“Mood: Proua Surm! Proua Surm!”
Giacomo Leopardi, “Moe ja Surma dialoog”
Millest – kui üldse – kõneleb moe tavapärane mõju? Kas mood oma otseses elluviiduses peab üldse jõudma teispoole vaatamis- või nägemisakti lühiajalist afektiivsust ning hakkama millegipärast rääkima vahetult sõnastatavate mõtete keeles? Mida varjab ning milleks on tarvilik see elu anorgaanilise pealispinna toimekas ja andekust nõudev fetišeerimine? Mil moel peegeldab mood inimseisundi olemust? Kas moest võib nüüdseks rääkida kui inimese ja looma vahelise eraldusjoone iseäranis selgest ja nüansirikkast markeerijast? Kuidas, kui kasutada William Gibsoni väljendit, kujutab mood endast inimolemise hämarat abielu hauaga, või isegi hauatagusega?
Need küsimused ringlesid mu peas, kui käisin 2007. aasta 27. jaanuaril Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumis toimunud Triinu Pungitsa moeetendusel “Ekskursioon”. Ning need ringlesid mu peas uuesti, kui käisin käesoleva aasta 28. veebruaril Tartu vanas anatoomikumis moeetendusel, mis tutvustas sama moelooja hiliseimat kollektsiooni. Võib olla, et juhtub üldse harva, kui mood lakkab kõnelemast afektiivse osutuse vahetus keeles ning hakkab mingeid üldisi küsimusi püstitama. Võimalik, et niisugune pole sugugi moe harilik toimepõhimõte: võib-olla katab hea mood sedasorti sõnalise mõtlemise võimalikkuse nii palju kui võimalik just kinni ning toob oma “sõnumi” kohale kas vahetu sõnastuseelse lühiühenduse kaudu või (kui kasutada üht Walter Benjamini mõtet) hoopis mineviku riietuse taktitundelist tsiteerimist kätkeva tumma (kuid ühtlasi kummaliselt ja tuvastamatult “enda eest kõneleva”) hästi reglementeeritud ajaloolise praktika läbi. Harjumuspärane harjumuspäraseks, ent kindlasti on harv, kui mood lakkab olemast üksnes iseenese partikulaarne, üksikasjalik ja kindlaksmääratud teostumus, endassesuletud eneseesitlus, ning hakkab mõtlema “moe kui niisuguse” peale – moe kui teatava universaali peale, millest on lahutatud kõik juba üksikasjalikult elluviidud riideesemed, kostüümid või kollektsioonid; moe kui (vähemalt õhtumaisele) inimkultuurile olemusliku nähtuse peale, mille olemasolul on oma kindel (patoloogiline) põhjendus ning millel on (teatava lähenemisnurga korral) oma kindlad ajaloolised traditsioonid ja igapäevased praktikad. Ja just moe kui niisugusepeale paistab Triinu Pungitsa looming minu arvates tõsiselt mõtlevat.
Ma kõnnin koos umbes saja samavõrra uudishimuliku inimesega ühel talveõhtul Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumi piklikes pimendatud püsinäitusesaalides. Kohas, mis majutab oma äraspidisel kujul võib-olla selle linna kõige suuremat loomavaru. Midagi Sven Grünbergi laadset kostab kõrvu. Kõikjal minu ümber üksikasjalik, simulatiivne ja mõjus meenutus inimese ja looma vahelisest klassikalisest, kuid mitte tingimata õigustatud eristusest: valgetups-marmosett, tontsuru, ning lugematu hulk linde, kellel on tänuväärselt väljahääldatavad ladinakeelsed nimed. Hiiglaslik tuuraskelett. Ja näitusevitriinide vahel Pungitsa modellid, kes ei erine selles kohas harjumuspäraselt ekspositsioneeritust kuigi palju: inimloomad, loominimesed, piirjoont kavatsuslikult hägustavad, kostümeeritud, kuid veenvad hübriidvormid. Nagu kehastatud mütoloogia või fantasy. Nagu lahtipäästetud loomaaed. Või nagu hoolikalt inimfiguurile kohandatud Borgese “Kujuteldavate olevuste raamat”. Elluärganud topised, taksidermistide salajane unelm. Hämar ja animaalne karneval, mille ringlevat voolu saadab kohalike noorte piltnike toimekas fototropism.
