5. IX–31. X 2025
VIII Tallinna Fotokuu põhiprogramm
Saarineni maja
“Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus”
Konsultant: Elnara Taidre
11. X 2025–22. II 2026
VIII Tallinna Fotokuu põhiprogramm
Kai kunstikeskus
“Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus”
Kuraator: Mėta Valiušaitytė
Vesi on vaikne ja kutsuv, nii elus. Libistan end tema pehmesse rüppe, liuglen leebete lainete alt läbi ja tõusen taas pinnale. See on nii kerge, ma olen kerge. Vesi kannab mind ja ma luban tal end hoida.
Helid on need, mis tagasi toovad. Prügiauto täiuseni lihvitud koreograafia unise aleviku vahel. Naabri kiirustavad sammud trepikojas. Tihaste pisikeste küünte krõbin aknaplekil. Ma ärkan. Mu keha on raske.
*
Jõudes Saarineni maja viienda korruse korterisse ja nähes esimest monumentaalset fotot (oleksin tahtnud öelda “maali”) Tanja Muravskaja sarjast “Aiad”, tuleb öösel nähtud unenägu meelde ja ma tahaksin nutta. Kergendusest. Väsimusest. Suurest kurbusest.
See on seesama paik, mis piltidelt vastu vaatab, vaikne ja puhas. Tahaksin sukelduda pildipinna sisse, kissitada päikese käes silmi, lasta veel end kanda. Usaldada, et kõik on hästi. Et lõpuks läheb kõik hästi.
“Alustasin oma kunstnikuteed portreedega,” ütleb Tanja Muravskaja, “kujunditega, mis rääkisid inimesest, tema saatusest, identiteedist ja poliitikast. Nendes peegeldus ajastu elav draama, kaasaja maailma konfliktid ja vastuolud. Iga nägu oli minu jaoks justkui aken tervesse loosse – pingelisse, teravasse, paratamatusse.”[1] Kuigi Muravskaja “Aedade” näitus võib mõjuda loomingulise kannapöördena, on tema muutumine toimunud vähehaaval ja loomulikult. Sellest kõneles nii kunstniku mõne aasta tagune projekt Elo ja Friedebert Tuglase koduaiast[2] kui ka näitus “Abstraktne aed”[3] kus Muravskaja jätkas aia kui sümbolitest tulvil metafooriga, otsides juba aktiivselt “pelgupaika sõnasõnalisuse eest”.[4]
Muravskaja ise on kahekõnes Sirje Rungega öelnud, et ta ei usu kunstniku radikaalsesse muutumisse. “Sa muudad oma visuaalset keelt vastavalt ajastule või vajadusele. See sõnum on tingitud ajast ja hetkest, kus me praegu elame ja oleme.”[5] Pärast aastaid, mil tema pildid kandsid poliitilist häält, tundis Muravskaja, et järgmine samm peab olema vastupidine: mitte lisada veel üht sõnumit, vaid eemaldada kõik üleliigne, teha rohkem ruumi. Ilmselgelt ei ole Muravskaja vaikus loobumine, vaid veelgi täpsem kõnelemise viis.
Poliitiliste muutuste keskele sattunud Tuglased tundsid end nende maja ümbritsevate kõrgete mändide ja lopsaka aiaroheluse varjus kaitstuna. Aed muutus loomeisiksuse päästjaks ja inspireerijaks, “kohaks, mille metafoor võiks olla “kuldne saar” – pelgupaik, mille ümber möllavad lained, kuid sel saarel saab imetleda kõrget taevast ja loodust.”[6] Tungiv vajadus eemalduda poliitilisest ja sotsiaalkriitilisest diskursusest on kannustanud ka Muravskajat otsima ruume ja maailmu, kus oleks võimalik hingeliselt (aga ka kehaliselt) kosuda. “See on teekond positsioonilt kohaloluni, sõnalt tundmuseni, kujutiselt kogemuseni.”[7]
Muravskaja jaoks ei tähenda “Aedadesse” taandumine eemaldumist, vaid, vastupidi, maksimaalset kohalolu. Selle tunnistamist, mis parajasti on, hinnanguid andmata. Ja kas pole see, mida lõhestunud maailm praegu üle kõige vajab? Liiga palju on “õiget” ja “valet”, sinu ja minu “tõde”, “ideaale” ja nende puudumist. See on aina halastamatumaks muutuv võitlus, mille käigus kaob märkamatult tunnetuslik side nii looduse kui teise inimesega. Meenub Wendell Berry luuletus “Küsimustik” (Questionnaire, 2009), mis küsib lugejalt otse: “Kui palju halba oled sa valmis hea nimel tegema?” Vahel tundub, et mida valjemini räägitakse “väärtustest” ja “ideaalidest”, seda enam igatseb nende käes vaevlev maailm midagi väga vaikset, mis ennast ei deklareeri. Loomulikku, lihtsat headust. Päris kohalolu.
