5. IX 2025–11. I 2026
Kumu kunstimuuseum, 5. korruse nüüdiskunsti galerii
“Anna-Stina Treumund. Kuidas ära tunda lesbit?”
Kuraatorid: Piret Karro-Arrak, Magdaleena Maasik, Triin Tulgiste-Toss (1987–2024)
Üha enam on hakatud nii üldisemalt kultuuriuurimuses kui ka Eesti kunstimaastikul tegelema naiskunstnike esiletõstmisega ning LGBT+ kogukonna ajalukku süüvimisega. Triin Tulgiste-Tossu algatatud ja Piret Karro-Arraku ning Magdaleena Maasiku kureeritud näitus “Kuidas ära tunda lesbit?” tekitab seni laiemas avalikkuses puudunud ruumi, kus rääkida muidu Eesti kunstivälja perifeeriasse jäänud lesbikunstist, aga ka laiemalt kvääraktivismist.
Anna-Stina Treumund (1982–2017) oli kunstnik ja aktivist, kes tegeles aktiivselt Eesti kunstielu ja kultuuri ümbermõtestamisega läbi kväärläätse. Ta oli esimene, kes selgelt ja avalikult sidus oma kunsti enda lesbiidentiteedi ja -kogemusega, esimene, kes teadlikult keskendus naistevahelise iha ja armastuse kujutamisele. Lühikese, kuid äärmiselt aktiivse loomeperioodi jooksul käsitles Treumund oma teostes sageli sugu, seksuaalsust, perekonda ning eneseotsinguid talle omase toore isiklikkusega. Teda huvitas tabu ja normatiivsuseväline ning ta tegeles palju naise ja BDSM-seksuaalsuse teemadega.
Kumus septembris avatud retrospektiivnäitus “Kuidas ära tunda lesbit?” on seni suurim Anna-Stina Treumundi isiknäitus, mis annab põhjaliku ülevaate tema mitmekesisest loomingust, tuues esile ka teda mõjutanud ning temaga dialoogi astunud kunstnikke. Lisaks Treumundile on välja pandud Kai Kaljo, Marju Mutsu, Elo Vahtriku, Maria Izabella Lehtsaare ja Janina Sabaliauskaitė teosed. Näitus aitab kujundada laiemat pilti 2000. ja 2010. aastate Eesti kväärkogukonnast, sealhulgas ka Treumundi lähikondsetest. Nii fotodel kui ka kaadri taga esinenud lähedased, sõbrad ja kaaslased aitavad lahti mõtestada konteksti, milles Treumund lõi, ning kogukonda, mida ta ise aktiivselt kujundas. Samas ei saa öelda, et Treumundi teosed vaid selles konkreetses mullis kaalukad oleksid, sest tema puudutatud teemad on igati aktuaalsed ja tekitavad pingeid ka praeguses ühiskonnas.
Näitus algab Treumundi varasema loominguga, milles on tunda noorele inimesele omast eneseotsingut nii seksuaalsuse kui ka identiteedi radadel. Teostes on tajutav teatud katsetuslikkus ja häbelikkus vaataja ees. Peamiselt on fotodel kas autor ise või tema lähedased, näod sageli vaataja eest peidetud, peegeldades ilmselt noore Treumundi sisemist kartust end maailmale avada. Neid esimesi töid katab õrn üksinduseloor, kuid mingi alaline melanhoolia on läbiv ka hilisemas Treumundi loomingus.
Edasi hakkab aina rohkem mängu tulema perekond. Eriti tähtsaks muutub Anna-Stina noorem õde Gertrud, kes kunstniku teostes omandab Treumundi poolmüstilise teisiku rolli. Paljudel fotodel on kujutatud mõlemad õed, kuid siiski käsitleb Treumund neid autoportreedena. Arusaam Gertrudist kui Treumundi “teisest minast” avaneb eelkõige asjaolus, et üks neist sündis Nõukogude võimu ajal, teine vabas Eestis.
