“Mis pakke sa tassid siin, mis see on?

Uus Kunst.ee? Sina toimetad, jah?

Mina olen ka omal ajal ajakirja teinud.

Ise toimetasin, ise tassisin, ise pärast kiitsin ennast.”

– Leonhard Lapin

Kui Eesti Vabariik 24. veebruaril 1918 sündis, siis tahtsid kunstiinimesed laias laastus kolme asja. Esiteks kunstihoonet värskete näituste korraldamiseks, teiseks kunstimuuseumi tulevaste põlvede harimiseks ja kolmandaks erialaajakirja kunstikriitika jaoks.

Kõige kiiremini läks Eesti Kunstimuuseumiga. Muuseumi põhikiri sai valmis veel enne Tartu rahu allkirjastamist 2. veebruaril 1920. Ehk et Vabadussõda polnud veel de jure lõppenudki, aga oma kunstimuuseum oli eestlastel paberi peal olemas juba 1919. aastast. Peagi koliti oma hoone puudumisel Kadrioru lossi, “ajutiselt” muidugi.

Kõige kauem oodata tuli Tallinna Kunstihoonega. Modernse funktsionalistliku arhitektuuriga hoone avati publikule pidulikult 1934. aastal. Nagu teame, siis juba viie aasta pärast puhkes Teine maailmasõda. Napp nädalake enne seda sai allkirjad ka Molotovi-Ribbentropi pakt, mille salajastes lisaprotokollides sõnastati selgelt, milliseid territooriume soovis Kirde- ja Ida-Euroopas endale Nõukogude Liit.

Kuhugi sinna vahepeale, pooleldi unustusehõlma jäi eestlaste esimese kunstiajakirja sünd. Taie, “Eesti kunsti ajakiri”, nagu oli uhkelt trükitud esikaanele, oli perioodikaväljaanne, mille esimene number ilmus 1928. aastal. Aasta hiljem oli ilmunud neli numbrit, neist viimane paksema topeltnumbri kujul.

Kõik. Siis sai Eesti Kultuurkapitalilt saadud tootmisraha otsa. Aga ei saa öelda, et tegijad ei oleks olnud ettenägelikud. Günther Reindorff joonistas ajakirja avanumbri esikaanele fööniksi – müütilise olendi, kes põleb tuhaks ja tõuseb tuhast, sureb ja sünnib uuesti.

*

2025. aastal tähistame käesoleva Eesti kunsti- ja visuaalkultuuri kvartaliajakirja 25. sünnipäeva. 21. sajandi esimene veerand taastatud Eesti Vabariigis on olnud selle väljaande reaalne aegruum ja kontekst, ühiskondlik foon ning taust.

2000. aasta novembris ilmus proovinumber (1/2000), et jätkuda järgmisel kalendriaastal juba regulaarse ilmumistsükliga – uus, ligi 100-leheküljeline number iga kolme kuu tagant. Igal aastal pidi niisiis ilmavalgust nägema ühtekokku neli numbrit (kevadnumber märtsis, suvenumber juunis, sügisnumber septembris ja talvenumber detsembris). Nagu kellavärk, mis sai üles keritud juba veerandsada aastat tagasi.

Kvartaalse ilmumisrütmiga ei olnud varem, 20. sajandi jooksul ühtegi kunstialast perioodikaväljaannet siinmail välja antud, kuid see ei tähenda, et uus ajakiri tekkis aastal 2000 tühjale kohale. Kes on heitnud pilgu mõne hiljutisema numbri avalehele, näeb seal ajakirja tellimisinfo, toimetuse kontaktandmete jms põhiteabe kõrval aastaarvu 1958. Nii et see kõik algas juba tükk aega tagasi – või õigemini isegi veel varem, nagu eespool sai vihjatud.

Kas on okei, kui ma praegu selle loo Kunst.ee pooljuubeli puhul üldjoontes ära räägin? Luban teha lühidalt.

*

Kunst.ee loeb ennast almanahhi Kunst järjepidevuse kandjaks. Aastatel 1958–1996 ilmunud almanahh Kunst oli kirjastuse Kunst n-ö lipulaev – küll mitte tiraaži poolest, aga kuvandi või märgilisuse mõttes. Ehk kui kunstialmanahhi ei oleks ilmunud, poleks olnud ka vajadust seda kirjastust üldse asutada. Pikki aastaid oli Kunst ainus visuaalse kunstiga tegelev kirjastus, omades sisuliselt siseriiklikku monopoli.

