5. IX–31. X 2025

VIII Tallinna Fotokuu põhiprogramm

Saarineni maja

“Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus”

Konsultant: Elnara Taidre

Tallinna Fotokuu raames Saarineni maja viiendal korrusel eksponeeritud Tanja Muravskaja fotosari “Aiad” (2024–…) jätkas mõneti tuttavate kujundite ja teemadega. Näituse konsultandiks oli Elnara Taidre, kelle kuraatorivaist ajendas teda korraldama 2019. aastal Kumu projektiruumis ja Kumu sisehoovis näitust “Aiapagu. Tuglaste koduaed Tanja Muravskaja fotoobjektiivis” (17. V–27. X 2019), kus Muravskaja jäädvustas oma kaameraga Nõmmel asuvat koduaeda, mille kirjanikuna 1940. aastate lõpus põlu alla jäänud Friedebert Tuglas ja tema abikaasa Elo rajasid pelgupaigaks repressiivse stalinistliku poliitilise kliima eest.

Muravskaja kehtestas end 2000. aastatel eesti rahvusluse ja siinse venekeelse vähemuse kultuuriliste pingejoonte kaardistajana, uskudes sealjuures, et kahe osapoole vaheline teineteist rikastav mõistmine ja rahu on võimalik. Kuid juba viimased viisteist aastat, tegelikult alates isiknäitusest “Split Mind” Tartu Kunstimuuseumis (22. X–28. XI 2010), on ta otsinud pelgupaika – väljapääsu maailma lõhestavast ideoloogiast, kus ei ole kolmandat teed, millele ta lootis. Viimast tõdemust edastas kaunis kujundlikult Ukrainas täiemahulise sõja puhkemise järel 2015. aastal valminud video “Kolm õde”, kus kunstniku kaks, üks Belgorodis ja teine Kõjivis elav nõbu kirjeldavad 2014. aastal vallandunud Venemaa Ukraina-vastase agressiooni põhjuseid. Sõna said selles videos mõlemad osapooled, kuid kunstnikul enesel, kes ei tahtnud poolt valida, ei jäänud muud võimalust, kui kaamera taga vaikida.

Taidre, kes tunneb Muravskaja loomingut lähedalt ja põhjalikult, mõistis teda Tuglaste aeda pildistama kutsudes hästi kui isiklikul, ent samas ka unikaalsel moel kogeb vene emakeele ja Ukraina päritoluga kunstnik tänapäeval kunagist Tuglaste pelgupaika. Vapustusest, mida Tuglaste aiaga kohtumine kunstniku jaoks kaasa tõi, kõneleb nii asjaolu, et “Aiad” on kunstnikul juba kolmas sama motiivi arendav isiknäitus, kui ka tõsiasi, et portretistina tuntust kogunud fotokunstnik ei ole sealt saati uusi portreid loonud, vaid liikunud hoopis edasi järjest abstraktsema pildikeele suunas.

Meri

Muravskaja abstraheeris Tuglaste aias kohatud sillerdava valguse isiknäituseks “Abstraktne aed” Kogo galeriis (12. XI 2021–22. I 2022). Päikesekiirte mängu puudevõras asendas lainetus merepinnal ja kujunduses kasutatud monokroomsed geomeetrilised kujundid lõid – sugugi mitte juhuslikult, vaid kooskõlas autori kavatsustega – paralleele suprematistlike kompositsioonidega. “Abstraktne aed” oli harjutus analüütilise abstraktsionismi võttestikus.

Võime fikseerida valguse langemist kahemõõtmelisele pinnale täpsusega, mida inimesed sinnani tundsid vaid peegliga kohtumise hetkest, tegi fotograafia revolutsiooniliseks tehnoloogiaks. Ent paralleelselt sündis ka fotokunstnike tahe seda kaamerale omast hüperrealismi efekti lammutada.

Muravskajat pitorismi või tänapäevase lomograafia võttestik ilmselgelt ei köida, kuigi ühes varasemas, oma vanemate Ukrainas asuvale kodukülale pühendatud seerias “Kadunud utoopia” samanimeliselt ühisnäituselt Marina Naprushkinaga Tallinna Kunstihoone galeriis (5.–28. X 2012), on ta ka sellega katsetanud.