Asjata ei läinud Muravskaja tagasi oma lapsepõlveranda Pärnus, kus “Aedade” fotod sündisid. Just seal õnnestus tal taasavastada lapselik rõõm veest ja valgusest. Lubada endal tunda emotsioone, mis Eesti kunstivälja pigem rangevõitu kontseptuaalses õhkkonnas kindlasti ei domineeri. Muravskaja on mitmel pool tunnistanud, kui palju julgust nende “teistmoodi” piltidega publiku ette astumine temalt nõudis. Otsustava tõuke selleks andis läti juurtega Ameerika Ühendriikide kunstnik Vija Celmins, kelle lõputud ookeanipinnad, täheväljad ja ämblikuvõrgud sisendasid Muravskajale julgust oma näitusega siiski välja tulla, mitte karta kitšilikkust ja naiivsust.
Fotode vahel ringi liikudes märkan, kuidas mu keha vaikselt rahuneb. Põletav igatsus pildipinnast edasi, päikese käes sätendavasse maailma pääseda, on märkamatult järele andnud ja mulle tundub, et olengi kohal, viibin valguses ja rahus. See on füüsiline kogemus, mida toetab Jevgeni Zolotko totaalne näitusekujundus. Saarineni maja viimasel korrusel remonti ootava korteri aknad on heleda, läbipaistmatu, kuid õrna valgust kumava kattega kaetud. Ma küll kuulen trammi kolisemist ja kiirabisireene, aiman inimeste sagimist all tänaval, aga siinpool aknaid on rahu. See on valguse ja vaikuse ruum.
Ma pole enam kindel, kas see, mida Muravskaja piltidel näen, on merepinnal sillerdav päikesevalgus, hõõguvad laavaväljad või hoopis taevatähed. Aga ma tean, et olen osa sellest.
*
Sirje Runge ütleb, et need on elu õnnelikumad hetked – kui tunned end osana millestki palju suuremast. “Rõõmustav on teada, et ma olen tehtud samadest elementidest kui tähed.”[8]
Vaevalt jõuan Kai kunstikeskuses Runge isiknäituse seinatekstile keskenduda, kui mind ruttab tervitama suur punasekarvaline koer. Puhas rõõm oma kõige ehedamas avaldumisvormis. Ta istub mu jalale ja ootab, et teda sügaksin. Siin me siis nüüd oleme, koos selles kummalises maailmas. Hea on hetkeks peatuda ja pai teha, tunda teineteise ligiolu. Koera nimi, nagu ma pärast teada saan, on Vita – Elu. Elu ise on see, kes Kai kunstikeskuses külastajaid sabaliputusega vastu võtab, ja mulle tundub, et Runge näitusel ei saakski see olla teisiti.
Kunstniku huvi ja armastus looduse, teiste olendite vastu on siin läbivalt kohal. “Loodus on kogu aeg minu sõber olnud. Sõber, kes ei vea kunagi alt ega kao kuhugi ära – ta on alati olemas. [—] Armastus, mida ma tunnen looduse ja meie planeedi Maa vastu, on tõesti suur ning sellist muutumist ja lõppemist nagu inimestevahelises armastuses pole tema juures näha,”[9] on ta öelnud.
