17. IX–16. X 2025

ARS Projektiruum

Eesti nüüdisgraafika konkurss-näitus “Wiiralti preemia näitus 2025”

Kunstnikud: Aliisa Ahtiainen, Britta Benno, Annamaria Bereczki, Olga Dubrovskaja, Sirje Eelma, Maria Erikson, Aili Ermel, Viktor Gurov, Gudrun Heamägi, Inga Heamägi, Loit Jõekalda, Virge Jõekalda, Katrin Kaev, Kalli Kalde, Raul Keller, Kaija Kesa-Rebane, Lauri Koppel, Toomas Kuusing, Indrek Köster, Tarrvi Laamann, Maria Izabella Lehtsaar, Ove Maidla, Raul Meel, Aarne Mesikäpp, Urmas Muru, Triin Mänd, Enno Ootsing, Tauno Ostra, Elle May Palumäe, Helena Pass, Illimar Paul, Marilyn Piirsalu, Marten Prei, Mari Prekup, Mark Antonius Puhkan, Sandra Puusepp, Paul Rannik, Lembe Ruben, Inessa Saarits, Reti Saks, Jaanus Samma, Feliks Sarv, Ahti Sepsivart, Krista Simson, Anna-Liisa Sääsk, Helen Tago, Andres Tali, Liis Tedre, Evi Tihemets, Kadri Toom, Maria-Kristiina Ulas, Kelli Valk, Külliki Varvas, Vello Vinn, Marje Üksine

Varasemate laureaatide teoste ülevaatenäitus

Stuudio 98

Kunstnikud: Lauri Koppel, Kadri Toom, Gudrun Koppel, Inga Heamägi, Marje Üksine, Mari Prekup, Evi Tihemets, Lembe Ruben, Silvi Liiva, Ave Teeääre ja Kertu Ehala, Peeter Ulas, Virge Jõekalda, Avo Keerend, Ülle Marks ja Jüri Kass, Vive Tolli, Urmas Viik

Esimesest eesti nüüdisgraafika näitusest, kus antakse välja Wiiralti preemiad, on möödunud 27 aastat. Tuletame sel puhul tänuga meelde Henry Radevalli ja Harry Männilit, kes panid üritusele selle algul õla alla, ning Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinna Kultuuri- ja Spordiametit, Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Vabagraafikute Ühendust, kes seda jätkuvalt toetavad ja korraldavad, unustamata Loit Jõekalda osa visa ja kannatliku taganttorkijana.

Mõni aeg tagasi tundus graafika seis nukker olevat, ent viimasel ajal näib pilt rõõmsamaks muutuvat. Näitusele esitas teoseid 95 autorit, läbi žürii sõela pääses esinema 55 autorit 78 teosega. Graafikaga kursis olijatele sellest ehk piisab, ent näituse esinduslikkuse ja graafika potentsiaali näitamise huvides oleks laiem valik ehk kohasem olnud. Loodetavasti saavad rekonstrueeritud rahvusraamatukogus olema avaramad näituseruumid, kus saaks Wiiralti preemia seniste laureaatide teoseid eksponeerida kas just suurejoonelisemalt, aga vähemalt süsteemsemalt. ARS projektiruumis on kujundaja sunnitud mõtlema peamiselt teoste äramahutamisele.

Käesoleval, üheksandal näitusel pälvis peapreemia Vello Vinn lehtedega “Silmatornid I–III” (2024, kuivnõel, reljeeftrükk, sügavtrükk, viltpliiats). Wiiralti preemia algne statuut nägi ette noore graafiku preemia kas peapreemia või elutööpreemia kõrval, mistõttu nii mõnigi tugev graafik 1960.–1970. aastate põlvkonnast, kes oleks võinud sellele pretendeerida, pole seda õigel ajal saanud. Vello Vinna nimi on varemgi kaalumisel olnud ja nüüd on ta väljateenitud preemia lõpuks ka saanud.

Seejuures pole arvestatud üksnes elutööd, mis üllatas oma mitmekülgsusega 2020. aastal Kumus korraldatud isiknäitusel “Vastupeegeldused”, vaid ka kunstniku viimaseaegseid ideerikkaid väljapanekuid, millest andis Sirbis ammendava ülevaate Andreas Trossek.^[1] Vinna loomingus viimastel aastatel sagedast silmamotiivi annab mitmeti tõlgitseda, nagu tema fantastilisi kujundeid üldse. 