Võimalusteaken sellise tsentraalse valdkondliku kirjastuse loomiseks avanes 1957. aastal. Jossif Stalini surm tõi kaasa varasema hirmupoliitika järkjärgulise leevenemise üle kogu Nõukogude Liidu ja okupeeritud Eesti polnud erandiks. Otsustavaks sai vabariikliku kunstnike liidu juhtkonna toetus kirjastamisplaanide edasiviimisel. Algatusele hangiti ministrite nõukogu ehk tänapäeva mõistes valitsuse heakskiit ja mindi loodava kirjastuse eelarvega taotlema luba Moskvasse üleliidulisse kunstnike liitu, kus samuti vastu ei oldud.

Uue kirjastuse nimeks pakuti esialgu Taie, ent kuna see viitas tahes-tahtmata vabariigiaegsele Märt Laarmani toimetatud ajakirjale, siis ei olnud see sobilik (veel 1951. aastal, stalinistlike repressioonide kõrgajal, oli ta tagaselja liidust välja visatud). Seejärel käidi kirjastusele välja paljuütlev nimi Eesti Kunst, aga lõpuks läks käiku siiski pikem ja ametlikuma kõlaga nimetus ENSV Kunst, mis lühenes hiljem lihtsalt Kunstiks.

Esimesel tegevusaastal olevat kirjastuse puhaskasum ulatunud kuuldavasti miljoni rublani – kõige paremini tõid sisse värvilised postkaardid, millest sai sõjajärgsetes vähenõudlikes oludes defitsiitne kaup. Loomulikult avaldati ka kunstialaseid monograafiaid, albumeid ja 1958. aastal hakkas ilmuma almanahh Kunst, aga kasum tuli siiski mujalt – lisaks postkaartide müügile oli näiteks väga suure tiraažiga kodukujundusteemasid käsitlev almanahh Kunst ja Kodu, mis sai hiljem ka venekeelse tõlkevariandi üleliidulise turu jaoks.

Nõukogude plaanimajanduses olid küll üldiselt tavaks hiigeltiraažid, kuid ajal, mil suvalist lasteraamatut või luulevihikut võidi trükkida mitukümmend tuhat eksemplari, jäi almanahhi Kunst tiraaž alati kõikuma vaid mõne tuhande kanti. Õppetund, et suhteliselt kitsa valdkondliku fookusega ajakiri – kunstnikest kunstnikele jt kunstihuvilistele – ei pruugi olla ilmtingimata väga tulutoov, oli tegelikult saadud juba Eesti ajal.

Almanahhi Kunst esimene peatoimetaja oli Milvi Kartna (Alas). Nii Tallinna kui ka Moskva otsustavate seltsimeeste seas tekitas värskelt diplomeeritud kunstiajaloolase puhul ilmselt vajalikku usaldust ka triviaalne eraeluline seik, et tegemist oli tolleaegse vabariikliku kunstnike liidu esimehe Arnold Alase abikaasaga. Seda, et eestlased valdasid võõrvõimu šovinistlikku ideoloogiat ja oskasid vajadusel ka mööda nööri käia, tõestab kujukalt, et nii kirjastus kui ka almanahh Kunst käivitati üldiselt probleemideta. Leningradis olevat igatahes veidi varem samasisuline kohalike kunstnike liidu kirjastamisalgatus lõpetatud “kartoteeki” sulgemisega.

Suurim (kuri)kuulus tsensuurijuhtum almanahhi Kunst ajaloos leidis aset alles teise peatoimetaja ametisoleku ajal. 1975. aastal peatoimetajaks saades hakkas Sirje Helme senisest rohkem kaasama esteetikat ja mõtteid toona noortelt ning vihastelt avangardistidelt. Õnnetus lausa hüüdis tulles, kui 1979. aastal ilmus almanahhis Kunst (nr 55/1) Kazõmõr Malevitši must ruut – Leonhard Lapin kujundas väljaande nii, et selle esikaanel oli must ruut ja tagakaanel punane ruut, numbris oli ametnikke vihastanud artikkel Malevitšist, plaanitud kõrvallugu ei ilmunudki. Peatoimetaja jäeti üle noatera ametisse, aga radikaalsele kujundajale näidati ust. “Tagurlikku” väljaannet olevat oma tähtsas poliitilises aastakõnes negatiivses tähenduses esile tõstnud koguni kohaliku kompartei esimene sekretär Karl Vaino isiklikult.

