Teatud õnneliku kokkusattumuse tõttu – allakirjutanu hinnangul – oli möödunud talvel Kumu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti galeriis (5. korrusel) võimalik järjest vaadata kahe meie regiooniga lähedalt seotud kunstipreemia nominentide näitust. KUNST.EE toimetuse palvel püüan arutleda “Swedbank Art Award 2008” ja “Ars Fennica 2008” näituse näitel küsimuste üle: kas on võimalik määratleda n-ö preemiakunsti? kas need siinkandis küllaltki olulised kunstiauhinnad suunavad kuidagi meie kaasaegse kunsti trende või järgivad ehk globaalseid? kas neil on ühisjooni ja milline on nende roll kohalikus kunstimaailmas? Täpsemalt lähtun ette pandud küsimusest: kas võib täheldada nende kahe näituse “tulemuste” põhjal teatud konsensuslikku seisukohta, milline peaks olema kunst aastal 2009?
Oleks loomulikult lihtne pareerida need kahtlustused teatud kunstivoolude-trendihoovuste reaalses eksisteerimises tõdemusega, et kohalik kaasaegse kunsti elu on seaduspärasuste otsimiseks liiga kaootiline, liiga eranditel põhinev; otsustajate maitse-eelistuste kohta on aga võimatu järeldusi teha otsustajaskonna liigse laiapõhjalisuse ja premeerimissüsteemide erinevuse tõttu. Kiusatus, ja ilmselt ka publiku ootus, teha kahe näite põhjal üldistusi, siiski jääb. Swedbanki ehk endise Hansapanga kunstipreemia (asutatud 2000) ja Ars Fennica auhind (asutatud 1990) on tõepoolest ka nähtustena küllaltki lähedased sugulased. Swedbanki kunstipreemia loomisel on üheks lähimaks eeskujuks olnud just Ars Fennica kogemus, kummagi inspiratsiooniallikaks teatud määral Euroopa tuntuim ja meedias ehk kõige enam kajastatud kaasaegse kunsti preemia Turner Prize Suurbritannias (asutatud 1984).
Kumus kaks auhinnakandidaatide näitust järjest
Kumusse sattusid need näitused ajaliselt järjestikku juhuse tahtel: koostöö Swedbanki kunstiauhinna näituse puhul on traditsioon ning Kumu näitusteplaani pikalt sisse planeeritud, Ars Fennica väljaandjate ettepanek nominentide väljapanekut n-ö ühekordse visiidina Tallinnas esitleda ja ka auhinnatseremoonia selleks puhuks siia üle tuua, tehti muuseumile aga 2008. aasta alguses. Eks Ars Fennicagi soovi oma institutsionaalset mõjuvälja laiendada ja regiooni kunstielus positsioone kindlustada ning tuntust koguda. Kindlasti tuleb aga rõhutada, et Eestist pärit nominendist ega preemia määramisest Mark Raidperele ei olnud näituseplaane tehes mitte kellelgi aimu. Seega, pidada auhinnatseremoonia toomist Tallinna teadlikuks austusavalduseks preemiasaajale on igal juhul vale. Sama kindlalt ei olnud ka preemiasaaja määramisel aluseks näituse või auhinnatseremoonia toimumiskoht, mis on ilmselt rõhutamatagi selge.
Kahe preemia võrdluses on Swedbanki auhind oma suhteliselt noore ea jooksul ehk rohkem muutunud ja arenenud. Saanud alguse Eesti kohalikust uuema kunsti tunnustamise algatusest, on panga arengutega paralleelselt kasvanud ja rahvusvahelisemaks muutunud ka auhind. Nüüdseks on uus, reformitud reglement paigas ja esimest korda ka praktikas läbi proovitud. Senise võitja rändnäituse asemel toimus 2008. aasta preemianäitus esmakordselt just nominentide näituse formaadis. Iga riigi vastav komisjon pakkus välja oma kandidaadi, kunstnik esitas oma parima äranägemise järgi näitusele teose(d) ning võitja üle otsustas rahvusvaheline sõltumatu žürii otse näitusesaalis, eelkõige esitatud teoste ja muidugi ka kunstnikku tutvustava lisamaterjali põhjal. Näitus hakkab tulevikus toimuma üle aasta Kumus omamoodi “biennaalina”, igal teisel aastal antakse auhind välja mõnes teises Swedbanki areaali kuuluvas linnas. Täna kuuluvad Swedbanki kunstipreemia “ringi” lisaks Eestile veel Läti, Leedu, Rootsi ja Venemaa, tulevikus liitub ilmselt ka Ukraina.