Ent muutumine ja lõppemine – ka oma kõige vääramatumas vormis, milleks tundub olevat surm – pole midagi, mille eest Runge põgeneks. Ta nimetab end kunstnikuks, kes töötab aja ja iseenda eluga. Valuga, mis on tema loomingulise protsessi üks suunajaid.
“Sa ütlesid, et olen tugev inimene, kes on kergesti haavatav,” on Runge oma sõbrale kirjutanud. “Mina jätkan: minu haavatavus on teinud minust kunstniku ja õpetaja. Minu tugevus on aidanud mul ellu jääda. Aga tugevus seisab armu peal. Kui armu pole, ma suren. See on minu hirm. Hirm, et arm kaob.”[10] Jah, arm on habras, peaaegu väljakannatamatult habras pinnas, millel seista. Ja ometi on see habras pinnas ainus, mis suudab kõike (ja tõesti kõike!) kanda.
Kai kunstikeskuse külastajat kutsutakse Runge näitust kogema samuti läbi hapruse prisma. See on “ruum, kus põimuvad mateeria ja mõte, valgus ja vari, loomine ja lagunemine”, öeldakse näituse pressitekstis. Runge on tunnistanud, et pole kunagi tahtnud inimest maalida ega joonistada. Suurte lõuenditega töötades on teda alati juhtinud igatsus tühjuse, mingisuguse avarama ja suurema ruumi, millegi universumliku järele.[11]
See kõik on tema maalides tuntavalt kohal. Näituse üheks kõrghetkeks nimetatud seeria “Maastik” (1981–1994), mida näeb esmakordselt tervikuna sellisel kujul, nagu Runge seda algselt ette kujutas, on tõepoolest võimas! Iga maastik viib isemoodi avarale hingeväljale, ja samal ajal kuidagiviisi ka iseendale lähemale. Maastike keskel ringi liikudes, kord ühe, siis teise maali ees peatudes, kogen midagi puhast ja elusat. See on vaikselt pulbitsev õnnetunne.
“Maastik XXV”
1983, 90 x 100 cm, õli lõuendil
Eesti Kunstimuuseumi maalikogu
Runge mastaapseim teos, Eesti Vabaõhumuuseumi territooriumil päikese, tuulte ja vihmade meelevalda usaldatud “Suur armastus / Kaunis lagunemine” (2003–2021), on Kais kohal nii aegvõttena (lõigud aastatest 2021–2025) kui ka otseülekandes. Vaatan tükk aega, kuidas kümnemeetrisele hõbedase pigmendiga kaetud teosele, mida Runge on nimetanud oma elutööks, sajab selle sügise esimene lörts.
“Kasvamine ja lagunemine on muutumine ilma alguse ja lõputa. See on Universumi olemus – kohutavalt kaunis ja paratamatu,” ütleb Runge selgituseks. Tema jaoks on suremine sama ilus kui sündimine ja kasvamine sama ilus kui lagunemine – suuremas muutuste jadas on need protsessid sama väärtuslikud, olgugi erinevad.[12]
*
“Suure armastuse” valmimise ajal olin Sirje Runge õpilane Eesti Kunstiakadeemias. Ma ei mäleta, et ta oleks sellest meile rääkinud, aga mäletan tunnet, mis mind seda maali esimest korda nähes valdas. Sama käib ka tema värviõpetuse tundide kohta. Ma ei mäleta nendest ühtegi teooriat, ent tagantjärele tundub, et õppisin seal kunsti kohta rohkem kui enne või pärast neid sõbralikus, sügava keskendumise õhkkonnas toimunud kohtumisi.
Runge õpetab kogemuse, kogeda aitamise kaudu. “Ja muidugi see tunne, mille ta mulle andis – et ma olen juba kunstnik ja minu töö oli tema jaoks tõeliselt huvitav,” kirjutab näitusel üks Runge endisi õpilasi. Õpetajana ei suru Runge midagi peale, vaid laseb üliõpilastel endil avastada. Aga et selleni jõutaks, “tuleb neid tublisti julgustada – et nad julgeksid olla nemad ise, ükskõik, mida teised selle kohta ka ei arva”.[13]
On ütlematagi selge, kui väärtuslik on see kingitus, mille Runge oma õpilastele kaasa annab.
