13. IX–23. XI 2025
“Surve all”
Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon
Kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Charles Borchardt,
Jessie Bullivant, Erik Hõim, Linda Mai Kari, Flo Kasearu,
Maria Izabella Lehtsaar, Mall Paris, Arle Saar,
Inari Sandell, Rimaldas Vikšraitis
Kuraator: Siim Preiman
“Olen vankumatult eelarvamustevaba, aktsepteerin igat inimest ning armastan kõike, mis eristub massist.” Umbes nii olen seni defineerinud oma väärtuslikumaid isiksuseomadusi ning teen seda uhkusega jätkuvalt, mistõttu on keeruline tunnistada, et kõlan endalegi naiivse ja silmakirjalikuna. Lahterdan ju tahes-tahtmata siiani, sama automaatselt nagu seda on hingamine, eri nähtusi kategooriatesse “normaalne” ja “ebanormaalne”. Isegi kui harjutame end aastate jooksul uskuma, et oleme normidest üle, ei suuda keegi eirata vaikimisi standardite pealetükkivat kohaolu.
Just seda nähtamatut survet, mis ennast argiseks loomulikkuseks maskeerib, lahkavad näituse “Surve all” teosed. Fotod, videod, maalid ja installatsioonid kõnelevad igapäevastest ootustest, mis inimeste enesetaju ja sotsiaalset hierarhiat radikaalselt kujundavad. Keskse positsiooni omandavad väljapanekul inimgrupid, kes universaalse normaalsuse raamistikku ei mahu, kogedes seetõttu teisestamist. Esindatud on teemad, nagu kolonialism, ajalooline trauma, neuroerinevused, tuumpere performatiivsus ja emigratsioon. Kummalisel kombel on aga laiemast arutelust kõrvale jäänud soospetsiifiline perspektiiv ning survet tootva keskfiguuri kriitika.
Eelnevast torkest võib arusaadavalt jääda mulje, nagu oleks sooline mõõde näituse probleemistikust täielikult kõrvale jäänud. Päris nii see siiski ei ole: äärmiselt laiahaardelise teemapüstituse piirides on esindatud ka teosed, mis juhivad tähelepanu soorollide vägivaldsusele ja naiste reproduktiivõigustele. Loetletud teemade esindatust, mis on normatiivsuse toimemehhanismide mõistmisel hädavajalikud, pean naise ja feministina antud näituse kontekstis absoluutseks miinimumiks. Vast pean ka seetõttu kohatuks, et üks neist kahest teosest, Jessie Bullivanti “Teinekord (Kinmonti järgi)” (2025), on paigutatud paviljoni garderoobi hoiukappi – sõna otseses mõttes näitusest väljapoole. Kuraatori või kunstniku otsus jätab eksliku mulje, nagu tegemist oleks vähem olulise teemaga, mille nägemata jäämine on riski väärt.
Kui jätkan näituse analüüsimist positsioonilt, mis keskendub eeskätt naiste elukogemusele ja huvidele, üllatab mind enim, et pea ükski teos ei puuduta otseselt ega kriitiliselt seda subjektipositsiooni, millele normatiivne maailmakord kõige järjekindlamalt toetub. Ometi on selle “kõige normaalsema” entiteedi omadused nii ühiskonnakriitikas kui ka kunstis ammu konkreetselt sõnastatud – ta on meessoost, cis-sooline, heteroseksuaalne, neurotüüpiline, puueteta, valge nahavärviga ning pärit lääne kultuuriruumist. Tegu ei ole väitega, et kirjeldusele vastav mees oleks täielikult pingetest vaba või et tema elu kulgeks ühiskondlike ootusteta. Küll aga on sedalaadi subjekti märksa keerulisem diskrimineerida kui sama profiiliga naist.
Sellest lähtudes jääb mulle näituse puhul mõnevõrra ebaselgeks, kas publik peaks järeldama, et normatiivsed ootused mõjuvad mõlemale sugupoolele võrdse intsensiivsusega. Kuigi puudeta naine ei pruugi olla automaatselt marginaliseeritum kui puudega mees, siis sama kategooria sees – olgu tegu näiteks spetsiifiliste neuroerinevuste või väljarändaja taustaga – võib surve toimida naiste puhul rängemalt ja sügavamalt.
