Valdur Ohakas (26. XII 1925–16. XII 1998) on kõigepealt tuntud maastikumaalijana. Kunstniku 100. sünniaastapäev nihutab aga fookusesse vähemtuntuma ja silmapaistvamagi osa ta loomingust, värsked monograafiad ja isiknäitused keskenduvad nüüd just sellele. Märkasin Ohaka maale juba oma varases nooruses Tallinna Kunstihoones toimunud näitustel. Valdur Ohakas rajas endale kodu Tallinnas Meriväljal ning veetis suurema osa oma suvedest Võrumaal Kütiorus. 1970. aastal tutvusin juba isiklikult Valduri ja tema abikaasa Eetlaga (1927–2021), sellest kujunes meie suur sõprus. Paljude aastate jooksul räägitud mälestuste kihistustest tahaks nüüd mõndagi siingi lugejatele jagada.

*

Ohaka 1942. aastal alanud õpingud Tallinna Kujutava- ja Rakenduskunsti Koolis (praeguses Eesti Kunstiakadeemias) jäid lühikesteks, järgmisel aastal mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke. Sõjaväesanitaride kursustel Tšehhoslovakkias kohtus ta Ülo Soosteriga (1924–1970), neist said eluaegsed suured sõbrad.

Koos jätkasid nad sügisel 1944 õpingutega Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis (praeguses Kõrgemas Kunstikoolis Pallas) Elmar Kitse (1913–1972) õpilastena. Varsti said neist Kitse lemmikõpilased, neid kutsuti koguni “väikesteks Kitsedeks”.

Kord kutsus Kits nad appi oma Võru isiknäituse ülespanemisele. Kui pooled tööd olid seina riputatud, sõnas ta äkitselt: “Nüüd võtame oma maalikastid ja kohe maalima!” Lisades, et päev, mil pintslit pole kätte võetud, on kunstniku jaoks sisuliselt mahavisatud aeg.

*

Kolmekesi läksid nad siis maalima üht Võru tänavamotiivi. Valdur seadis oma maalikasti kohe Kitse kõrvale, Ülo aga tänava vastassuunda. Õhtul olid kolm maali kõrvuti väljas Kandle kultuurimajas, kus nad ka ööseks peatusid.

Jaan Vahtra (1882–1947) tuli sinna Kitsele külla, jalutas piipu popsutades ruumis ringi ja märkas kolme värvivärsket maali. Astus Valduri etüüdi juurde ja sõnas tunnustavalt, et siin on küll meister ise kätt proovinud. Järgnes Soosteri hüüatus: “Ei ole, ei ole, see on selle teise poisi töö!” Sellega aga tekitas ta Elmar Kitsele piinliku olukorra. Valdur rääkis, et sestpeale Kitsega suhted jahenesid ja ta läks hoopis Johannes Võerahansu (1902–1980) õpilaseks.

Kord juhendas akti joonistamist Aleksander Vardi (1901–1983), kes armastas töötada koos õpilastega. Vardi maalis ja maalis, kuigi koolil oli tol hetkel pakkuda eskiisvärvidest vaid kollast ja musta. Imetlesid nad siis Üloga koos neid peeneid värvinüansse, mida vanameister nii vähesega vineerile võlus: pruunikaid, rohekaid…

*

Noor Ohakas luges palju ja avastas Tartu linnaraamatukogus sõjaeelsed välismaa kunstiajakirjad. Neid käisid nad koos sõpradega ka tihti vaatamas. Ehkki ajakirjad olid mustavalgete reproduktsioonidega, said nad nende kaudu päris hea pildi natuke uuemast maailmakunstist.

Varsti aga kutsus üks vanem mees, raamatukoguhoidja, nad kõrvalruumi. Ütles, et nägi, kuidas nad ajakirju uurisid ja oli koguni tähele pannud, et nad vahel mõne pildi sealt loata kaasa võtsid. “Nüüd aga lähevad need kõik meilt nagunii ära ja võite võtta sealt, mida tahate,” ütles ta. Tervet numbrit siiski kaasa võtta ei lubatud.

