21. VI–31. VIII 2025
Viscosa Kultuuritehas
Eesti Kujurite Ühenduse aastanäitus
“Fantoom”
Kunstnikud: Urmas Aavik, Art Allmägi, Toomas Altnurme, Lea Armväärt, Mari Hiiemäe, Iris Jurma-Kangur, Margus Kadarik, Kirke Kangro, Tauno Kangro, Kati Kerstna, Tiiu Kirsipuu, Karin Kivisild, Aime Kuulbusch-Mölder, Leena Kuutma, Elo Liiv, Johannes Luik, Eneken Maripuu, Mare Mikof, Paul Mänd, Lembit Onton, Hille Palm, Rait Prääts, Märt Rannast, Paul Rodgers, Anne Rudanovski, Kaia Rähn, Ahti Seppet, Gea Sibola Hansen, Tim Daniel Suvi, Mari-Liis Tammi Kelder, Tiina Teemägi, Erik Teemägi, Silja Truus, Piret Uibotalu, Ardo Ran Varres, Tarvo Vassil, Ivan Zubaka ja Fantoom
Kuraatorid: Elo Liiv ja Paul Mänd

Viscosa Kultuuritehas on pitoreskne paik. Suured maakivist hooned, mille juures on märgata vähe lagunemise märke, kaunid punasest tellisest kaarsillused, pudenev vooder ja kõikjale tungiv rohelus, mida jätkub ka akendesse ja roovide peale. Vertikaalse aktsendi lisab keset platsi kõrguv hulknurkse katusega torn. Kaugemad hooned paistavad mahajäetud, kunstikultuurist veel puutumata. Seinale riputatud kodukorra esimene reegel kõlab: “Kui sa ei taha surma saada, siis vaata ette, kuhu astud.”

Tärkab erutus ja uudishimu. Milline võiks olla näitus keset seda postindustriaalset varemete-romantismi? Kas tõepoolest viirastuslik? Näituse pealkiri on ju “Fantoom”, mis tuleneb kreekakeelsest sõnast phantasma ja märgib nägemust või viirastust (etümoloogiliselt on sellega seotud ka “fantaasia” mõiste). Poleks mingi ime, kui sellises paigas kummitaks, aga kas tõesti päise päeva ajal? Näitusesaalil puudub uks. Sisse astudes märkan esimese asjana tohutu suurt puust lühtrit, mis meenutab vaksikut või mõnda muud öist putukat (Johannes Luige “Ruum igapäevasusele: objekt 4”, 2023). Fantoomne fantaasia tõepoolest. Avar saal on aga täis eredat päikesevalgust, vaade on igas suunas panoraamne.

Kõik kolmkümmend kunstnikku on näituse teemaga mingil määral arvestanud. Saal on erakordselt lai ja kõigepealt hakkavadki silma päris suured tööd, mis mujal võtaksid enda alla terve väiksemat mõõtu kunstigalerii. Neist kõige figuraalsem on Art Allmägi “Kirstukandjad” (2017), polüestervaigust ja klaaskiust üleelusuurune kompositsioon, kus kuus mundris meest kannavad kirstu ja seitsmes käib nende ees, kandes kadunukese pilti. Kuna kõik mehed on ühte nägu, tekib tahtmine teada, kes asub kirstus. Pildilt vaatab aga vastu seesama sõjaväelane. Väiksemas formaadis oleks see ainult väike nali, aga ebaloomulikud mõõtmed muudavad teose kummituslikuks.

Suur on ka Kati Kerstna “Väärtused” (2022), kaks tohutut klaasist kätt, mis püüavad hoida mesilasi ja Laelatu puisniidu taimi. Kiri seinal ütleb, et liigirikkuse poolest on Laelatu maailmas teisel kohal (76 liiki ruutmeetril). Ühe klaaskäe seest kumabki palju kauneid rohelisi taimi, õisi ja lehti. Teisel näeme mesilaste kujutisi. Programmiliselt ökoloogiline teos, sõnumit veel lihtsamalt edasi anda ei saakski. Kujutan ette, et need käed võiksid olla suuremadki, mitmekümnemeetrised. Kas sel juhul jõuaks sõnum ka niidukitootjateni? Kas Bayer-Monsanto taipaks ja lõpetaks herbitsiidide müügi?

Väiksed pole aga teisedki teosed. Elo Liiv, Tarvo Vassil ja Ardo Ran Varres on vanast orelist, puidust ja metallist kokku pannud “Mitmik linnuhääleheitja ja suminaseire süsteemi” (2024), mis näeb välja nagu Teise maailmasõja aegne sõjamasin, kuulus Katjuša. Aga linnuhääli on tõesti kuulda. Seletuskiri ütleb, et kui otsa saavad kõik pommid, padrunid ja miinid, siis avaldub fantoomina peidus olnud looduse jõud ja vägi. See ennustus täitub kahtlemata, kas tahame või ei.