Või ma kõnnin paar aastat hiljem umbes samalaadsel talveõhtul Tartu vanas anatoomikumis – võimalik, et Tartu kõige huvitavama põhiplaani ja atmosfääriga majas – ning vaatan, kuidas ümbritsevate meditsiinikollektsioonide väljapanekule – formaliinipurkidesse uputatud organitele ja elunditele; koljude, loodete, aga pigem ka kõikvõimalike anomaaliate ja kasvajate näidistele – sekundeerivad nende vahelt mööda kõndivad umbes samalaadsed, ent animeeritud ja äraspidiselt atraktiivsed anomaalsed uurimisobjektid. Vanaldane, klaustrofoobse auraga, peaaegu esimeses lagunemisjärgus hoone voldib vaataja ees lahti oma lõputuid kitsaid koridorkäike ning Pungitsa modellid võbelevad, tõmblevad või komberdavad neid mööda otsekui nendesamade ruumide vitriinidest lahtipäästetud anatoomilised hälbed. Nende anomaalne liikumine peegeldab nende anomaalset olemust. Nagu mõistetamatult glamuurne night of the living dead. Või nagu soojem, värvikam ja elavam ekvivalent kunagi samas majas väljapandud üheksateistkümnenda sajandi anatoomiliste vahakujude näitusele…
Need lihtsad ning oma loomult muidugi subjektiivsed ja püüdlikud kirjeldused osutavad üsna ühemõtteliselt asjaolule, et Pungitsa projektide teostumuse taga seisab kindlat laadi ühtne, selge ja sihipärane mõtlemine, või et vähemalt on võimalik see mõtlemine neist välja lugeda. (Iseasi – nagu juba ka tõdesin –, kas niisugune lugemine on moe puhul üldse relevantne või vajalik, või kas seda moe tavapärases vastuvõtus kuigi palju tehakse.) Eksisteerib vähemalt kolm komponenti, mille ühildamine seda Pungitsa mõtlemist põhistab.
Esiteks flirdivad need moeshow’d performatiivsusega tugevamalt, kui siinkandis võib-olla harjunud ollakse (ehkki, jah, tõsi küll, üritustesari “Mood, performance, tants” käib Tartus juba mitu aastat): rõhutatud performatiivsus ongi neid etendusi käigushoidev esmane allhoovus. Sest siin seisame me kaugel tavapärasest catwalk’ist, lavalaudadel edasi-tagasi patseerivatest modellidest ning moekunstnikust, kes käsi põues aplausi saatel lõpuks kõigile naeratab ja sümboolset kapitali kogub. Pungitsa modellid asustavad vaatajatega sama ruumi. Lava ja publiku vaheline piirjoon on otsustavalt hägustatud – loom võib mulle oma suurte silmadega väga lähedalt ja puurivalt otsa vaadata; see või teine anatoomiline anomaalia võib mind vahetult riivata – ning seda hägustatust tuleks siin tõlgendada mõtlema hakkamise, enda peale mõtlema hakkamise eeltingimusena. Alles siis, kui lava ja publiku vaheline sümboolne joon on kustutatud või ületatud, lakkan ma keskendumast ainuüksi teose seesmisest autonoomiast lähtuvatele üldistele “tähendustele” ning siirdun vahetult selle juurde, kuidas see mind ennast puudutada võiks – ning ma ei saa seda tegemata jätta, sest see siirdumine surutakse mulle peale. Kuivõrd modellid on publikule otsustavalt lähendatud ning elu ja etendus on seeläbi mingis mõttes eristamatult ühildatud, võib kõikidel vaatajatel tekkida kiusatus mõelda ka iseenesest kui modellist või muuseumieksponaadist – või, mis põhiline ja täpsem, inimesest endast kui ühest iselaadsest loomast või tõepoolest kummastavast anatoomilisest anomaaliast. Sellest vaatenurgast, elu- ja lavaruumi segustamise perspektiivist on Pungits kõige sügavamas mõttes masside poeet.
Teiseks asustavad kõnealused Pungitsa moe-show’d ruume, mis on etenduse ja esitletavate kollektsioonide suhtes ajaloolis-temaatiliselt relevantsed. Ka see on teatava tähendustekke eeltingimuseks – loomad või anomaaliad harjumuspärasel catwalk’il ei pruugi peale põhimise kummastuse või lühida afekti veel iseenesest midagi mõttes esile kutsuda; loominimesed zooloogiamuuseumis ning moeorganid anatoomikumis tekitavad aga juba ühe kõrgema tasandi tähendus-konstellatsiooni. Mood hakkab rääkima millestki muust peale iseenese vahetu teostumuse, ning just kontekst kõneleb ateljees loodule otsustavalt kaasa, tagades sellele kindla tähendussisu ja viies ühe potentsiaalselt moe loomust ennast avava kõige põhimisema küsimuseni: miks mulle näidatakse seoses moega ja rõivaloome kaudu siin just neid asju, just inim-loom hübriide ning organeid ja anatoomilisi anomaaliaid, aga mitte midagi muud?
