Eva ja Adele on hea näide kunstimaailma optilistest illusioonidest. Ehkki kumbki alustas “päris” kunstnikuna (maalijana ja skulptorina), said nad rahvusvaheliselt tuntuks alles pärast iseenda eksponeerimist n-ö elavate skulptuuride paarina. Kusjuures “elavate skulptuuridena” oli kunstimaailmal neid raske tõsiselt võtta. Nad tunnistavad ka ise, et Evat ja Adelet on hakatud aktsepteerima alles aja jooksul, mil nende vankumatu järjekindlus ilmuda avalikkuse ette spetsiifilise meigi (millel on dekoratiivsuse kõrval ka sümboolne funktsioon, eriti Eva puhul) ja disainitud kostüümiga teeb kunstimaailma relvituks.
Nende kunsti teema ongi peamiselt nemad ise, mis kandub edasi nii videotesse kui ka traditsioonilisemas mõttes kunstiteostesse – maalidesse. Kõiki töid ühendab templina peale löödud südamekujuline Eva ja Adele kujutis, ent see, mis toimub kujutise peal ja all, tundub olevat vaid ümbritsev elu, mis voolab mööda, foon Evale ja Adelele. Soolisus ja vabameelne seksuaalsus on nende kunstis oluline teema, ja seda mitte just üllatuslikult.
Pärast eestikeelset kataloogi ning rohkeid intervjuusid Eesti ajakirjanduses mõjub juba klišeena fakt, et nad kohtusid 1989. aastal ning alustasid tegevust 1991. aastal. Nimetatud aastaarvud on siiski midagi rohkemat kui vaid ükskõiksed numbrid. Tõlgendaksin Eva ja Adele fenomeni teket kui vastukaja 1980. aastate soolistele konfrontatsioonidele, mil naiskunstnikud USA-s ja Euroopas tegid veel tohutuid jõupingutusi, et sõna “kunstnik” ei tähendaks enesestmõistetavalt üksnes meesterahvast. Kümnendi võitlused lõppesid teatavasti happy end’iga, mida märgistab Jenny Holzeri valimine 1990. aasta Veneetsia kunstibiennaalil esindama USA-d ning talle omistatud grand prix. 1990. aastatel polnud kunstimaailma meestekesksus enam enesestmõistetav (ja mis puutub tänapäeva, siis tundub skoor olevat pöördunud juba vastassuunda naiste kasuks). Eva ja Adele üks sõnum paljudest võiks olla sugude vahelise harmoonia ja armastuse kehtestamine. Ka nende “tulevikust tulemine” oli 1980ndate postmodernistlikus teoorias levinud retoorika (nt “tuleviku arheoloogia”).
Eva ja Adele eneseesitlus on hõlmanud peamiselt näituste avapäevade kaunistamist oma kohaloluga. Alates 1990. aastatest võib kunstnikepaari regulaarselt kohata Veneetsia kunstibiennaali pressipäevadel, kus nad esitavad oma sõltumatut positsiooni ning loosungit “Seal, kus oleme meie, on muuseum”. See oli ilmselt põhjus, miks nad kutsuti 1998. aastal ametlike külalistena ka Kiasma avamisele.
Eva ja Adele Tallinna näituse väärtust tõstab asjaolu, et tööd on Berliinis kunstnike ateljees valitud, tegemist pole sissetoodud valmisnäitusega, nagu neid ringleb mööda erinevaid riike. Lisaks muule on näitusel institutsionaalne tähendus, mis märgistab Harry Liivranna kui Kunstihoone intendandi näitusepoliitikat.
Eksponeeriti kollaažidest koosnevaid maale, installatsioone, videosid ja fotosid kui dokumente Eva ja Adele seltsielust. Kõige lummavamad tundusid mulle videod, milles kunstnikud esitasid sõna otseses mõttes “oma mulli”, mille sees nad näivad elavat. See “mull” kujutab maapealset paradiisi, kohta, kust sai alguse maailma esimene naine Eva, ja pärispatueelset süütust, kus inimene ei teadnud veel, mis on kurjus. Inimene polnud veel “tark”. Sellesse süsteemi lisandub väga tugeva elemendina esteetilisuse ja ilu mõiste tähtsustamine. Üsna sarnast programmi on esitanud Jeff Koons, sama põlvkonna kitšikunstnik New Yorgist. Tundub, et esteetika ja ilu, mis postmodernses sotsiaalsust analüüsivas ja dokumentaalsust hindavas peavoolu kunstis on põlu all, on end kutsumata külalisena kunsti pressinud gay– ja grafitikultuuri tagaukse kaudu, millega otsapidi võib seostada ka Evat ja Adelet kui fenomeni. Sest nad ei kuulu kohe kindlasti praeguse kunstielu peavoolunähtuste hulka, vaid on endale ise kehtestanud mängureeglid, nii nagu kunagi postmodernistlike kunstnike kui paganate kohta kirjutas Jean-François Lyotard. Milliseks need mängud ja mängureeglid edaspidi arenevad, kes teab, sest üks on kindel: kunstimaailma mängureeglid alluvad muutustele.
P. S. Eva ja Adele potentsiaal võiks olla absoluutselt laiem kui ainult kunstimaailmasisene. Tegemist on väga (elu)tarkade ja küpsete inimestega, kes võiksid kirjutada näiteks paaridele suhteõpiku või laiemalt elamise õpiku: kuidas elada endaga harmoonias, kuidas omavahel kokku hoida, kuidas seista vastu rünnakutele, kuidas iseennast armastada ja tunda ja teostada, kuidas end meikida ja mida süüa (kunstnikud on veendunud looduskosmeetika ja kvaliteetse mahetoidu pooldajad), kuidas end ilma agressiivsuseta meedias ning kunstimaailmas kehtestada.
Heie Treier on KUNST.EE asutaja, Tallinna Ülikooli kunstiajaloo dotsent.
22.04.–28.05.2009
Tallinna Kunstihoones
Kuraator Harry Liivrand