1996. aastaks, mil ilmus almanahhi Kunst viimane number (1/1996), mäletasid Karl Vaino nime siiski juba vähesed – maailm ümberringi oli vahepeal tundmatuseni muutunud. Kommunismiehitajate retoorika oli asendunud kapitalismikuulutajate ilukõnega: nagu kuulutas toona populaarse nädalalehe Eesti Ekspress reklaam, siis võis isegi ajalehepoisist saada miljonär. Ka kirjastus Kunst, mis reorganiseeriti aktsiaseltsiks, proovis leida oma kohta kuhtuvate tiraažinumbritega raamatuturul. Ei saa siiski tagantjärele tõdeda, et kirjastuse lugu lõppes õnnelikult või et supeldi rahas ja võimaluste paljususes. Almanahhi Kunst numbreid oldi kümnendi keskpaigaks asutud kokku panema kollegiaalselt, roteeruva kunstiteadlase printsiibil. Üks neist roteeruvatest toimetajatest oli Heie Marie Treier.

*

Ajakirjanduses maksab järjepidevus. On üks asi, kui trükiväljaande ilmumistsüklisse tekib paari-kolmeaastane paus, ja on täiesti teine asi, kui seda pausi saab mõõta aastakümnetega, nii et järjepidevuse asemel saame heal juhul rääkida ajaloolise eelkäija rollist, nagu ajakirja Taie puhul. Kuigi 1990. aastate meediamaastik kihas ja töövõimalusi terava sulega kunstitundjatele jagus, hakkasid kunstnike ja kunstiteadlaste esindajad almanahhi Kunst taastamist riigilt nõudma praktiliselt kohe.

Eesti Kunstnike Liidu presidendi Jaan Elkeni pöördumiste alusel toimus üks tõsisem koosolek kultuuriministeeriumis juba 1999. aastal, kui Heie Treier tutvustas Rahvusvahelise Kunstikriitikute Ühingu (International Association of Art Critics, AICA) Eesti sektsiooni esindajana taastatava väljaande ideekava. Lepiti kokku kvartaalne ilmumisrütm igal aastal (senise kahe numbri asemel) ja ühe tegevtoimetaja palkamine (roteeruvate külalistoimetajate mudel ei olnud ennast praktikas õigustanud). Oma õla pani alla Eesti Kultuurkapital, mis rahastas täielikult proovinumbri väljaandmise, ja rendivaba toimetuse ruumi eraldas sponsorina kolmandast sektorist seesama Eesti Kunstnike Liit. Jäi üle ainult kinnitada väljaande nimi.

Paraku selgus, et taastatav väljaanne ei saa ilmuda varasema almanahhi nime all, kuna juriidiliselt kuulus see kaubamärgina endiselt aktsiaseltsile Kunst. Kvartaliajakirja uus nimi pidi seega ühelt poolt viitama almanahhile Kunst, ent teisalt sellest erinema vähemalt kolme tähemärgi võrra. Heie Treier lahendas selle esmapilgul võimatuna näiva ülesande nutikalt, paludes toona reklaamimaailmas leiba teenival skandaalsel luuletajal Sven Kivisildnikul genereerida leheküljetäie nimevariante. Sõelale jäi nimekuju “kunst.ee”, mille kujundaja Tõnu Kaalep samamoodi ka ajakirja maketile ladus. N-ö pilootnumbri ilmumise järel võttis kirjastamise 2001. aastast enda kanda sihtasutus Kultuurileht.

