2021. aasta lõpus Eesti Vabagraafikute Ühenduselt aasta tulija tiitli pälvinud Anna Mari Liivrand (s 1993) on kohalikku kunstiellu panustanud nii isiknäituste kui ka grupinäituste formaadis tegelikult juba õige mitu aastat. Tema isikupärased teosed on õhulised ja efemeersed, kiirel esmapilgul kohati lõpuni tabamatud, kuid koheselt äratuntavad, huviäratavad ja kindla kohalolu loovad. Liivranna kunst on samuti raskesti kategoriseeritav, kuna ta töötab väga erinevate tehnikate ja materjalidega, võttes kogu aeg juurde uusi aineseid ja formaate.
Ühelt poolt tundub mõnevõrra kummaline, et skulptuuride ja installatsioonide autorit on toonud esile just graafikakunstnikud, kuid teiselt poolt on see väga tähelepanelik ja loogiline – Liivranna üks põhilisi töövahendeid on eri tehnikates ja materjalides joonistamine ning laiemas mõttes on tema loomingu üks põhitunnuseid just graafilisus, seda nii vormilisel kui ka kontseptuaalsel tasandil. Oma teostes tegeleb ta sageli objektide ja situatsioonide piiritlemise, joone abil vaatlusvälja kaardistamisega, aga ka joone kaudu vaataja (mõtte)liikumise suunamisega.
Ornamendi funktsioonid
Situatsioonide piiritlemisega paralleelselt leiab Liivranna teostes pidevalt aset eksperimenteerimine materjalide ja tehnikatega, mille hulgas on nii traditsioonilised – ülalmainitud joonistus, aga ka klaasi- ja metallivalu, vitraaž – kui ka ebatavalised, koguni ajutised elemendid. Kuigi nüüdisaegse kunsti kontekstis on kassikarvade, naha, villa, (voolavate) vedelike jmt materjalide kasutamisega ammu raske üllatada, mõjuvad tema merevaigu, kalamaksaõli kapslite, martsipani või roosiessentsi teostesse põimimised siiski tavatult ja leidlikult ning 3D-freesimise kasutamine filigraansete objektide valmimisel jällegi üsna uuenduslikult.
Küllaltki traditsiooniline, mitme ajaloolise viitega joonistus jätkub Liivranna katsetustes erilisemate alusmaterjalidega, mille hulgas on õhuke paber või siidikangas. Näiteks rõhutasid tema õrnad siidijoonistused grupinäitusel “Post Winter Mix-Tape” (Talvejärgne miksteip, 2019, Temnikova ja Kasela galerii, kuraatorid Alina Astrova ja Lilian Hiob) oma läbipaistvuse ja haprusega kunstniku oluliseks lähtepunktiks kujunenud kaduvuse teemat.
Tänapäeva pidevalt katastroofi äärel balansseerivas maailmas aktuaalse kaduvuse – nii puhtmateriaalses kui ka poliitilises ja filosoofilises plaanis – käsitlemine toimub aga Liivranna kunstipraktikas käsikäes säilitamise aspekti esiletoomisega: ajutistes materjalides näeb ta hoidmise potentsiaali, sümboolset ja samuti praktilist. Nõnda seostusid mitmed tema isiknäituste “Kildumatu” (2017, Hobusepea galerii) ning “Sängid ja vulinad” (2019, Draakoni galerii) objektid rahustava meditatsiooni ja kaitsvate talismanide temaatikaga, kuid suutsid seda teha kunstiliselt veenvalt – nõtkelt abstraktselt ja kontseptuaalselt, literatuursusesse langemata. Voolava joone kõrval on Liivranna tööde sagedane motiiv veeanum, mõjudes üldisema kooshoidva printsiibina. Materjalide ja talismanide(maagia) juurest on aga kunstnik liikunud situatsioonide ja sümbolite juurde, kus maailma poeetilise kirjeldamise kõrval on oluline selle mõtestamine, luues selleks oma metafooride ja märkide süsteemi.
Liivranna teoste graafilisusest on seega välja kasvanud tema kunsti olemuslik ornamentaalsus, esteetiliste ja semantiliste graafiliste struktuuride loomise tahe. Siinkohal tuleks meeles pidada, et ornamendi funktsioonid on ajaloos korduvalt muutunud. Algset, arhailisele ühiskonnale iseloomulikku rituaalset ja koguni sakraalset tähendust, mis kandis edasi kogukonna maailmapildi jaoks olulisi sümboleid ja mütoloogilisi narratiive, vahetas hilisemal ajal välja maagiline roll, milles domineeris eelkõige kaitsev ja pigem uskumuste kui usundisüsteemiga seotud ülesanne. Demütologiseerimise ja desakraliseerimise tähe all kulgeval moodsal ajastul jäi aga domineerima eelkõige ornamendi kaunistav, dekoratiivne funktsioon. Võiks öelda, et oma tähelepanuga ornamendi sümboolse ja rituaalse aspekti suhtes üritab Liivrand tuua tagasi ornamendi algset funktsiooni, kuid teeb seda keskendudes argipäeva väikestele rituaalidele.