*

Ohaka suureks lemmikuks oli juba siis Pablo Picasso (1881–1973). Ta oli koguni joonistanud Picasso portree – mitte sellisena, nagu ta päriselt välja nägi, vaid sellisena, nagu ta teda ette kujutas.

*

Ajakirjast Varamu olid Ülo ja Valdur näinud Endel Kõksi (1912–1983) töid ja kuulsid, et 1944. aastal põgenenud kunstniku maalid on tema ema juures hoiul. Nüüd kujunesid pühapäevased Kõksi ema külastused neil sagedasteks. Nad olid lõpmatuseni valmis Kõksi teoseid uurima ja neid nautima.

Arutati siis omavahel, et Kõks on ikka kõige parem ja Kits ikkagi ei küüni selle tasemeni. Otsustasid, et laovad Kõksi kõige paremad maalid lausa eraldi virna. Aga siis avastasid, et sinna virna oli märkamatult jõudnud ka üks Kitse maalitud portree Erika Kõksist, Endel Kõksi abikaasast. “Nojah,” nentisid nad kukalt kratsides, “selgub, et Kits on samuti suurepärane.”

*

Valdur Ohaka kunstiõpingud Tartus katkesid üsna rumalal moel. Ta hilines ühel hommikul kooli ja koridoris märkas kooli direktor Valduri pungil pintsakupõue, astus lähemale ja võttis sealt välja pooliku viinapudeli. Vihane Anton Starkopf (1889–1966) kutsus Valduri kohe oma direktorikabinetti ja eksmatrikuleeris ta sealsamas. Valdur lahkus Tartust.

Tallinnas nägi teda Adamson-Eric (1902–1968), kes ütles, et kuigi ta ei saa teda Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti (ehk praegusesse Eesti Kunstiakadeemiasse) õpinguid lõpetama võtta, tulgu ta sellegipoolest instituudi lõpetajatega üheskoos maalima, Väänas oli just parajasti käimas suvepraktika.

Kui Ülo Sooster lõpetas kevadel 1949 Tartu Riikliku Kunstiinstituudi, tuli ta Tallinna ja sai ateljee vanalinna, Pika jala väravatorni. Ülo ütles Valdurile, et küllap mahume sinna mõlemad maalima! Ja mahtusidki. Sinna jäid ka nende parimad tolle aja tööd.

*

Detsembris 1949 nad mõlemad arreteeriti, järgnesid pikad vangistuseaastad Gulagi sunnitöölaagrites. Valdur oli aastatel 1950–1956 kaevur Karagandõ (venepäraselt Karagandinskaja) oblasti vasekaevanduses. Vangistuses tegi ta mõned tänaseks hävinud pisikesed tindijoonistused ja kingituseks ühele laagrikaaslasele “Autoportree” (1955, õli), mille palus juba hiljem sulaajal Eestisse naasnuna endale tagasi anda, vahetades selle ühe maastikumaali vastu. Detsembris 1956 vabanes Ohakas vangistusest, asus elama Tallinna ja alustas kohe ka esinemistega avalikel kunstinäitustel.

*

1960. aastate alguses oli Valdur Ohaka loomingus n-ö sinine periood, sageli tööstusmotiividega täidetult. Mäletan neid Tallinna Kunstihoone näitustelt. Hiljem leidsin kunstniku ateljeest ka ühe Ohaka “sinisesse perioodi” kuuluva väga hea portree “Eetla kuldmütsiga” (1962, õli).

Adamson-Eric küsis kord Valdurilt, et ta on ju andekas noor kunstnik, miks ta ainult sinisega maalib. Võtku Valdur ikka sinisele lisaks teisigi toone, rikastagu oma koloriiti, õpetas elukogenum kolleeg.

