5. IX–5. X 2025

Tartu Kunstimaja suur saal

“Arktika saatkond”

Kaire Nurk (KN): Ajal, kui sotsiaalmeedia kihab tehisintellekti genereeritud piltidest ja tekstidest, kaasad sina kunstnikuna Arktika residentuurist tulnuna oma “Arktika saatkonnaks” nimetatud näitusele vestluse ChatGPT-ga: kas uurid tehisintellekti abil Arktikat või Arktika kaudu tehisintellekti?

Taavi Suisalu (TS): Arktikaga on seotud kangelase kuju, ekspeditsioonid, avastamine, üldse tundmatu avastamine, püüd horisondi ületamise poole. Aga kangelasega kaasneb ka oma problemaatika: kui keegi läheb põhimõtteliselt ikkagi koloniseerima piirkonda, kus on välja kujunenud oma kultuur ja ökosüsteemid, siis on minu küsimus, kas tehisintellekt on siis see tänapäeva kangelane, kes uusi tundmatuid alasid kaardistab.

See haakub ka küsimusega, kas tehnoloogiline innovatsioon lahendab meie ökoloogilised mured. Tehisintellektil, ingliskeelse terminiga artificial general intelligence, on hästi tugevad konnotatsioonid, see on justkui võluvits. Ja et tegelikult me enda käitumist ja suhteid teiste olevustega ei peagi muutma? Eeldatakse, et tehisarul on suur mõju elukorraldusele ja ühiskondlikele struktuuridele, samas on selles hästi palju tundmatust. Masinõppe mudelid on aga spetsiifilisemad ja võtavad natuke seda aurat vähemaks. Sellel näitusel kasutan ChatGPT-d, mis on laialt levinud ja hästi kättesaadav.

Minu arusaam siiamaani neist mudeleist on, et nad võimendavad keskmist, ja vastused, mis sealt tulevad, kalduvad triviaalsusesse. Seetõttu tahtsingi nende masin-mudelite sisse rohkem näha, proovida neutraalselt läheneda, mitte küsimuste kaudu nende nõrkusi paljastada, vaid olla siiras vestluspartneri suhtes, ja kuidagi aru saada, mis karakteriga on tegu. Ühesõnaga, et tutvuda siis selle kangelasega. Kuid tahtsin ka, et see vestlus oleks kellegagi, kelle jaoks on keel tööriist, sellepärast pöördusin Jan Kausi poole.

Samuti püüan oma loomingus üles seada olukordi, mida ma ise täies ulatuses ei kontrolli. Mõnikord see kontrolli kaotus on tehnoloogiast tingitud, mõnikord keskkonnast. Ma olen selle keskkonna meelevallas, saan endast teha parima, aga ma täpselt ei tea, mis tuleb. Koostöö teiste inimestega on üks viis, kuidas saan kontrolli ära anda. Eks annan mingisugused suunised ette, mida näituse kontekst raamistab, aga minu jaoks on oluline saada endast kaugemale.

KN: Kas tehisintellekti koloniseeritava alana pead sa silmas kogu inimkonda?

TS: Kas tehisintellektist saab lõpuks kangelase, triksteri või narri võrdkuju, näitab ilmselt aeg. Mõtlen eeskätt seda, et see imbub tasahilju nii paljudesse valdkondadesse ja on oht, et asendame üha rohkem oma kognitiivseid võimekusi tehisintellekti pakutavaga, saamata seejuures lõpuni aru, kuidas need mudelid toimetavad.

KN: Mainisid, et sa ei tahaks ressursimahuka tehnoloogilise poolega nii palju tegeleda, kuivõrd just kunstilise küljega, aga su teosed paistavad silma originaalsete ja mitmekülgsete tehniliste lahenduste poolest.