Põrandal näeme valgeid ja halle torujuppe, mõnest nõrgub midagi halli, mõnest midagi punast. See on Aime Kuulbusch-Mölderi “Sügavalt maa seest” (2008–2016), mis ilmselt viitab tõsiasjale, et Gaia jõud pole samuti ammendunud. Laest ripub terve parv valgeid paberloomi (Anne Rudanovski “Ilmumise ja kadumise äärel”, 2025), kõrval aga sibavad sakilistel, punaseks või siniseks võõbatud terasjalgadel õõnsad tegelased, kes meenutavad kände (Erik Teemägi ja Kaia Rähni “Võidujooks”, 2023). Need teosed on ärevad ja rahutud, justkui kipuksid kuhugi, aga kuhu? Kas tõesti juba aega, kus pommid ja padrunid otsa saavad?

Paul Rodgersi “Ennustav töö” (2020), kus puusepa tööpingist tungivad välja puude oksad, mõjub leebemalt, aga me mõistame siiski, mida see töö ennustab. Saali teises otsas ripuvad kõrged toolid, all mitmemeetrised pikendatud jalad, eemalt vaadates kasetüvede moodi. Alles lähemale jõudes saame aru, et puit on hoopis marli sisse mähitud (Mari-Liis Tammi Kelderi “Ütles üks marionett teisele”, 2025). Toolidki on haiget saanud.

Mõni teos paistab siiski sisendavat kindlust. Tauno Kangro usub: “Me hoiame oma lapsi” (2024). Vähemalt üht punasest puust last tõesti hoitakse, hiiglaslikul polüestervaigust peopesal. Gea Sibola Hanseni “Sõbra armastus” (2025) pühitseb neljajalgse sõbra kiindumust, koerakoonust on tehtud seitse erinevat plastikvarianti. “Nii nunnu!” tuleb siin hüüatada, ehkki see, mida näeme, on multiplitseeritud nunnu.

Piret Uibotalu on heintest, samblast ja nöörist kokku pannud “Kodu kaitsja” (2025), ja see on kaunilt väänlev madu, keel pikalt suust väljas – töö viitab majaussi pidamise kombele, mis oli Eestis laialt levinud. Siiski näib kaitsev madu olevat kindlustunde viimane piir. Tiiu Kirsipuu “Hingemaa” (2011) on lapsukese kilesse mähkinud ja hapra konstruktsiooniga õhku tõstnud. Leena Kuutma “Fantoomsuhe” (2025) ühendab kaks näota inimkuju sünteetilise nööriga, mis nende kehadest läbi jookseb, aga ei loo vähematki intiimsust.

Tekib kõhedus. Ukse kõrval seisavad mustadel alustel mõned heledad paekivist objektid. Ehk võiksid need rahutust leevendada? Lähemale astudes hoomame aga, et kivi seest turritavad välja turvakaamerate objektiivid, vahel üksiti, vahel lausa kobaras. See on Kirke Kangro “Turvaline igavik” (2023), justkui jälgimisühiskonna monument. Kas teate kedagi, kellel turvakaamerad tekitaksid turvatunnet?

“Fantoomi” põhitoon on seega rahutus, äng ja kõhedus. Mõni töö väljendab seda päris otseselt. Tim Daniel Suvi “Psüühiliste sõdade veteran” (2023) ongi kokku pandud ängidest ja hirmudest: tontlik alasti figuur, kel pole ühte jalga ega kumbagi kätt ja kelle pea on üleni sidemes, silmade asemel ümmargused vaateavad. Ivan Zubaka “22” (2022) ei vaja mingit kommentaari: me ei tahagi teada, mida sisaldavad need neli külje pealt kinni pitseeritud musta kasti. Ahti Seppeti “Mälestus I–II” (2005–2025) on abstraktne, kuid täiesti tumemeelne, see on põlenud, kõrbenud mälestus. Silja Truusi “Läbi tsivilisatsiooni õhukese kooriku” (2024) näitab olendit, kellel on inimnäoline mask, kuid kes kindlasti pole siitilmast.

Näitusevaade Viscosa Kultuuritehases
Foto: Viive-Kai Rebane

Ka Lembit Ontoni “Raugastunud fantoom” (2025) on tardunud hõbedane kookon, küll puuõõnes varjul, aga ainult ajutiselt, selge see. Paul Männi “Krahv Karl Eric von Umbluu” (2025) on groteskne ajalooline viirastus ja Eneken Maripuu “Umbluu” (2025) hämar akrüülmaal, kus tasapinnalise inimnäo keskele on paigutatud ruumiline nina. Tuleb meelde, et pärimuses on “umbluu” üksik säärekont, mis keskööl ulguma hakkab ja verist vahtu välja ajab.