Treumund rõhus oma kunstnikuidentiteedi kujundamisel tihti just postsovetlikule päritolule ning seksuaalsusega seotud arusaamadele, mille see talle kaasa andis. Keskkond, milles Gertrud üles kasvas, erines Treumundi arvates fundamentaalselt tema enda lapsepõlvest, seega erines ka õdede seksuaalsusekäsitlus. Koos taasiseseisvunud Eesti Vabariigiga oleks Anna-Stina justnagu sündinud uuesti ja vabana oma õe Gertrudi kehastuses.
Näituseruumi keskmes püüab pilku kardinaga eraldatud installatsioon, mis peidab endas hämarusse rüütatud mustvalgeid fotosid kunstniku perekonnast. Teosed on paigutatud ringikujuliselt, nende keskel ripub üksik lambipirn. Valgustada saab korraga vaid ühte pereliiget, mitte kunagi kõiki korraga. Tekib isoleerituse ja rahuldamata lähedusvajaduse tunne, mis seostub Treumundi kogemusega perekonnadünaamikast. Üksildust ja kuulumatusetunnet käsitleb kunstnik ka laiemalt videoinstallatsioonis “Printsessi päevikud” (2008) ning fotoseerias “Vaikiv dialoog” (2007).
Treumundi üks huviala oli kväärajalugu. Ta tundis igatsust lesbide ajaloo ning “esiemade” järele, kellega samastuda ja kelle jälgedes noore kväärkunstnikuna astuda. Kuna kväärajalugu polnud kuigipalju uuritud ning sellekohane materjal oli peaaegu olematu, hakkas kunstnik ise seda ajalugu looma.
Fotoseerias “Lili, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari” (2012) toetub Treumund vähestele olemasolevatele allikatele ning kehastab oma sõbrad ja lähikondsed nii reaalseteks kui ka väljamõeldud iseseisvateks, mittekonventsionaalseteks naisteks ja transinimesteks läbi ajaloo. Ta avab nende normiväliste tegelaste igapäevaelu intiimsete hetkede ja veidi vuajeristlike fotodega, luues sedasi meeltega tajutava tõestuse kväärinimese eksistentsist juba ammu enne tema enda sündi. Kväärajalugu, mida Treumund luua püüdis ning mida üha enam on hakatud uurima, on alati olnud LGBT+ kogukonna oluline pidepunkt. See on tõestus olemasolust, võti oma identiteedi legitimeerimiseks nii enese kui ka nende silmis, kes seda ei mõista ja mõista ei soovigi.
Näitus on toonud Kumu seinte vahele teemad, mis paljudele võõraks jääksid. Treumund käsitleb BDSM-suhteid, nende piire, reegleid, dünaamikat. Installatsiooni ja fotoga seletab ta lahti mõlemapoolsel nõusolekul põhineva seksuaalsuhte, mille paljud süvenemata perversse brutaalsusena kõrvale heidaks. Tema teostes on naine sageli alasti ja seksuaalne ning, jah, ta on teinud fotosid lesbipornoajakirjade tarbeks, mille pildikeel erineb märgatavalt meeste pilgule suunatud piltidest.
Anna-Stina Treumund on jätnud sügava jälje Eesti kväärlukku feministliku ja LGBT+ aktivistina. See väljendub nii heteronormatiivset ja meestekeskset ühiskonda pea peale pööravates teostes kui ka tegevuses poliitilise aktivistina. Teos “Juga” (2016) toob välja näiliselt võrdõiguslikus maailmas meestele ja naistele kehtivate normide erinevuse. Ta asetab harkisjalgse pissiva koolitüdruku sinna, kus harilikult võiks näha poissi. Viimane ruum enne näituse väljapääsu näitab Treumundit kui aktivisti. Seintel on plakatid Treumundi algatatud Eesti esimesest feministlikust festivalist LadyFest, mille USAs sündinud kontseptsiooni Treumund kodumaale tõi. Seinale kuvatud videos meenutavad Anna-Stina Treumundit elukaaslane ning LadyFesti kaastegijad.
“Kuidas ära tunda lesbit?” on lugu nii indiviidi kui ka kogukonna kujunemisest. Kuigi Anna-Stina Treumund lahkus meie seast varakult, on ta oma loominguga söövitanud end Eesti kväärkunsti ajalukku ning loonud aluse selle edasiseks arenguks.