Olgu öeldud, et hoolimata viitest internetile ja arvutimaailmale, ei õnnestunud samanimelist lokaalset .ee-lõpuga veebidomeeni registreerida ja ka uus kaubamärk kinnitati ainult trükitoodete klassis. Oma kodulehe aadressil ajakirikunst.ee sai väljaanne alles 2009. aastal juba järgmise, kolmepealise osakoormusega toimkonna ametisse asumise ajal (Andreas Trossek, Heie Treier, Ave Randviir). Kontseptuaalse kommentaarina globaalse majanduskriisi järel puhkenud kärpepoliitikale oli see tahtlikult n-ö nullkujundusega koduleht – algselt ühe kohaliku eragalerii tellimusel ehk hoopis teistel eesmärkidel valminud veebikeskkonna skelett kuvab ainult tuima teksti ja madala resolutsiooniga pilte. 

Ei vähemat, ei enamat – raha veebiarenduseks kärpeajal nagunii polnud. Sait pole hetkekski tunda saanud hästitasustatud veebidisaineri hellust ja nagu kinnitab enamik teenusepakkujaid, oleks seda tänapäeval ka peaaegu võimatu tehniliselt kaasajastada. Ajutise hädalahendusena käivitatud koduleht on aga trükiväljaannet teeninud truu hobusena muutumatult juba pikki aastaid, elades üle nii lõputuid kohustuslikke tarkvarauuendusi kui ka serverivahetusi ja küberrünnakuid. Ta toimib arhiivi ja teekaardina ilmunud numbrite ja artiklite vahel orienteerumiseks.

Võrreldes almanahhi aegadega jättis uus kvartaliajakiri kindlasti ka trükitehniliselt tuumakama mulje – senised kord mustvalged, kord värvireprod jäid minevikku ning enamasti on viimased veerandsada aastat ajakirja trükitud ikkagi läbivalt neljavärvitrükis. Kõvem kaanepaber, õmmeldud liimköide ja ligi 100-leheküljeline maht tähendavad kokkuvõttes, et üks aastakäik kannatab raamaturiiulil välja kategooriavõrdluse praktiliselt juba paksu kunsti(ajaloo)raamatuga, mitte ei meenuta õhukest ajalehte, mis rändab pärast läbilugemist pahatihti otse prügikorvi. 

Ajakirja esimene disainer Tõnu Kaalep soovis alguses toonitada kunstiajakirja teatud elitaarsust ja eksklusiivsust isegi sammu võrra rohkem, valides eeskujuks legendaarse Ameerika kunstiajakirja Artforum ruudukujulise formaadi, ent see idee ei jõudnud maketi valmimisest kaugemale. Peale jäi Leonhard Lapini soovitus kopeerida mõõdud teiste seas ka tema enda toimetatud almanahhilt Ehituskunst, sest selle trükikulud olid pakutava kvaliteedi ja hinna suhte osas kõige optimaalsemad.

Hinnale taandub tänapäeval muidugi samuti mistahes jätkusuutlikkuse küsimus. Trükikulud on praegu köömes tööjõukulude kõrval. Keegi ei taha töötada tasuta. Levinud mõttekäik, mida võib süüdistada teatud eluvõõruses, seisneb aga paradoksaalselt eelduses, et kui riik juba kultuuriajakirjandust toetab, siis võiks töö tulemus rippuda kõigile tutvumiseks võrgus tasuta. Ent ka ministeeriumil on vaja mõõdikuid, et hinnata ühe või teise kultuuriväljaande toetamise mõttekust, ja kes otsib, see leiab. 

Kunstiajakirja tulubaas moodustub aastatellimustest ja üksiknumbrite jaemüügist. Veebist ja Facebookist saab küllfame’i ja reach’i, aga kunstiajakirja profiili 2800 jälgijat ei tähenda sama palju maksvaid kliente. Kõik vanad numbrid on pärast nagunii ka digitaalselt kättesaadavad Eesti artiklite portaalis DIGAR. Täna loevad ametnikud ja nõunikud tellimisnumbreid, homme… ei tea, mida, aga oletatavasti klikke. Kitsa fookusega erialaväljaande jaoks oleks meelelahutuslikule “klikimajandusele” ümberlülitumine kahjuks aga nagu vihma käest räästa alla sattumine.