Samuti eraalgatusel ja erafondi finantseerimisel toimiv Ars Fennica auhind on ehk pisut vabam kirjutatud reeglitest. Nominentide ja võitja määramise reglement on mõnes mõttes lihtsam, kuid samas võib-olla intrigeerivamgi. Soome kunstiekspertidest koosnev žürii otsustab nominendid (nende valik ei ole geograafiliselt ega muul viisil eriti piiratud või ette määratud), iga kord erinev rahvusvaheline kunstimaailma tipptegija valib nende seast (samuti reaalse näitusepildi ja lisainfo toel) aga ainuisikuliselt võitja. Kokkuvõttes ei ole ilmselt suurt vahet, milline täpselt kandidaatide ja võitja määramise süsteem on: kahtlemata on nii viie finalisti kui ka nende seast valitud võitja puhul tegemist rohkem või vähem subjektiivse valikuga, sest ühtseid kriteeriume kaasaegse kunsti hindamiseks ja väärtustamiseks ei ole teatavasti välja töötatud. See omakorda ei tähenda, et auhinnasaajate looming tunnustust väärt ei oleks või et kõnealuseid kunstiauhindu laiemalt kuidagi alahindama peaks. Kunstiauhindade ja auhinnakandidaatide näituste populaarsus meedias ja kunstipubliku seas on ilmselt piisav tõestus ettevõtmiste efektiivsusest, rääkimata preemia mõjust konkreetsete kunstnike elule ja esinemisvõimalustele.
Tänapäevane kunstikeel, rahvusvaheline mõistetavus
Mõlema kõnealuse auhinna profiil on n-ö karjääri tegeva ehk aktiivse kunstniku aktuaalse loomingu eest antav tunnustus. Kandidaatide vanusele kummagi preemia puhul piiranguid ei ole, oluliseks on mõlemal puhul nii looming üldises plaanis kui ka viimase aja saavutused. Swedbanki preemia puhul on võitja määramise ühe olulise argumendina välja toodud kunstniku käekirja innovatiivsus, aktuaalsus ja rahvusvaheline mõistetavus. Seega ei ole selle preemia eesmärk elutööna käsitleva panuse tunnustamine, kui see jääb kunstikeelelt aastakümnetetagusesse maailma – kuigi samas ei ole ka tegemist alustava, noore kunstniku preemiaga.
Ars Fennica on siinkohal vabam ja jätab otsustamise ja valikukriteeriumid täielikult konkreetsete valijate teha (on välja antud ka elutööpreemiaid). Tõestamaks pea samakoosseisulise komisjoni suhteliselt laiahaardelist “subjektiivset maitset”, võiks tuua näiteks omavahel küllaltki radikaalselt erinevad Ars Fennica 2008. ja 2009. aasta nominentide nimekirjad [1] ja rohkem kommentaare polekski vaja. Eelneva valguses on selge, et liiga kaugeleulatuvaid järeldusi konkreetse aasta nominentide “saagist”, isegi mitme sarnase profiiliga auhinnaürituse puhul kokku, ei ole tõepoolest võimalik ega ka mõttekas teha.
Kahtlemata lähtuvad kohalikud eksperdid kandidaatide määramisel eelkõige kohaliku kunstielu olulisematest arengutest. Eha Komissarov on 2008. aasta Ars Fennica soomlastest nominentide puhul juba rõhutanud nende haakumist mullusuvise Soome eksportnäituse “Arctic Hysteria” ideoloogiaga.[2] Swedbanki preemia nominendid Rootsist ja Lätist olid valitud ka viimasele “Manifestale” ning preemia võitja, lätlane Miks Mitrevics on üks oma riigi esindajaid Veneetsia biennaalil käesoleval aastal. Seega tõesti, võib-olla võib eriti rahvusvahelisemate preemiate – nagu kindlaksmääratud riikide rühmaga piiritletud “Swedbank Art Award” seda on – puhul jälgida teatud eksporthuvi silmas pidamist nominentide esitamisel?
Samas valis Mark Raidpere Ars Fennica nominendiks läbivalt soomlastest koosnev žürii ja seda ilmse riikliku “katvuse” kohustuseta. Kui kohalike žüriide puhul (Swedbank) jääb alati püsima kahtlus riiklikul tasemel esinduslikkusele panustavas “kokkumängus”, siis (pealtnäha?) neutraalse žürii valik on kahtlemata kunstnikku õilistav tunnustus väljast (riikliku “katvuse” kohustusteta, kui soovite). Ei saa aga väita, et ükski ei viimase Swedbanki preemia ega Ars Fennica nominentidest iseenesest kandidatuuri ei väärinuks – professionaalidest valijad tagavad juba iseenesest selle, et päris pehmest puust poisid (nagu tihti ilmselt ka mõned kvaliteetsemast materjalist keerulisemad vennikesed) jäävad juba eos ukse taha. Ehk siis järeldus, mida toetasid mõlemad vaatluse all olevad näitused: preemiakunsti puhul on tegemist igal juhul professionaalse kaasaegse kunstiga.
Võitja tähistab trendi?
