustel tagantjärele vahet teha on veidi keeruline. Piltides tulevad tagasi elemendid, mis on olnud olemas aastaid-aastaid varem, ja uued elemendid, mis tihti kanduvad üle järgmistele maalidele. Miski on alati sama. Värv tuleb ikka välja tuubist, ta ei käi värvide jaoks kuskil muldmetalle kaevandamas.

Millega kõik need teemad tema jaoks eristuvad? “Ma ei tea, kui palju ma sellele mõelnud olen. Pealkirjad on kordunud vist teadlikult. Huvitav on töötada järjest mingil perioodil töötamise, mitte näituse pärast, sest siis näed, kuidas erinevad teosed ise dikteerivad, mis saab järgmistest,” ütleb ta. “Vikerkaare-teema on inimsilmale nähtav ja mõistetav maailm. Ometi üritan maalides pigem kombata seda, mis pole.”

Legendaarse rokkansambli Ruja kitarristi pojana oli Robinil väiksena ligipääs muusikale, albumikaantele ja muule säärasele, ent pintsli võttis ta kätte enne kitarri. Ja muusikat avastas isa surveta. “Mul olid rasvased pannkooginäpud, värviga koos, isa kitarre näppida ei tohtinud,” meenutab Robin. Kuna ta läks laste kunstikooli, puudus huvi raamatutest pilte maha joonistada. Ega viitsinud ta ka natüürmorte maalida.

Jaanus Nõgisto sattus omal ajal Eesti Televisiooni režissööriks tööle läbi juhuste, Robini filmindushuvi tuli aga lumelaua- ja surfivideotest, mida ta kunagi kokku pani. “Nägin, et on võimalik. Kunstifilmi mõte haakis hiljem taha,” lausub ta.

Isiknäitusel “Pildirahvas” Tallinna Linnagaleriis (30. VII–26. IX 2021) soovitas kuraator Tamara Luuk ka videot kasutada. Tekkiski koosseis kolm suurt kaheosalist maali ning neli filmi- ja muusikavideot. Universaalne näitleja peab suutma mängida nii kappi kui ka lindu, kui nii soovitakse.

Kärdla tänavusele isiknäitusele valmistas Nõgisto ka kaks liikuvat tööd. Tegi tegelased taustast eraldi ja pani arvutis liikuma. Video “Cow Patrol from Space” (2024) kujutabki lehmi. “Frankie’s Kid Loves Fries” (2024) on kerge paralleel Frankensteiniga.

Hongkongis ei ehitata madalamaid maju kui 30 korrust. Tundub, et ka Nõgisto maalilt ei leia korraga vähem tegelasi. Seekord seiklevad tuuleveskite ja losside vahel teiste seas King Kong, friikartuleid tulistav Katjuša, raudrüütel, leopardid ja tuulelohe külge naelutatud Jeesus. Üks maal on Los Angelese variant Jean Cocteau filmist “La Belle et la Bête” (1946), selles on mõtteid Hollywoodist, on mõtteid raadiolainetest…

Ameerikas on ta korra käinud, väikse koolipoisina. Kaksiktornid olid äsja langenud. Robin läks külla tädile Arkansases, saatjateks tädi kaks sõpra Eestist. Sai ka igal pool mujal osariikides konnatud. “See avas mu maailma päris palju. Mingit inglise keelt juba oskasin, Cartoon Network oli ennast minu ajju sisse söönud,” räägib ta.

Tartu noore kunsti oksjoni eestvedaja Reigo Kuivjõgi viis Robin Nõgisto teosed 2022. aastal Miami kunstinädalale müüki. Miamist Kärdlasse ja sealt Pariisi on kunstniku jaoks päris põnev trajektoor. Robin ei oska öelda, mida Miami kogemus talle andis. Kui mitte muud, siis vähemalt teadmise, et mõned tema maalid said ameeriklastele müüdud.

¹ Siin ja edaspidi tsitaadid intervjuust kunstnikuga. Märkmed autori valduses.

Konstantin Kuningas on kultuuriajakirjanik, kes armastab kõiki kunstiliike võrdselt.