2023 \ 4
ESIKÜLJED
Intuitsiooni ja empaatiaga
Brigit Aropi intervjuu eestlannadest graafikute 1960.–1980. aastate loomingut koondanud näituse “Läbi su silmaterade musta kuru” kuraatorite Maria Arusoo, Eha Komissarovi ja Eda Tuulbergiga.
Kuidas kirjutada naise keha(st)
Katrin Kivimaa analüüsib rahvusvahelist rühmanäitust “Meduusa naer”, mille kureeris Maria Helen Känd.
Sõpruskondlik näituseloomine
Johanna Jolen Kuzmenko kirjutab sõprusega kaasnevast turvalisusest, soojusest ja hubasusest.
TUUMIKKÜLJED
Iga kaktuse sees on Exceli tabel ja iga inimese sees on 160 salasõna
Ketlin Käpp arvustab Tallinna Fotokuu 2023 rahvusvahelist peanäitust “Transs”.
18 000 külastajat hiljem
Andreas Trossek käis näitusel “kaduvik”, mille kureerisid Kristina Grigorjeva ja Margit Säde.
Näitusekülastaja kui kunstiteos
Triinu Soikmets profileerib sotsioloogiliste meetoditega Kaido Ole isiknäituse “K&O” publikut ja analüüsib külastajastatistikat.
Hargnemise poiesis
Andrus Laansalu räägib Peeter Lauritsast, kel on olnud erakordselt viljakas isiknäituste aasta.
Non Grata 25: “Kunst ei saa olla elitaarne mäng väljavalitutele valges kuubis.”
Kunstirühmituse Non Grata liider, skulptor, performance-kunstnik ja graafik Al Paldrok andis intervjuu Meelis Friedenthalile.
Sotsialistlik antropotseen – uus suur narratiiv?
Elnara Taidre intervjueeris Londonis elavaid kuraatoreid, kriitikuid ja kunstiajaloolasi Maja ja Reuben Fowkesi, kes külastasid Eestit seoses Kumu konverentsiga “Keskkonnakaitse ja kultuurivormid Ida- ja Põhja-Euroopas”.
Viib uttu
Gregor Kulla kirjutab Madlen Hirtentreu isiknäitusest “Hällilaulu tööriistakast”.
“Traditsioonist ei maksa teha iidolit, aga seda on mõistlik hoida.”
Kaire Nurk usutleb Mai Levinit seoses näitusega “Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel”.
LÕPUKÜLJED
Oodates eimidagi
Erkki Luuk analüüsib Tarvo Varrese isiknäitust “Ootamine on see, kui aega on alati liiga palju ja kui ajal on siiski ajapuudus”.
Mäng peab jätkuma
Tõnu Karjatse käis Erki Kasemetsa ja Camille Laurelli ühisnäitusel “Brikollaaž”.
Rohkem kui grafiti
Margaret Tali ja Birgit Tohter kontekstualiseerivad Noah Emanuel Morrisoni debüütnäitust “NNNNNNNNNNNN”.