Muravskaja aiateemalised seeriad on tehniliselt laitmatud, oma läbimõelduses kohati isegi liiga viimistletud. Kuid kogu see aastakümnetega kasvanud kogemus on rakendatud mitte konkreetse, vaid essentsiaalse, nimelt valguse enese pildistamise eesmärgi ette. Ülesanne on absurdne, fotograafia kontekstis zen-budistliku mõistatusena mõjuv mõtteharjutus, kuidas jäädvustada fotole valgus ise, mitte selle peegeldus tasapinnal.

Teed sellise ülesande juurest varajase abstraktsionismi neoplatonistlike püüdluste manu on tagantjärele hindajale lihtne leida. Kui kunstniku eesmärk on heita kõrvale realistlik näivus ja püüda kujutada asjade olemust, on lainetav merepind kui ebatäiuslik, mittetasane peegel “puhta” valguse nähtavaks tegijana samavõrd lihtne kuivõrd geniaalselt valitud objekt pildistamiseks.

Näitus kui palve

Ent Kogo galerii “Abstraktse aia” piltidega võrreldes ei mõjunud oluliselt suuremad merepinna fotod seeriast “Aiad” Saarineni majas siiski analüütiliselt. Suundvalgus ja pööningu teravatipulised aknaraamid lõid näituseruumis hoopiski sakraalse miljöö. Rõhutatult vertikaalsed fotod kõrgusid lae suunas nagu altarimaalid. Merepind hakkas tähistaevana mõjuma. Analüütilisus oli asendunud poeetikaga.

Näituse kujundanud Jevgeni Zolotko kujundas kaheksa aastat tagasi ka Muravskaja isiknäituse “Kangelane” Tartu Kunstimajas (19. X–12. XI 2017). Mundris kangelaste portreed olid toona eksponeeritud kõrgetel hallidel sammastel nagu sõjaväelisele memoriaalile kohane. Saarineni maja pööningul taas neid sambaid kohates oli vaatajal seos kahe näituse vahel kiire tekkima. Meri kui meedium, meri kui ebatasane peegel, mis võimaldab analüütilisi eksperimente valguse jäädvustamisel, muutus sõjaväelaste järel sammastele asetatuna järsku poliitiliseks allegooriaks. Meri oli näitusel “Aiad” justkui ihade peegel, mille pinnal nägime täitumas oma igatsust rahu järele – näitus kui igavikuline palve.

Lunastuse kättesaamatus

Kui Muravskaja on oma varasemates teostes proaktiivselt “käärime käised üles ja teeme ära”-võtmes lahendusi otsinud meie kultuuriruumi lõhestavatele rahvuslikele küsimustele, siis tema pagemine abstraktsionismi näib kui leppimine paratamatusega. Maailm on hädaorg, kus õndsaks ei saa keegi, nagu oli sunnitud tõdema isegi Vanapagan.

Aga mis siis kunstnikule jääb, kui maailm ei lase end parandada? Talle jääb tema meedium. Muravskaja kolleegid, fotokunstnikud Marge Monko ja Paul Kuimet juhtisid paar aastat tagasi sellessamas ajakirjas (KUNST.EE 2023, nr 1) tähelepanu tõsiasjale, et siinne kunstikriitika, kuid ka publik valdavalt, ei kõnele fotokunstnike tehnilistest valikutest. “99%-l vaatajatest on täiesti ükskõik, mismoodi need on prinditud,” tõdeb Monko. “Ja kui kunstnikele tundub, et mingi osa diskursusest on puudu, siis tuleb see ise luua,” vastab talle Kuimet. Ning just selles suunas, eemale analüütilisusest ja lähemale fotograafia meediumile kui väärtusele, näib liikuvat ka Muravskaja looming. 

Tehnika ei ole “Aedades” pelk kanal sõnumi edastamiseks, vaid märkimisväärne, võib-olla autori jaoks isegi kõige olulisem osa sõnumist. Selle tõdemuse ehk isegi liiga sõnasõnaliseks kinnituseks – aga mis teha, kui kuulajad ei taha kuulda, eks ole? – on näituse seinateksti lõpetavad kaks lauset, milles juhitakse tähelepanu järgnevale: “Muravskaja trükib oma fotod ise, valides hoolikalt paberipinna faktuuri ja värvitooni nüansse. Nõnda saab printimisest vaatlemise ja kaamera abil jäädvustamise loomulik ja lahutamatu osa.” Ehk et ilu, mis päästab maailma, ei tule otsida mitte süžeest, vaid stiilist.

Indrek Grigor on kuraator, kunstikriitik ja lektor, kes juhib Tartu Kunstimuuseumi näituste osakonda.