Ent tähelepanu väärib ka tehniline pool. Puhta ja ühtlase, mõnevõrra impersonaalse ofordijoone asendamine karvasema kuivnõelajoonega, kujutamislaadi jäädes detailipeeneks, teenis vähemalt osaliselt loomeprotsessi mõningase lihtsustamise ülesannet, mis on nüüdisgraafikale iseloomulik. Samas on ta kuivnõela ühendanud reljeeftrüki ning kohatise viltpliiatsiga koloreerimise-retušeerimisega, mille eesmärk on ilmselt anda tõmmisele unikaalsemat hõngu, autori käe tunnet.^[2]

Vanameistrid on tehnikate kombineerimises siiski suhteliselt tagasihoidlikud olnud. Ergutuspreemia laureaadi Maria Eriksoni installatsiooni “Autofiktsioonid” (2025) puhul on kasutatud tehnikate ja materjalide loetelu üsna pikk: litograafia, litokivi, käsitööpaber, valand, kummiaraabik, mesilasvaha, parafiin, ultramariin, ränikarbiid, kips. Küllap on autoril kõige sellega isiklik suhe. Kogum on huvitav, ent vaevalt perspektiivikas graafika arengu seisukohalt.

Sootuks lihtsam on Viktor Gurovi installatsioon digitrükis lehtedest, pealkirjaga “Vali oma seiklus” (2024). Preemia nominendiks sai ta vist küll eeskätt tänu näituse reklaami jaoks välja töötatud šriftile. Ja tänu kogu oma tegevuse üldisemale suunale graafilises disainis, mida võiks tituleerida demokraatlikuks.

Graafika muutmine ruumiliseks on ikka köitnud teist nominenti Helen Tagot. Ta on voltinud erinevalt kuivnõelas-kõrgtrükis lehti sarjast “Saamise väljad I–V” (2025). Suuremas formaadis on selline volditud ja üldse ruumiline graafika täiesti mõeldav kujunduselemendina, mida näitusel tõendas Mari Prekupi linoollõikega kaetud hulktahukas “Puust kivini ja kurat peseb lusikaid” (2022, kõrgus 250 cm), mille järsk asümmeetriline vorm sobib linoollõike ekspressiivse tumedusega.

Aliisa Ahtiaineni “Punane kummut” (2025) sellesse pakitud punase värvi eri varjundites monotüüpiatega on näide installatsioonist kui kunstivormist, milles saab allegoorilis-sümbolistlikult väljendada mõtteid ühiskonna jaoks tundlikel teemadel. Aga muidugi saab neid teemasid isikupärases võtmes kajastada tavapäraselt graafilisel lehel, mille näiteks oli Sirje Eelma “Ohu märgid I–II” (2025, sügavtrükk, kõrgtrükk) – kontrastne ja samas teineteist täiendav lehtedepaar, mis pani mõtlema ohusignaalidele meis endis ja meie ümber.

Sirje Eelma oli ka üks Wiiralti preemia 2025 nominente. Tema loomingut on olnud võimalik jälgida eeskätt tänu omamoodi unikaalsetele, teineteise ideid vastu peegeldavatele ühisnäitustele Rait Präätsaga, millest viimane, “Ühes majas 16”, toimus sel kevadel Tartu Kunstimajas. Ent teretulnud oleks ka retrospektiivne isiknäitus.

Gudrun Heamägi paelus ofsetlitoga “Põlenud tiivad üles tõusmas” (2025), mille ekspressiivsel kujundil on kerge filosoofilis-religioosne hõng. Siinkirjutaja poolehoid kuulub rohkem kivilitole, milles Maria-Kristiina Ulas on teostanud mitmesuguseid vahendeid kasutades kaks maski – “Tegelikkuse painutamine” ja “Õrnhall aaria” (2025) –, mis meenutavad Peeter Ulase joonistuste fantaasiaküllaseid olendeid. 

Lihtsalt, aga mõjuvalt on Kalli Kalde ühendanud tundlikud litopinnad kõrgtrükis nelinurkadega lehtedes “Kildudeks purunenud sõnad II–III” (2025). Pigmenti kivisse hõõrudes on Sandra Puusepp saavutanud huvitava uduse, pigem abstraktse kui figuratiivse efekti (“Matrix I–III” (2024, lito)).

Toredasti oli ekspositsioonis kõrvutatud fotogravüüri meistri Ove Maidla detailipeen ja maaliline “Natüürmort” (2024, sügavtrükk) ning Lembe Rubeni digitrükk “Vaikelu näivuse ja tegelikkusega” (2023), milles trükitud teksti fragmentidest on modelleeritud esemed. Abstraktseid kompositsioone loob digitrükis näiliselt mängleva kergusega Katrin Kaev (“Pahupoolelt”, “Poole pealt” (2024, autoritehnika)).

Pisut üksildaste kontseptualistidena mõjusid ekspositsioonis Raul Meel tööga sarjast “Ööde väravatel” (2025) ning Andres Tali teosega “Pisar – vaated” (2024). Mõlemad kontseptuaalsed teosed on pigmenttrükis.

Aarne Mesikäpa juhendamisel õpitud käsilaoga üllatas nüüdne Eesti Kunstiakadeemia graafika trükikoja meister Marten Prei, kelle “√48400” (2024, käsiladu, mõõtudega 198 x 198) koosneb teose nimetuses antud tükkide arvust. Maria Izabella Lehtsaar on sedasama tehnikat kasutanud humoorikas lehes “Kväärid käärid” (2023). 