Kolmandaks, ning mitte vähemolulisemalt, asustavad need kasutatavad ruumid ise Tartut, ning selles temaatilises kontekstis eelkõige Tartut kui ajaloolis-traditsioonilist ülikooli- ja teaduslinna, kus edasiviiva (looma)meditsiinilise teadmiseni on sageli jõutud kõikvõimalikke kõrvalekaldeid uurides või kehi lahates, kirurgiliselt (surnud) keha pinna alla tungides. (Ja pangem tähele, et nende ruumide näol on mõlemal korral tegu muuseumidega – asutustega, mis juba põhimõtteliselt eksponeerivad kas olemasolevat elukeskkonda läbi “surnud” staatiliste simulatsioonide või panevad vaatamiseks välja seda, mis kuulub “surnud aega”.) Ent Pungitsa kohatundlikkus on väärtustatav ka kõige üldisemas mõttes: kuivõrd mõlemad üritused olid oma toimumiskohaga laulatatud, siis tekib kiusatus öelda, et neid poleks saanud korraldada ning need kollektsioonid poleks kunagi toonud kaasa sedavõrd jõulisi konnotatsioone, kui selles linnas poleks eksisteerinud täpselt neid hooneid ja täpselt neid asutusi. Niisugusest vaatenurgast on Pungits kõige sügavamas mõttes Tartu poeet, ja kui teda siin poleks, jääks Tartus ilmselt millestki palju vähemaks. (Kui visata tuleviku suunas üks kaudne, provokatiivne kinnas, siis milliseid hooneid või asutusi Tartust veel leida võib, mille juures on täidetud neid kolme eelloetletud komponenti ühildava mõtlemise mõjulepääsemiseks vajalikud eeltingimused?)
Ent viimaks ja kõige põhilisemana sellest mõtlemisest endast. Miks siis ikkagi need ja mitte mingid teised teemad – miks just need asutused ja mitte mingid teised? Ning miks peab rõivas, see elava keha anorgaaniline pealispind, üleüldse olema stiliseeritud?
Sest Mood – kui rääkida metafoorselt ja kasutada ülatoodud Giacomo Leopardi teosekatkendit – tahab alati püüdlikult ja väljahäälestatult lõppkokkuvõttes Surma tähelepanu; ning Proua Surm ise – nii nagu ainult inimene (aga mitte loom!) tema peale mõelda saab – on Moega abielus. Ning inimkultuur, vähemalt oma nüüdisaegses ja läänelikus vormis, kujutab endast võib-olla lihtsalt selle ühenduse toimekat, vilunud, naudingulist ja hädavajalikku pühitsust. Meenub Walter Benjamini esmapilgul õõvatekitav mõte: “Iga mood seisab orgaanilisele vastu. Iga mood paneb elava keha paari anorgaanilise maailmaga. Elavate jaoks kaitseb mood laiba õigusi.”
Pungitsa looming on tänuväärne selle poolest, et annab moe ja inimseisundi seoste üle mõtisklemiseks juhtnööre ja vihjeid, ent mitte liiga selgeid ega täpselt väljahääldatud vastuseid – ning sellega on tagatud ka tema kollektsioonide sisemine ambivalentne autonoomia. (Silmapilgutusliku paralleelina võiks välja tuua, et kohalikest noortest kunstnikest on fotograafia poolt pühitsetavat inimseisundi ja unustuse vahelist iselaadset “abielu” uurinud ning seeläbi ka tabavalt fotograafia olemuse üle arutlenud fotograaf Alan Proosa oma kunagises näituses “Unustuse register” – pole ime, et Pungits ja Proosa on sageli koostööd teinud.) Ülal väljajoonistatud raamistikku hästi asetuvaid tõlgendusvõimalikkusi on tõepoolest palju ning ühtegi neist ei tohiks välistada või mõnele teisele ära taandada.