Karl Joonas Alamaa teose “Igapäevane mäng ja leib” (2025) saatetekst osutab õigustatult, et kodumaa vahetamisel võib sõltuvalt päritolust ja sihtkohast ette tulla takistusi. Ometi jääb siin sõnastamata keskne dimensioon: soopõhised raskused, mis kujundavad migratsioonikogemust sama määravalt kui näiteks geopoliitika või sotsiaalne klass. Emigrantidest naised on haavatavamad inimkaubanduse, seksuaalse vägivalla ja ärakasutamise suhtes, sihtriigis marginaliseeritakse neid sageli tööturul ning nende intergratsioonivõimalusi piirab tasustamata hoolduskoorem.
Sarnasele varjukohale osutaksin Inari Sandelli videoteoses “Liblikaloogikast” (2024), mis keskendub ülima tundlikkusega neuroerinevate elukogemuse edastamisele. Vaatamata sellele, et diskrimineerimise ja mõistmatusega puutuvad kokku nii mees- kui ka naissoost autistlikud inimesed, põhineb lääne diagnostiline raamistik ajalooliselt meeste sümptomaatikal. Naised jõuavad seetõttu autismidiagnoosini sageli alles täiskasvanueas, nende vajadused jäävad lapsepõlves märkamatuks ning raskused toimetuleku- ja arenguvõimaluste vallas süvenevad. Pean sellise soolise kihistumise esiletoomist äärmiselt oluliseks ning seda mitte arutelu kitsendamiseks, vaid teema täielikuks avamiseks.
Rõhutan ka, et probleem ei seisne niivõrd eksponaatide ülesehituses ega sisulises väärtuses. Pigem on tegu ettepanekuga mõelda, kuidas kunstiteoste tähenduse avamisel kaasata informatsiooni, mida kunstniku looming ise alati täiel määral teha ei suuda. Näitus, millelt ootasin poliitilist teravust ja konfliktsust, mõjub feministlikust perspektiivist üllatavalt ettevaatlikuna. Kunstnike teostest peegeldub küll selge rahulolematus valitseva normatiivse süsteemi osas, kuid surve epistemoloogilist ja ajaloolist autorlust ei kõnetata. Ei mingit viidet sellele, et normatiivse korra tootjateks on ajalooliselt olnud “normaalsete” meeste kogemused ja himud.
Tegu pole niisiis üleskutsega taandada kõik ühiskondlikud pinged ühe inimgrupi süüks, vaid sooviga, et näituselt väljudes mõistaks mees oma priviligeeritust. Ka selleks, et maailmakorda reaalselt murendama hakata, oleks näitus pidanud esmajoones pöörduma meeste poole – normid suudame ümber mõtestada alles siis, kui nendest näiliselt vaid kasu lõikavad inimesed mõistavad, et see sama süsteem neid jäiga maskuliinsuse ideaaliga piirab. Mulle tundub, et selle asemel üritab kuraator säilitada maksimaalset sotsiaalset delikaatsust ning piirdub seetõttu pinnapealse tõdemusega, et me kõik oleme paratamatult surve all, mõlemad sugupooled võrdselt, ja ega me täpselt teagi, mida ette võtta.
Kujutagem ette kahte paati kõrvuti merel: ühes aerutab naine ja teises mees. Naise paat seilab vastutuules, mehe oma taganttuules, kuid ilmateade kinnitab, et mingit tuult pole ollagi. Vägisi jääb mulje, et paadi aeglasem liikumine on naise enda süü, mitte märk ilmastikuoludest, mida mees ei tunneta ja mille olemasolu avalikkus eitab. Seega ootan kunstnike loomingult olukorra vaoshoitud intellektualiseerimise asemel afektiivsust, mis vastutuule ka näitusesaalis puhuma paneks.