Kuna näitusel on esindatud mitu kunstnike põlvkonda, keda ei ühenda ükski koolkond ega stiil, võib esitada küsimuse, kust võrsub see tontlik ja apokalüptiline meeleolu, mis saalis valitseb? Joseph Campbell arvas, et kunstnik on keegi, kes annab tänapäeval edasi müüti.¹ See paistab siingi kehtivat. Kuid millist müüti need teosed kehastavad?

Viited klassikalisele mütoloogiale ei anna mingit võtit. Urmas Aaviku terasfiguur “Eeva õunaga” (2022) ei mana esile paradiisiaeda, sest hoolimata võidukast poosist ja lehvivatest juustest pole Eeval peos ühtki õuna. Iris Jurma-Kanguri naiseliku moega “Kentaur” (2023) mõjub nõutult ja abiotsivalt, tema neli jalga on ju lauajalad, millega ei jõua kuhugi. Margus Kadariku “Pietà” (1987), üks näituse vanemaid töid, paljastab leinamotiivi põhjas mehaanilise masinavärgi. Lea Armväärti “Varjuteater” (2010) on orientalistlik žest, kus kahe mütoloogilise stseeni varikujutis kangastub valgele linale, jäädes ähmaseks ja kaugeks. Lühidalt, kõik need motiivid on dekonstruktiivsed. Kuigi fantoomidel ja viirastustel on pikk ajalugu, pole siin tegu klassikalise müüdi ega isegi legendiga. Mis müüt see on?

“Ainus modernne müüt on müüt zombidest – suretatud, töökõlblikest, tagasi mõistusele toodud skisodest,” väitsid poole sajandi eest Gilles Deleuze ja Félix Guattari.² Fantoominäitusel me ühtegi zombit ei näe, või vähemalt pole ühtegi tegelast nõnda nimetatud. Asi on selles, et zombidest on saanud popkultuuri lahutamatu osa – zombid on tänapäeval laste rõõm, veel nunnumad kui neljajalgne sõber. Mõni laps pole õieti käimagi õppinud, kui ta juba üritab mängida zombit.

Et zombi võiks saada kunsti aineks, peab tema suhtes tekkima teatav distants. Kuid tegelikult on zombid siiski tontlikud olevused. Eesti pärimuses tunti neid kooljate nime all. Kooljad olid õudsed, kardetavad tegelased, kelle küüsist polnud kerge pääseda. Tuntud on lugu, kus surnud mees oma elavale naisele järele tuleb, et ta hauda kaasa viia.³ Kooljas käitub kummaliselt – supi seest nopib ta herneid ja koorib ära, kanamune aga sööb koos koortega, kõrtsis käib ta käpuli laua all ja järab konte.

Koolja kuju on fantoomile märksa lähemal kui nunnukultuuri zombi. Laste rõõm ei ole ta kunagi, lapsed kardavad kooljat. Fantoom, kes on kunstnikele erineval moel kangastunud, on aga küllaltki kooljalik. Ta on teispoolne ja tekitab ärevust, või on õieti ärevuse kehastus ise. Seda fantoomi võib pidada ka ärevuse projektsiooniks.

Ainus katse teda täielikult nunnustada on Toomas Altnurme “Fan Toomas” (2025) kultuuritehase õuel, kus ärevus on kuulutatud invaliidiks ja surutud ratastooli. Aga seal ta ei püsi, vaid tungleb metsikult ja kipub välja. See fantoom on modernse zombimüüdi värskem, hüpermodernne versioon.

Ja ta ei ole enam lihtsalt suretatud, töökõlblik skiso. Temast on saanud ebakindel prekariaat, kelle elukeskkonda määratlevad sõjad, pagulasränded ja väljasuremislained, genotsiid ja ökotsiid. Just selline fantoom tantsibki rohelistes varemetes Viscosa Kultuuritehase katedraalisaalis.

¹ Joseph Campbell, The Power of Myth. New York: Anchor Books, 1991, lk 122.

² Gilles Deleuze ja Félix Guattari, Anti-Oidipus: kapitalism ja skisofreenia. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017, lk 512.

³ Koost. Vaina Mälk, Ingrid Sarv, Richard Viidalepp, Kuu paistab, kooljas sõidab. – Eesti muinasjutud: antoloogia. Tallinn: Eesti Raamat, 1967.

Hasso Krull on kirjanik, luuletaja, esseist, tõlkija ja kriitik.