On see püüd äratada loomad ellu ja päästa nad iselaadsest vitriinitagusest surmast? Või on need hoopis (hauatagused) topised, mida Pungitsa hämar maagia peaks animeerima ja Tartu peale lahti laskma? On see inimese täitmatu soov saada “tagasi loomaks”, lõpetada tahtliku tagasipöördumise kaudu see Moe kestev karje Surma järele ning naasta algsesse, vahetusse, naiivsesse staadiumisse, mil Moodi justkui veel ei eksisteerinud? Või muudab Mood ise inimese äraspidiseks liikuvaks topiseks, mille kallal tuleb samavõrra toimekalt vaeva näha nagu taksitermistid oma parimate saavutuste kallal? Või antakse siin mõista, et inimene ise on lihtsalt üks erilaadne loom, kes vajab Moe tuge, et muuta oma olemine samavõrra rikkalikuks ja mitmekesiseks, nagu seda võib aimata zooloogiamuuseumi steriil-simulatiivsest väljapanekust? Kuhu tehakse see “ekskursioon” – on see lihtne ekskurss loomariiki või siiski hoopis teispoole maise olemise piire, väljapoole elu?
Või kuhu tehakse see teine ekskurss, mis leidis aset Tartu vanas anatoomikumis? Kas on see katse Moe enese kaudu vabastada ja tuua nähtavale kõik, mis muidu jääb keha pinna alla – kogu too traumaatiline reaalne, mille meenutamise eest Mood meid paratamatult kaitsma on sunnitud? On see lihtsalt tõdemus inimolemise enese anomaalse loomuse kohta, ning iseäranis püüd inimolemise põhimist anomaalsust – surma peale mõtlemist – mingil moel kultuuri kaudu lepitada? Või on see glamuurne ja paradoksaalne katse tuua nähtavale – ning mitte katta kinni! – see (lõpuks ikkagi) surev, mis alatiseks rõiva alla peab jääma? Või äkki avaldub siin nüüdiskultuuri laiem afekt inimkeha pinnaga ning selle pinna läbistamisega: siin meenuvad esmajoones J. G. Ballardi varased romaanid ning kriminaaldiagnostikaga ja kohtumeditsiiniga tegelevate teleseriaalide eriti suur kommertsiaalne populaarsus – sest kas pole see mitte vaataja ise, kes tunneb end neid vaadates lahkamislaual ära?
Ning loomulikult ja enesestmõistetavalt on see veetlevus, afekt, trenditeadlik hullus, lühiajaline lemmiktuju. Sest mis oleks Mood ilma nendeta? Ja mis oleks Tartu moeringkond ilma Triinu Pungitsata – siinkandi võib-olla ainsa moekunstnikuta, kes oma kollektsioonide üksikasjaliku teostamise kaudu mõtleb ka moetegevuse kui niisuguse võimalikkuse üldiste tingimuste ning sellega paratamatult kaasnevate konnotatsioonide peale: ja eelkõige moe ja surma seoste, moe kui inimese ja looma erinevust põhistava kultuuritegevuse peale, inimese enese olemist põhistava fundamentaalse ebakõla peale…
*
Kõndisin selle aasta 20. märtsil ringi Tartus Genialistide Klubi taasavamisel, kus liikus palju eeldatavalt moe igapäevaste praktikatega ühel või teisel moel kokkupuutuvaid inimesi, ning küsisin neilt, mida võiks Triinu Pungitsa moelooming tähendada. Miks ta teeb neid asju niimoodi, nagu ta neid teeb? Ning ehkki kuulsin nii mõnegi huvitava mõtte, millest osa olen otsapidi ka eelnenud juttu integreerinud, hakkas esmajoones silma üks asi: küsimus ise paistis olevat tavatu, harjumuspäratu või üsna harvaesinev. See tähendab – moest võib mõelda küll, ent enamasti tehakse seda üksnes otsese pärimisnõude peale. Umbes nii nagu silme ette sattuva suvalise ebageomeetrilise ja mittemidagiütleva kujutise puhul – probleem, üldisest afaasiast väljumine tekib üksnes alles siis, kui keegi sind selle kujutisega silmitsi seab ja küsib, mida see endast päriselt kujutada võiks. Ning see ei tähenda muidugi seda, et mood midagi ei tähendaks või et sellest sugugi ei mõeldaks, vaid seda, et see tähendab ning sellest “mõeldakse” enamasti ikkagi sõnade- või mõtete-eelselt, vahetu afektiivse lühiühenduse kaudu, mille suhtes täiendav äratähistamine on juba tarbetu. Nagu on selles mõttes tarbetu ka kogu eelnenud jutt – oma olemuselt parimal juhul üksnes ühe eemalseisja hämmeldunud toimetulekupüüd. Mis omakorda ei tähenda, et Triinu Pungitsast ei võiks või ei peaks rääkima.
Jaak Tomberg on vabakutseline kultuurikriitik ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadur.