13. IX–23. XI 2025
“Surve all”
Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon
Kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Charles Borchardt, Jessie Bullivant, Erik Hõim, Linda Mai Kari, Flo Kasearu, Maria Izabella Lehtsaar, Mall Paris, Arle Saar, Inari Sandell, Rimaldas Vikšraitis
Kuraator: Siim Preiman
Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljoni rühmanäitusel “Surve all” uuritakse ühiskondlike normide, võimustruktuuride ja nendest tulenevate pingete toimimist tänapäeva kultuuris. Väljapanek koondab kunstnikke, kelle looming tõstatab küsimusi kontrolli, standardiseerimise ja marginaliseerimise mehhanismide kohta, analüüsides, kuidas normatiivne kord piirab inimliku mitmekesisuse avaldumist. Osalevate kunstnike teosed moodustavad mitmekihilise arutelu, mis haakub nii Michel Foucault’ biopoliitiliste teooriate kui ka soouuringute ja identiteedipoliitika käsitlustega.
Näitusel avatud teemade tuumaks on normatiivse pilgu konstrueeritus ja selle mõju indiviidi enesetajule. Charles Borchardti 19. sajandi fotoseeria “Eesti tüübid” (1866) esindab kolonialistliku pilgu varaseid vorme, kus kujutatud subjektid allutati antropoloogilisele ja etnograafilisele raamistikule. Nii fikseeriti eestlased kui “teised”, Euroopa tsivilisatsiooni piiril asuvad “viimased metslased”.
Praeguses kontekstis on normatiivne raamistik saanud uue kuju, mida visualiseerib Linda Mai Kari teos “Ood armastajatele” (2025). Koostöös drag-artist Labia Koidulaga parodeerib kunstnik heteronormatiivset tuumikperekonna ideaali ja sotsiaalvõrgustike vahendusel toodetavat suhteimagot. Teos toob esile, kuidas eneseesituse performatiivsus on nihkunud avaliku ja intiimse piiril, muutes sotsiaalse heakskiidu uueks moraalseks kapitaliks.
Kontrolli ja korrakultuuri visuaalset retoorikat käsitleb Flo Kasearu teos “Kaose patrull” (2021). Tuginedes Foucault’ arusaamale panoptikumist kui modernse võimu metafoorist, osutab Kasearu teos ühiskondliku järelevalve sisemisele loogikale, milles iga indiviid muutub iseenda ja teiste valvuriks. Tekib “isetoimiv panoptikum”, kus sotsiaalne surve ja eneseregulatsioon asendavad institutsionaalset kontrolli. Kasearu küsib: mida täpselt ühiskond valvab – korda ja turvalisust või hoopis vabaduse ja individuaalsuse avaldumist?
Mitmed kunstnikud uurivad marginaliseerimise mehhanisme, mis tulenevad ühiskonna normatiivsetest raamidest. Maria Izabella Lehtsaar käsitleb oma teoses “Loveless” (2021–2024) soolist binaarsust kui kultuurilist konstruktsiooni, asetades vastamisi maskuliinse ja feminiinse. Ta uurib oma teoses mittebinaarsuse kaudu võimalust eksisteerida väljaspool normatiivseid kategooriaid ning osutab, kuidas normaliseeritud vägivalla ja soolise stereotüpiseerimise kaudu taastoodetakse ühiskondlikku hierarhiat.
Neuroerinevusele ja nähtamatutele puuetele pöörab tähelepanu Inari Sandelli “Liblikaloogika” (2024). Autistliku isiku vaatenurgast lähtuv teos paljastab, kuidas sotsiaalne ruum on kujundatud neurotüüpsete indiviidide eelduste kohaselt. Selline struktuurne ebaõiglus muudab neuroerinevuse nähtamatuks ja marginaliseerituks, vähendades empaatiat ning takistades ühiskondlikku kooseksisteerimist.
Pagulaskogemus kui identiteedi ümbermõtestamise protsess on Karl Joonas Alamaa teose “Igapäevane mäng ja leib” (2025) tuumaks. Võõras kultuuriruumis toimimine nõuab pidevat enesetõlgendust ja kohanemist, mis asetab indiviidi pidevasse “vahepealsusesse”. Selline eksistents rõhutab kultuuriliste normide relatiivset iseloomu ja nende rolli enesemääratluse kujundamisel.
Ajaloolise trauma ja vaimse tervise teemad seob Arle Saare “Kõrgepinge” (2025). Teoses analüüsib ta sõja ja küüditamise mõjusid arenevale psüühikale ning osutab, et füüsiline ellujäämine ei välista psühholoogilise trauma püsivat mõju. Kunstnik käsitleb ärevust ja depressiooni kui ühiskondliku surve ilminguid, mida sageli individualiseeritakse, selle asemel, et näha neid ühiskondlike protsesside sümptomitena.
Näituse “Surve all” keskne tees seisneb arusaamas, et ühiskondlike normide, kontrollimehhanismide ja võimusuhete kaudu konstrueeritud reaalsus avaldab pidevat survet indiviidi identiteedile ja enesetajule. Nii näitus tervikuna kui ka selle üksikteosed tõstatavad küsimuse, kuidas võimustruktuurid, standardid ja normaliseerimise praktikad kujundavad inimestevahelisi suhteid ning kuidas kunst võib toimida ruumina, kus neid piire paljastatakse ja nihutatakse.
Siim Preimani kureeritud väljapanek ei paku valmis lahendusi, vaid loob kriitilise raamistiku, milles vaataja saab mõtestada normatiivsuse ja vabaduse vahelist pinget. “Surve all” osutab, et kontroll, võim ja standardid ei ole üksnes abstraktsed ühiskondlikud struktuurid, vaid igapäevased praktikad, mille mõju all inimene elab ja reageerib ning oma minapilti kujundab.