*

Valdur Ohaka hoiakuid Nõukogude Liidu suhtes väljendab kujukalt 1949. aastal peale märtsiküüditamist valminud joonistus “Lein”. Siin ei ole vaja lisaselgitusi.

*

1960. aastate esimesel poolel sai ta ootamatult ebemeeldiva kutse tulla vestlusele vabariikliku julgeoleku komiteesse. Vestlus oli tõsine. Valdurile heideti ette, et riik on andnud talle võimaluse töötada kunstnikuna, ta esineb avalikel näitustel, riik ostab tema töid. Aga tema väljendused, tema jutud on riigikorra vastased.

Valdur muidugi eitas kõike seda, aga siis avas ülekuulaja toimiku ja luges sealt ette lauseid, mida ta oligi öelnud, ja Valdur ka mäletas, kellega suheldes. Mõne tunni pärast saadeti ta siiski koju – oma tegude üle tõsiselt järele mõtlema ja oma hoiakuid muutma. Juhul, kui ta soovib ka edaspidi kunstnikuna töötada.

Valdur arvas, et sellega asi ehk ka lõppeb, aga mõne päeva pärast tuli uus kutse julgeolekukomiteesse vestlusele. Abikaasa Eetla otsustas siis, et Valdur jääb koju ja hoopis tema läheb. Tal oli Valdurilt allkirjaga kinnitatud volitus esindada teda ja ajada tema eest kõikvõimalikke ametlikke asju. Eetla võttis teele kaasa ka suitsupakid juhuks, kui ta peaks julgeolekusse kauemaks jääma.

Ülekuulaja küsiski esimese asjana imestunult, et kus Valdur on, kutse oli ju temale! Eetla sõnas seepeale, et Valdur on kodus ja maalib: “Ta on tööinimene, tal pole aega muuks!” Eetla näitas ülekuulajale oma volitust, mille alusel esindab tema nüüdsest Valdurit. “Ja kui tahate Valdurilt maali tellida, saame kohe lepingu sõlmida,” lisas julge naine.

Ei tahetud. Ja Eetla saadetigi sealt minema. Kas ta kartis? Tagantjärele rääkis Eetla mulle, et kartis rohkem Valduri järjekordset “töötlemist” ja võimalikku ohtu, et Valdurit üritatakse edaspidi värvata informaatoriks.

*

Tundsin meie sõpruse alguses suurt huvi Valduri varase loomingu vastu. Ta kinkis mulle ühe mapi vahelt paberile maalitud picassoliku poolakti “Eetla rohelise parukaga” (1965, õli). Muidugi tahtsin seda põnevat kihistust ta loomingus rohkem näha.

Valdur ütles, et ta varased maalid on õues puukuuris. Mõne päeva pärast kutsus Eetla ühe oma õpilase, kes need paarsada tööd sealt kuurist majja keldrisse tõi, kus sain neid järgnevate aastate jooksul korduvalt uurida, neisse süveneda. Seal olid minu vaates Valdur Ohaka 1960. aastate parimad maalid, seal oli kõik, milleni ma olin lootnud jõuda.

Muidugi liikus temagi teekond läbi 20. sajandi avangardse kunstiajaloo ja kuuekümnendatel tähendasid need tööd vastupanu sotsrealismile, riiklikule kunstipoliitikale. Eetla arvas, et kui ma sealt midagi oma kunstikogusse tahaks, poleks neil Valduriga selle vastu midagi – ega need kunagised varased tööd peale minu kedagi huvitagi.