*
Tanja Muravskaja ja Sirje Runge näituse seob Tallinna Fotokuu raames mõtteliselt kokku valguse teema – mõlemad kunstnikud tegelevad valguse ja valguseotsingutega. Aga mis asi see valgus siis on? Runge ütleb, et valgus on energia. Me sööme valgust, joome valgust, elame valguse armust.
Ent minu jaoks ühendab neid kahte veel tunnetus, mida Kanada päritolu analüütiline psühholoog ja mütopoeet Marion Woodman (1928–2018) on nimetanud vastandite vaheliseks pingeks. Woodman pidas elu põhiväljakutseks ja kasvu katalüsaatoriks teadvustatud pingutust integreerida psüühikas (meile igati loomuomaseid) vastandlikke jõude. Vastandite pinge pole probleem, mida lahendada, vaid loov jõud, mida omaks võtta – viljakas pinnas, millest saab esile kerkida suurem teadlikkus ja terviklikkus. Ebakindlal ja polariseerunud ajal tuletavad nii Runge kui ka Muravskaja meelde, et “kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks”.[14]
Üks asi veel. Mõlemad kunstnikud on rõhutanud publikule vajadust võtta oma näitustel ringi vaatamiseks rohkem aega, justkui ei avaneks nende looming kohe. Ma ei ole sellega nõus. Vastupidi, see on kunst, mis kehtestab ennast esimesest hetkest. Aega kulub mõlemal näitusel tõesti palju, aga seda põhjusel, et need on kunstiteosed, mille läheduses olla on hea.
Hedi Rosma on ajakirja Kunst.ee eesti keele toimetaja.
[1] Tanja Muravskaja, Aiad. Näituse brožüür.
[2] “Aiapagu. Tuglaste koduaed Tanja Muravskaja fotoobjektiivis”, 17. V–27. 10. 2019 Kumu kunstimuuseumi 4. korruse projektiruumis ja sisehoovis. Kuraator: Elnara Taidre.
[3] “Abstraktne aed”, 12. XI 2021–22. I 2022 Kogo galeriis.
[4] Elnara Taidre, Otsekõneluse juurest mõistukõne juurde. Vt: https://www.kogogallery.ee/ee/naitused/tanja-muravskaja-abstraktne-aed-fotonaitus-kogo/.
[5] Sirje Runge ja Tanja Muravskaja kunstnikuvestlus Kai kunstikeskuses 18. X 2025.
[6] Vt https://kumu.ekm.ee/syndmus/aiapagu-tuglaste-koduaed-tanja-muravskaja-fotoobjektiivis/.
[7] Tanja Muravskaja, Aiad. Näituse brožüür.
[8] Helen Tammemäe, Vana naine, kes armastab tabusid murda. – Müürileht 16. III 2018.
[9] Ibid.
[10] Tähelaev: Sirje Runge. Saatejuht Jüri Aarma, režissöör Kalev Lepik, toimetaja Silvia Karro, produtsent Kaia Häelme. Eesti Rahvusringhääling 2012.
[11] Plekktrumm: Sirje Runge. Saatejuht Joonas Hellerma, režissöör Maire Radsin, toimetaja Katriin Lepik, produtsent Laura-Liisa Veiler. Eesti Rahvusringhääling 2025.
[12] Vt https://evm.ee/ponevat-lugemist/sirje-runge-suur-armastus-kaunis-lagunemine.
[13] Tanel Veenre, Sirje Runge: on auke, kust nagu ei saakski välja, aga siis ikka saab. – Eesti Päevaleht 6. XI 2010.
[14] Vt https://www.kai.center/naitus/sirje-runge-hapral-pinnasel-sirje-runge-ja-valgus.