TS: Ise käsitlen ennast üsna traditsioonilise kunstnikuna: mul on ka töid, mis on lihtsalt fotod või sündmused. Mind ikkagi huvitavad üldinimlikud küsimused ja tehnoloogia käsitlus on mul üsna lai. Seega, klassikalises mõttes ma ise ennast tehnoloogilise kunstnikuna ei käsitle, või ütleme, ma ei käsitle ennast meediakunstnikuna. Lihtsalt, tehnoloogia on see savi, mis tuleb mul kõige paremini välja. Aga olen hakanud sinna juurde võtma ikkagi ka muid asju.

Tehnoloogia hakkab mind huvitama, kui tal on juba mingisugune mõju meile kui inimestele olemas, kui see kohalolu hakkab avalduma. Et kuidas see siis mõjutab meie vaimuseisundit, käitumist, suhteid ümbritseva keskkonnaga?

Ma ei taha töötada ainult spekulatsiooniga, ainult sümbolilisel tasandil, vaid tahan, et mul need asjad oleksid ka ruumis olemas, nimetan neid väikesteks utoopiateks. Näiteks “Võrgu puudutuses” (2019) on ikkagi objekt, mis reaalselt on võimeline keskkonnas midagi tegema, või “Roheekraan” (2022), mis ei ole fotomontaaž, vaid kohtumine maastikul.

Olen kuidagi väiksest peale tehnikaga seotud olnud. Isa töötas Tõraveres ja kui teadlastel sai tööpäev läbi, siis võtsid nende lapsed observatooriumi üle. Keskkooli ajal – minu keskkool jäi millenniumivahetusse, tehnoloogia arenes, tuli tiigrihüpe – käisin päeval koolis, öösel tööl, kas siis programmeerija või kujundajana, tegin ka informaatikatudengitele nende kodutöid. Meil oli kodus personaalarvuti üsna vara, olin siis 6-, 7- või 8-aastane.

KN: Küsin siis juba ka, millega ema tegeles?

TS: Ema tegeles maaliga, käis Konrad Mäe stuudios, tahtis Eesti Kunstiakadeemiasse saada. See on tore narratiiv, et isal on doktorikraad astrofüüsikas ja ema on impressionistliku maalilaadi ja ka selliste alternatiivsete vaimsete teemade austaja. Arvan, et olen seal kuskil vahepeal, olen saanud mõlemast äärmusest midagi kaasa.

KN: Millise projektiga seoses tajusid, et selleks, et saada ootamatuid tulemusi, oleks hea vähem kontrolli omada?

TS: Konkreetset projekti ei mäleta, aga sattusin õigel hetkel MoKS-i – sealt ma sain laengu hakata otsima ka mingeid muid huvitavaid asju, millega tegeleda. See laiendas mu horisonti. Enne seda olin Tartu Kõrgemas Kunstikoolis rohkem meediadisainiga tegelenud.

MoKSis osalesin 48-tunnises performance’is “Kliima” (2008), mida viis läbi Ameerika-Šveitsi taustaga kunstnik Mike Hentz. See oli suunatud osalistele: üritasime luua enda kultuuri- või rituaalseid praktikaid, mõtlesime välja mingid tegevused, mida pidime etteantud struktuuri alusel läbi tegema. Sattusime nagu mingisse ühisesse rituaali – ja ma sain nii palju energiat, et ka kunstikooli lõputöö “Epitsenter” (2010) oli kantud sellest huvist muude asjade vastu.

KN: Mida õigupoolest see esimene teos, “Epitsenter”, endast kujutas?

TS: Lõputöö tegeles ajaga. See oli vormilt heliline ja visuaalne kompositsioon, ekraanidel kuvati reaalajas Eesti kõikide põhiliste uudistekanalite pealkirju sõnadeks lahti võetult. Kompositsioon käivitus vaataja ruumi sisenemisel ning intensiivistus, muutudes tohutuks informatsioonipilveks. Kuni tuli katkestus: minu vaates tekkis teistsugune ajakogemus, kohalolukogemus. Üritasin luua kronesteesia ja kohalolupunkti kokkusaamist.