On siiski märkimisväärne, kuivõrd heas mõttes stabiilne on möödunud aastakümnete jooksul olnud kunstiajakirja tellijaskond Eestis. Ajad muutuvad, inimesed tulevad ja lähevad, majandus kasvab ja kahaneb, alustatakse sõdu ja lõpetatakse riigifirmasid, aga tellijaid on olnud aastate lõikes ikkagi keskmiselt paarsada või veidi alla selle. See on kusjuures umbes samas suurusjärgus arv, kui palju on kitsukesel Eesti raamatuturul praegu mõttekas trükkida näiteks kunstialaseid katalooge või monograafiaid. Kõikumised tellimisstatistikas on põhjustatud enamasti kas kontrollimatutest välismõjudest – näiteks majandusraskuste korral on kunstiajakirja aastatellimuse vormistamine ilmselt siiski väheste jaoks hädavajaliku esmatarbekauba staatuses – või sooduskampaaniatest.

Senine rekord on olnud 2023. aasta kampaania, mis kergitas tellijate koguarvu järgmiseks aastaks koguni veidi rohkem kui 300 peale. Kõige vähem tellijaid on kvartaliajakirjal olnud ootuspäraselt algusaastatel: 119 tellijat 2002. aastal, 129 tellijat aasta hiljem, siis jälle 126 tellijat. Tulevikku ennustada oleks tänamatu töö, kuid võib üsna kindel olla, et ei ole trikki või nippi, mida rakendades saavutaksime kategoorianihke: Eesti oludes ei hakka kunstiajakirja mitte kunagi endale koju postkasti tellima staadionite kaupa rahvast, see jääb alati olemuslikult nišitooteks.

Kas Kunst.ee on ainuke ja asendamatu? Ei ole. Pole kunagi olnud. Põnevaid kunstilugusid on ka teistes ajalehtedes, nädalalehtedes, ajakirjades, võrguportaalides ja kodulehtedel, raadios ja televisioonis, isekirjastatud näitusevoldikutes ning kalingurköites muuseumikataloogides jne. Rääkimata sotsiaalvõrgustike järjest paisuva jalajäljega virrvarrist, kus igaüks on kunstnik ja igaüks on kriitik ning kunst on kunstis kunsti näha. 

Aga ikkagi… see fööniks seal Taie esikaane peal – kas ajalugu ei õpeta meid, et kui kord on juba tekkinud üks ilus ja suur idee, siis on seda väga raske pärast käsu korras kitsasse pudelikaela tagasi toppida. Antud juhul on see idee Eesti kunsti ajakirjast, võimalikult kõikehõlmavast ja põlvkondadeülesest väljaandest, mida lugedes muutub kunst lugeja silmis huvitavamaks ja tema kultuuriline enesetunnetus paremaks: Eesti kunst on olemas, päriselt olemas, on juba ammu olemas olnud, ei kao kuhugi.

*

Mõne aasta pärast möödub terve sajand Eesti kunsti ajakirja Taie avanumbri ilmumisest. Mis on selle aja jooksul muutunud? Mitte midagi pole muutunud! Kas siin pole siis tegemist täpselt sama missiooni ja visiooniga? Tsiteerigem tõenduseks valikuliselt juhtkirja (kirjaviis muutmata):

“”Taide” synniga teostub paljude kunstisõprade kauaaegne soov – omada kunstikysimusile pyhendet eriajakiri. Siiamaani kunstikysimused on leidnud perioodiliselt ilmuvais väljaandeis ainult juhusliku käsitelu ja pole olnud kuigi palju neidki väljaandeid, kus kunst oleks olnud esitet vääriliselt muude alade kõrval. “Taie” tahab jätkata [—] eesti kunsti populariseerimis- ja uurimistööd. Säärane perioodiliselt ilmuv kunstiajakiri on saand hädavajaliseks. [—] Olgu siin märgit lyhisõnaliselt, et “Taide” kavva käib kõik kuidagi viisi eesti kunsti ja yldse kunsti puutuv. “Taie” toob jooksvast kunstielust ylevaateid ja arvustusi, toob uurimusi ja monograafilisi kirjutisi yksikuist ajajärgest ja kunstnikest, annab ruumi teoreetilisile küsimusile ja märgib kroonikaosas tähtsaimad syndmused [—]. Selle suure ja laiaulatusliku kava läbiviimiseks “Taie” ootab publikult poolehoidu ja toetust ja ise katsub teha kõik temast oleneva.”

Andreas Trossek töötab Kunst.ee peatoimetajana alates 2009. aastast.