Anna-Liisa Sääsk konstrueeris toonirikkaid arhitektoone kollograafias (“Klaaslossid I–II”, 2025), Kadri Toom on jätkanud tsüanotüüpia tehnikas, ühendades seda kõrg- ja siiditrükiga (“Urban Satin”, 2025). Kaija Kesa-Rebase loodusfragmendid mõjusid mokulito tehnikas kolme meetri kõrgusele paberile trükituna jaapanliku kakemonona (“Kooskõla”, 2025).

Seosed loodusega ilmnevad meie graafikas üldse pigem fragmendi (Virge Jõekalda, “Kevade aimdus” (2024, kuivnõel)) kuivõrd tervikliku maastiku kaudu. Üks erandeid näitusel oli eesti graafika grand old lady Evi Tihemets litoga “Metsamaastik” (2025). Omamoodi huvitavad olid Raul Kelleri peaaegu monokroomsed ja monotoonsed siiditrükid “Golden Hour I–II” (2025). 

Toomas Kuusing üllatas värvilise lilleväljaga linoollõikes “Suvi” (2024), mis tehniliselt nii lihtsameelne ei ole. Eksootilise nüansina mitte niivõrd kujutatu, kuivõrd kujutuslaadi poolest mõjus ekspositsioonis Tarrvi Laamanni värviline puulõige “Loomad” (2025). Illimar Paul on datlipalmi koort vms meenutavat joonistusmaneeri lihvinud vist alates Vabaduse galeriis 2015. aastal toimunud näitusest “Aed”. See köitis ka serigraafiates “Mõttekillud I” ja “Pilv” (2025). 

Marje Üksine suleb mälestused oma uitamistest, sedapuhku küll linnamiljöös, rangetesse geomeetrilistesse vormidesse (“Leitud linn I–II” (2025, kuivnõel, metsotinto, kõrgtrükk)). Reti Saksa kuivnõelaleht “Unne” (2024) aga meenutab, et hiljaaegu avati Marmottan Monet’ muuseumis Pariisis näitus “Une impeerium”. Teema köidab jätkuvalt nii kunstiinimesi kui ka neurolooge ja psühholooge.

Traditsioonilisi tehnikaid viljelevate vanemate kunstnike kõrval, nagu Evi Tihemets, Marje Üksine, Reti Saks, Enno Ootsing (puugravüür “Vaatenurgad, sidemed, eraldusjooned”, 2025) jt, töötab neis ka nooremaid. Marilyn Piirsalu suured kuivnõelalehed “Etüüd nr 1 ja 2” (2025) veenavad, et ka robustsem käsitluslaad on selles tehnikas teretulnud. 

Brita Benno tööd “Maa-alune juuksur” ja “Veetagune Priisle” Lasnamäe motiividega (2024, ofort, akvatinta) meenutavad foto tulekut 1970. aastate graafikasse ja Allex Küti lehti. Annamaria Bereczki on suutnud köita oma väikseformaadiliste töödega (“Casino Wien”, 2025, lito) ja (“Pihtimus”, “Olek”, 2025, ofort-akvatinta).

Tore oli kohtuda ARS projektiruumi kõrval Stuudio 98 näituseruumis ka töönäidetega eelmistelt Wiiralti preemia laureaatidelt, kellest osa (Vive Tolli, Avo Keerend, Peeter Ulas, Silvi Liiva) on meie seast juba lahkunud,^[3] osa aktiivsest osalemisest graafikaelus eemale tõmbunud (2007. aasta noore graafiku preemia laureaadid Ave Teeääre ja Kertu Ehala), ent teised veel endiselt rivis (laureaatidest näiteks Evi Tihemets ja Marje Üksine või Raul Meel kui aupreemia laureaat aastast 2022, eri aastatel noore autori preemia saanutest Urmas Viik, Ülle Marks, Jüri Kass, Virge Jõekalda, Lembe Ruben, Mari Prekup, ergutuspreemia laureaatidest Inga Heamägi ja Kadri Toom jpt).

Kokkuvõtteks peab ütlema, et võrdluses eelmiste laureaatidega ei jäänud tänavune konkurss-näitus alla. Näha sai nii taset kui ka edasiviivat otsinguvaimu.

Mai Levin on kunstiajaloolane ja -kriitik, kes on enda uurimisainesega tegelenud julgelt üle 60 aasta, koostades arvukalt näitusi, katalooge, monograafiaid, teadusartikleid ning ka populaarteaduslikke artikleid ja ülevaateid.

---

^[1] Andreas Trossek, Vello Vinn üllatab jätkuvalt. – Sirp 15. VIII 2025.

^[2] Midagi selletaolist taotles oma vanu estampe koloreerides ka 2022. aastal meie seast lahkunud Jüri Arrak.

^[3] Näiteks lahkus tänavu sügisel meie seast Enn Põldroos, kes sai eripreemia 2019. aasta näitusel.