Ilma suure narratiivi pretensioonita võtab Liivrand fookusesse sageli märkamata jäävaid igapäevased toiminguid, mida võiks käsitleda argirituaalidena – näiteks kommikarbist maiustamine kui hetk iseendale või suveniiripoodide vitriinakende uudistamine kui ümbritseva maailma tundmaõppimise osa. Tema linnupiima-teemaline installatsioon grupinäitusel “Argimõtete märjad südamikud” (2021, Galerii Mihhail, kuraator Brigit Arop) käsitleski autori ühte lemmikkommi rituaalses ja isegi mütoloogilises võtmes, püüdes aru saada, mis seos on ühel maiusel ja looduses sisuliselt olematul, seega eelkõige muinasjutulisel ainel.
Galeriiks ümberkehastunud Lasnamäe korteris, kus isikliku elukeskkonna mõõde oli väga tunnetatav ja mitme näitusel osalenud kunstniku poolt osavalt ära kasutatud, oli Liivrand oma teosega loonud kuriositeetide kabineti või relikviaari atmosfääri. Seevastu linnaruumis eksponeeritud installatsioon “Okkaline meelitus väljalt” Artishoki biennaali “Koopia” raames (2020, kuraatorid Laura Linsi ja Roland Reemaa) meelitas virvatulena olematu poe juurde, rõhutades kõige muu hulgas koroonaviiruse põhjustatud eriolukorra ajal turistideta väga tühjaks ja pimedaks jäänud Tallinna vanalinna kummituslikkust.
Anna Mari Liivrand
Karikakra torge
2021
Näitusevaade ARS kunstilinnakus
Fotograaf Roman-Sten Tõnissoo
Kunstniku loal
Esteetiline mõistukõne
Anna Mari Liivranna kõige hiljutisem isiknäitus, hetkeseisuga senistest kõige mastaapsem, kandis pealkirja “Karikakra torge” (2021, ARS kunstilinnak) ning käsitles muuhulgas ka pandeemia põhjustatud ärevust ja igapäevaste toimingute katkestust. Väljapaneku võtmekujundi laenas kunstnik Fukushima tuumajaama katastroofi järel muteerunud taimede õisikutelt, laiendades seega ärevuse käsitlust tänapäeva maailma eri olukordadele, aga ka tänapäeva olukorrale kui sellisele.
Vastukaaluks kontrollimatule situatsioonile ja muutuste iseloomu suhtes teadmatusele on Liivrand aga pakkunud ornamentaalset installatsiooni, mis võiks struktureerida vaataja näitusekülastust ja laiemalt argipraktikaid, tuues neisse läbitunnetatud, mõtestatud toiminguid ja pause. Kasutades viiteid ajaloolistele ornamentidele – arabeskid ja groteskid, manerismi ja rokokoo kummalised mustrid, 19. sajandi viktoriaanliku eklektika kontekstis “eeljuugendlikult” stiilsed William Morrise lopsakad motiivid ja 20. sajandi alguse Ernst Haeckeli looduse “kunstipäraseid” vorme otsivad teadusillustratsioonid –, töötab kunstnik eelkõige oma isikupärase ornamendi raames, mis on pigem stiihiline kui korrapärane.
Anna Mari Liivranna ornament erineb paljuski traditsioonilisest – see pole ülesehitatud ei motiivi regulaarsel kordusel ega kompositsiooni sümmeetrial, mis on enamike ornamentaalsete süsteemide põhialuseid. Ometi on see äratuntav just ornamendina, nii selle dekoratiivses kui ka sümboolses potentsiaalis, luues omavahel kooskõlas olevate graafiliste elementide ja märkide kaudu esteetilise mõistukõne.
Kunstniku taotlus on taaselustada ornamenti nüüdisajal, siin ja praegu, meie risomaatilisele mõtlemis- ja käitumisviisile sobival kujul. Tema ornament ei ole arhailisele maailmapildile vastavalt tsükliline ja kompaktne, vaid hargneb ennustamatult nagu tänapäeva maailma olukordki. Sisaldades vanimate ornamentide kombel sümboleid ja lugusid, pakuvad Liivanna ornamendid emotsionaalset kogemust, aga ka võimalust elada tänapäeva elusituatsioone läbi rituaalselt – seega mõtestatumalt ja ümbritsevasse maailma süvenenumalt.
Elnara Taidre on kunstiteadlane, -kriitik ja kuraator. Töötab Eesti Kunstimuuseumi graafikaosakonna juhatajana.