Kohe olin haaratud tööst “Autoportree de profundis” (1967, õli), laagrimälestustest võrsunud maalist “Istuvad” (1965, õli), sürrealistlikust maalist “Pürgimus”(1969, õli), niisamuti mitmetest toredatest Eetla portreedest. Aastad tõid sealt tasakesi lisa, aga kuivõrd ma tegin oma kunstikogust ka näituseid, kartis Eetla – see oli siis juba Valdur Ohaka nn pruunide piltide hiilgeajal –, et Valduri varaseid töid eksponeerides saavad ilusate pruunide maalide paljud fännid neist ebemeeldiva šoki ja suur ostjaskond võib neile selja keerata. Aga ega tema varasedki teosed ju kuhugi kao, küll ma saan sealt kõik, mida tahan, uskusin ma.

1970. aastatel muutunud Ohaka looming, mida on hiljem seostatud transavangardi mõistega, kannab endas mõjutusi nii Soosterilt kui ka Jüri Palmilt (1937–2002). Ohakas esines ka 1992. aasta Vilniuse maalitriennaalil (tõsi, kunstnik pidi selleks küll ühe vastakaid tundmusi tekitanud maali ise valikust eemaldama).

*

Need nn pruunid pildid olid tegelikult Eetla hautud idee, Valdurit juhendades arendatud kitšiliku kauni kodu maali ideaal. Olin selle teekonna alguse juures pealtvaataja rollis.

Ühel 1979. aasta õhtupoolikul vestlesime Valduriga üsna hiliste õhtutundideni. Valdur ütles, et peab Eetlale veel täna ühe maali tegema, mida ta tegelikult ei tahakski. Olin juba lahkumas, kui Eetla tuletas Valdurile meelde, et tal on täna veel üks kohustus. Valdur seisis ateljee trepil ja ütles, et ta ei taha seda ilupilti teha. Eetla ärritus ja käratas: “Mart on ka praegu siin. Ütle, millal ma olen sul keelanud kunsti teha! Lähed kohe üles ja teed maali, paned sinna sisse kogu oma kunsti, aga, Valdur, käkki kokku sa ei keera!”

Sealt see pruunis koloriidis Ohaka “kodukunst” alguse saigi. Valdur ütles lõpuks, et see pole muidugi maalikunst, aga ta oskab neid teha päris hästi. Valdur maalis alati kiiresti ja nn pruunide piltide päevanormiks kujunes kuusteist teost. Ehk oli tema pruunide piltide suur menu lohutuseks 1960. aastatel loodetud tunnustuse puudumise pärast, äkki koguni vangistuses kannatatud noorusaastatele kompensatsiooniks.

*

Olin vahetevahel selles küsimuses ka ulakas. Kord kohvilauas istudes ütlesin: “Valdur, sul luikedega pilti polegi?”

Järgnes viis minutit hauavaikust, Eetlal olid käed juba rusikas. Ja siis puhkes Valdur kõva häälega naerma: “Kujutad ette, ei olegi! Aga tead, ma teen ühe ja teen ta pruunide luikedega!” No siis naersime laua taga juba kõik.

Valdur maalis 1980. aastatel ja hiljemgi üksikuid töid, mida ta nimetas oma loominguks. Mulle maalis ta maalid “Abstraktne” ja “Roheline” (mõlemad 1990, õli), pisikesi natüürmorte, akte, sarjana Eesti maastikke. Viimaste puhul, mis valmisid mitme aasta jooksul, kurtis ta, et lõpuks teab ta, mida tahab maalida, aga harjumusest käsi enam ei kuuletu, teeb automaatselt nn pruuni pilti…

*

Varsti pärast 1991. aasta suurt isiknäitust Pirita näituseväljaku paviljonis vapustas Eetlat ja Valdurit suur tulekahju: põles nende Merivälja kodu, hävisid kõik varased maalid, mappidesse kogunenud paljud joonistused. Tasakesi hakkas ka Valduri pruunide piltide menu raugema. Eetla püüdis vähese eduga ise nelja galeriid järgemööda pidades neid müüa, mis lõppes ettearvatult fiaskoga. Hiljem matsime sõpradega Valduri, Eetla ja Valduri ema põrmud Tallinna Metsakalmistule.