Sattusin lugema Alan Wattsi, kes on üritanud tõlkida idamaade vaimseid arusaamu läänemaailma keelde. Ta kirjeldab ühte kogemust “laiast tajust” ja siis mul oli endal üks sellelaadne kogemus, kus asjadel kadusid ära piirid, ei olnud enam erisusi. Igatahes oli see minu jaoks tookord reaalne ja tajumuutev kogemus, mille pinnalt tahtsin lõputöö teha. Andrus Laansalu oli juhendaja, aitas seda kogemust akadeemilisse keelde tõlkida. Käsitlesin erinevaid ajaviise, füüsikalist aega, subjektiivset aega, aja relatiivsust, kohaloluaega või seda, mis on inimese – kui võtta ära kõik välised muutujad – bioloogiline päevarütm. Sain sealt enda jaoks mingid vastused kätte.

KN: Su horisondikäitluses on ka midagi tajumuutvat. “Arktika saatkonnas” on horisont keskne mõiste. Jan Kaus näiteks küsib, kuidas Chat GPT muudaks silmapiiri. Näitusel osaleva arhitekti Helmi Maria Langsepa lagunev söe- ja bituumenimust arhitektuurne vorm “Tumeda maa triivija” (2024) on mattunud üleni pideta või horisondita pimedusse – kui võrdkuju saastele, mis liustike fataalset sulamist kiirendab.

TS: Mingi huvi horisondi vastu on alati olnud, on paelunud selline tundmatuse võrdpilt. Leedus Nidas residentuuris (2013) oli mul üks töö. Tegin isegi vastava brošüüri “Do-it-yourself night tours” (Isetegevuslikud öised tuurid), sokutasin selle sealsesse turismikeskusesse. Ise tegin ka 3–4 sellist öötuuri, ainus lubatud valgus oli kaamera välk. Palusin, et inimesed teeksid pilte, aga öös polnud võimalik teada, mida pildistad. Mõte oli täiustada turismipiirkonna visuaalset representatsiooni juhuslike öövaadetega. Muidu kogu see turismiinfrastruktuur juhib, mida pead nägema ja kogema.

Tuuri keskpunktis oli tavaliselt etendus. Mõte oli, et kuna liigume pimedas, siis on meeled palju erksamad, ja et saaksime asutada seda maastikku varjavat pimedust teatava black box’ina, teatraalse ruumina. Ühel sellisel etendusel kasutasin tossupomme – tuul puhus tossu Läänemerele ja varjutas horisondi. See oli üks katse kaotada horisonti. Hiljem on olnud idee tehnoloogiliselt, kaamerasüsteemide abil horisonti kaotada.

KN: Tõravere lapsepõlve alateadvus – tähistaevas puudub selline liigendus nagu horisont?

TS: Käisin Tartu observatooriumis, kui olid vaatluspäevad. Keskkooli uurimustöö tegin Enn Saare juhendamisel – universumi suuremastaabilise struktuuri regulaarsuses. Ambitsioon oli teha midagi täitsa uut kohe.

Astrofüüsikas on küll musta auguga seoses sündmuste horisondi mõiste: kuna must auk neelab kõike, isegi valgust, siis on seal mingisugune ulatus, kus kõik, mis sinna sissepoole jääb, tõmmatakse musta auku sisse. Sealt edasi ei saa me enam midagi näha. Ja mustast august ma siis ühe näituse tegin, “Tähelepanufiguurid” (2022) Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, esimesest musta augu fotost inspireeritult.

KN: Miks tahad horisonti kaotada?

TS: Võib-olla tundmatus paelub, seal on mingi salapära. Ilmselt see ei pea olema ka horisont, see võib olla näiteks ka võsa. Eesti Kunstiakadeemia magistritöös “Olematute kylade projekt” (2013) paelus mind, kuidas piltlikult öeldes tähendus kasvab võssa. Seal, kus sisseharjunud struktuurid hajuvad, tekib ka kõigi võimaluste maa. Mulle meeldib vabadus ja paljusus, paljude võimaluste kohalolu. Horisont võib olla üks selline kujutis, mis paljusust kohale toob.