Millised on aga kahel konkreetsel näitel auhinna määramise reaalsed alused? Kuivõrd võitja valimise protseduur on Ars Fennica ja Swedbanki preemia puhul kardinaalselt erinev, tuleb toetuda tulemusele, st reaalsetele põhjendustele. Need aga, teadvustades oma avalikku olemust, piirduvad mõlemal juhul diplomaatiliselt võitja kunstikeele ja konkreetsete teoste kirjeldamisega – Ars Fennica puhul põhjalikumalt, Swedbanki puhul põgusamalt (žürii ametlikku põhjendust eraldi ei avalikustatudki, piirdudes paari pressiteate jaoks informatiivsema lausega).
Võitis lihtsalt parim? Huvitavaim? Kuuldavasti oli Swedbanki auhinnažürii koosolek kirglik ja kestis pea näituse ametliku avamiseni välja, elav professionaalne diskussioon olevat kohati väärinud avaliku konverentsi formaati. Hou Hanru hinges toimunud kaalumiste kohta siinkirjutajal vihjed puuduvad. Otsustajatega võib nõus olla või mitte, kindlasti on igal antud näitusi külastanud inimesel oma täiesti isiklik võitja välja valitud, kahtlemata võib kõiki kandidaate juba näitusel esinemise tõttu teatud mõttes võitjateks lugeda. Ametlik auhinnatšekk ulatati aga mõlemal juhul pidulikult üle ainult ühele kandidaatidest ja see on fakt. Vaevalt tõestab see fakt aga muud kui põhjalikul kaalumisel sündinud professionaalset otsust: objektiivsel võrdlusel konkreetsete näituste konkreetsete teoste põhjal (Ars Fennica puhul arvestas valija Helsingis, Amos Andersoni kunstimuuseumis toimunud väljapanekut) tehtud subjektiivset ja emotsionaalset eelistust, milliseks ilmselt kogu kunstikriitika taandatav on.
Võitjaid võib võrrelda, tõepoolest. Tegemist on kummagi valimi ühtede isiklikumate, enese lähiümbrust märkavamate loojatega, aga see võrdlus on siiski sama tinglik kui ükskõik milliste teiste kaasaegsete kunstnike omavaheline kõrvutamine. Miks Mitrevicsi kunstile võiks ehk Mark Raidpere tööde kõrval paralleele otsida ka Ars Fennica nominendi Seppo Renvalli loomingust? Kas nende kunstnike looming saab aga tähistada mingit laiemat trendi, on neil selleks piisavalt ühisjooni? Kas samasse trendi võiks lahterdada samuti isikliku ruumi kaudu oma sõnumit vormiva Katrīna Neiburga? Kuhu mahuks Taavi Piibemann? Kas Tea Mäkipää ja Alexander Vaindorf võiks teineteist paremini mõista kui komplekti ülejäänud? Kas Kristina Inciūraitė leiaks nendega samuti ühise keele? On midagi ühist Maria Dunckeril ja Igor Makarevitšil – Elena Elaginal?
Need küsimused on kiuslikud ja juhivad meid “halvale teele” – kunstipreemia nominatsioonid olid kõigi nende kunstnike jaoks vaid episood kiires ja kirevas protsessis, need kooslused olid juhuslikud, vaid saatuse tahtel ja hetkeks kokku pandud, midagi kaleidoskoobilaadset, kus kombinatsioonid ei kordu. Nominentide näitusi saab ikkagi vaadata ainult isiksusepõhiselt, üldistuste-tungi ohjates, ja mitte mingil juhul rutakalt järeldusi tehes preemiakunsti olemuse ega uute suundade üle. Kandidaadid on ju “välja valitud”, nad on heas mõttes erandid. Ja võidavad parimad – kiiremad, tugevamad, ilusamad ja ausamad – nagu alati.
Maria-Kristiina Soomre on Kumu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti kuraator.
[1] Vt. www.arsfennica.fi
[2] E. Komissarov, Mälestusi “Ars Fennica’st”. – Sirp 17.04.2009.
Faktinurk:
5.12.2008–15.02.2009 Kumu kunstimuuseumis. “Swedbank Art Award 2008”. Kunstnikud-nominendid: Taavi Piibemann (Eesti), Miks Mitrevics (Läti), Kristina Inciūraitė (Leedu), Alexander Vaindorf (Rootsi), kunstnikeduo Igor Makarevitš ja Elena Elagina (Venemaa). Auhind: 10 000 eurot.
1.03.–26.04.2009 Kumu kunstimuuseumis. “Ars Fennica 2008”. Kunstnikud-nominendid: Maria Duncker, Tea Mäkipää, Katrīna Neiburga, Mark Raidpere, Seppo Renvall. Kataloog nominentide töödega, grupinäitus Amos Andersoni Kunstimuuseumis (Helsingi) 03.10.–16.11.2008 ja Kumus. Auhind: 34 000 eurot.