“Arktika” näituse puhul on see natuke konkreetsem. Inimeste kujutluses ongi Arktika hästi kujutluslik sümbol, et mis on horisondi taga, mingi kauge maa, mis eksisteerib pigem illusioonina – nagu ka horisont. Neid, kel on kogemus seal käigust – neid ei ole palju.

Ka see muudab struktuure, kui lumi tuleb maha, järved jäätuvad, siis varasemate liikumiste jäljed kaovad – tekib liikumise paljusus. Lumi ja jää puhastavad korraks ekraani.

KN: Mis oli Arktikas tajumuutvaim?

TS: Arktika tundus tükk aega hästi virtuaalsena – isegi kohapeal olles, seetõttu tahtsin ka näitusele virtuaalnägemise prille kaasata. Meil olid vammused seljas, olime ekspeditsioonilaeva pardal, iga päev käisime jää peal või siis maal projekte teostamas. Kasutasime helisalvestajaid või kaameraid, meil olid alati mingisugused kihid vahel selle keskkonnaga suhestumisel. Alles siis, kui kümblesime seal miinus kahe kraadises vees, jäätükkide vahel, tekkis teatav kohalejõudmine – olid keskkonnaga lähedamalt kontaktis.

Teise momendina ülevus, mis tahtis alla neelata muid, keerulisemaid käsitlusi ja plaane. Oli ka polaarpäev, kui seal olin, see ikka võimendas miraaži. Alles tagasiteel, kui Stockholmis ööbisin, tuli öö tagasi.

KN: Kas Arktikas olles tekkis projektis ka täiendusi?

TS: Üks küsimus, mis seal kummitama jäi ja ilmselt kõiki töid hakkas mõjutama, oligi see, kuidas kogu materjali esitada viisil, et ülevus ei neelaks alla komplekssemaid käsitlusi. Teadlikult üritasin sellega siis ka tegeleda.

Olen üsna tundlik olnud selle suhtes, et leida hea tasakaal mõjususe ja tõstatatud probleemide vahel, tajude ja intellektuaalse kogemuse vahel. Olen üritanud saavutada, et mu teostel oleks mitu sissepääsu, et ka ainult tajuküljega lähenedes sa ei jää päris ilma.

KN: Nõus, su “Arktika saatkond” on pigem n-ö aeglasele vaatajale kättesaadav. Kõigepealt liigub vaataja (nagu kunagine Arktika-uurija) põhjapooluse suunas, kohale jõudes avaneb talle täielikult nähtav silmapiir ja otsatu avarus. Mõtteid tulvab ja kuhjub, ChatGPT ja Jan Kaus aitavad neid sõnastada.

Edasi, keskmises suures saalis on liikumise suund hoopis teine. Jäämass voolab sulle vastu või siis sind kaasa tõmmates – otsekui jääjõena – kiirusega “14 cm/s” (2024), nagu on pika rea videoekraanidega installatsiooni pealkiri. Eesti keel võimaldab siin sõnamängu: näiteks palve “jää, jää!”, s.t jää, ära sula ära! Samas, teadagi, mida ütleb Herakleitos samasse jõkke astumisest. Videojõgi voolab ilma horisondi ja kallasteta. Ka saali vastasseinal oleval fotol suleb liustikukeele murdunud ots paadis oleva inimgrupi eest silmapiiri.

Viimases ruumis on kõik see jää ja see avarus kokku pakitud alla kuupmeetrisesse sügavkülmkonteinerisse, jäämäed on kahanenud pulga otsa torgatud jäätiste mõõtkavasse (mis, muide, on mägedelt skaneeritud vormiga jäävalud). Seal valitseb horisondita pimedus. Umbes nii, et kui inimkonnal kaob silmapiir, siis kaob ka perspektiiv?

TS: Postapokalüptikast ei ole ma näituse kontekstis kordagi mõelnud. Mõtlen küll mõjudest, mis kliimamuutusel on sellele planeet Maa piirkonnale, aga minu seisukoht ei ole nii ühene. Ei tea, kuhu ma rohkem kaldun, kas optimismi või pessimismi.

“Ajutiste skulptuuridega” (2024) – see on nende jäätükkidega töö nimi – tahtsin leida teatavat võrdpilti või objekti, kus nauding ja valu oleksid ühes objektis koos. Need meenutavadki jäätiselaadseid objekte, aga samas on tehtud liustikujääst. Meie naudingutel on teatav otsene mõju meid ümbritsevatele ökosüsteemidele, naudingud võimendavad kliimamuutust. Idee oli, et äkki saaks neid objekte ka päriselt näitusekülastajatele pakkuda, üritasin erinevate jäätisetootjatega koostööd teha (et toiduohutus oleks tagatud, et oleks mingisugune maitse jne), aga see lõpuks ei õnnestunud.

KN: Millal see “jäätise”-idee tuli, kas viimasena?

TS: See oli üks esimesi. Kui Arktika residentuuri kandideerisin, olid “Ajutised skulptuurid” ideena olemas, aga kuidas neid teostada, seda veel ei teadnud. Selles idees kahtlesin üldse kõige rohkem, sest see mõjus nagu veidi ebasiiras huumor. Kuid kui leidsin kõige põhjapoolsemast püsiasustusega uurimisjaamast Ny-Ålesundist teadlaste sõiduki, millel ingliskeelne numbrimärk “ICE CREAM”, sain aru, et pean selle ideega ikkagi lõpuni minema.

KN: Nauding ja häving sõlmuvad ju ka ChatGPT vestlusest genereeritud idees tuua Arktikast kingitusena kaasa “klaaskapsel, milles jää sulamise tilgad, mis raputades muutuvad lumetormiks”! Keelemudel on siin lausa loominguline!

TS: ChatGPT-l on seal veel huvitavaid leide, mida võib-olla ei ootakski: näiteks kirjeldus vaikuse muusikast. Mõnikord ta muutub poeetiliseks.

KN: Püüdes su loomingus üldiseid jooni tuvastada, jääb silma, et peaaegu igas teoses on heli kuidagi intensiivselt kohal, tehes kättesaamatu või nähtamatu hoomatavaks. Ka sel näitusel on ju tegelik võtmetöö “Ettepanekud arktilisteks helinateks” (2025, välisalvestused, nutitelefon, motoriseeritud rulood). See on heliinstallatsioon, mille interaktiivsel käivitamisel aknakatted kerkivad ja horisont (taas)avaneb.

TS: Olen üritanud vältida, et mind kuidagi määratletaks helikunstnikuna. Mulle meeldib heliga töötada nii, et see poleks primaarne. Aga mõned asjad lihtsalt väljenduvad paremini heli kaudu. Visuaaliga jääb alati mingi distants.

KN: Milline su senistest projektidest on olnud su enda jaoks kõige olulisem? 

TS: Et milline lastest on lapsevanemale kõige armsam? Ma ei taju, et mul oleks kategoorilisi pöördeid loomingus olnud, nii et selles mõttes ei olegi.

Võib-olla “Datafanta” (2020) oli selline, kus ma sain mingi n-ö konksu enda jaoks kätte. Tahtsin, et mul oleks üks näitus, kus töötan teistmoodi. Loobusin toona stuudiost ja siis oli vaja mõelda alternatiivne viis, kuidas toimetada. Edaspidi olen teadlikult üritanud hoida tasakaalu välitööde ja stuudio vahel.

Arktikas viibimise kogemus oli muidugi üsna pöörane, aga kas sel on muutev mõju, seda ma veel ei tea.
 

Kaire Nurk on kunstikriitik ja maalikunstnik ning ajaloolane.

---

^* Intervjuu on tehtud Tartu Kunstimaja suure saali näituse (5. IX–5. X 2025) põhjal, kuigi Taavi Suisalu Arktika residentuuri järgne näituseprojekt “Arktika saatkond” toimus järgemööda kolmes galeriis: kõigepealt Haapsalu Linnagaleriis (7.–29. XII 2024) ja seejärel ARS projektiruumis (12. X 2024–11. I 2025).