Üks, kaks…
Oi, pliiatsid. Ilus värviline. Niimoodi seina taustale pandud, lihtsalt niisama, ilma raami või milletagi.
…kolm, neli…
Erineva pikkusega pliiatsid, mõned on nürid, tundub, et on pandud ritta ka kattevärvi järgi, spektritoonides. Mõned on kahest otsast teritatud, mäletan, see oli omal ajal hea kavalus…
…kaheksa, üheksa…
Mõned on väga lühikesed, ma esimeses klassis väga ootasin, et jõuaksin pliiatsi lõpuni kirjutada, aga ei jõudnud kunagi.
…kümme.
Ingrid Allik
Autobiograafia pliiatsitest 1964–2024
2024
Installatsioon (pliiatsid)
Foto: Stanislav Stepaško
Kui kaua kulub aega, et jõuda kunstiteose tähenduseni?
Kui kaua vaatavad inimesed muuseumis kunstiteost? Kaks 15-aastase vahega tehtud uurimust1 näitavad, et vaataja ligineb teosele, vaatab seda alla kahe sekundi, loeb 10 sekundit etiketti, silmab uuesti maali, et kontrollida midagi tekstis nimetatut – ja liigub edasi.
Aeg 15 ja 30 sekundi vahel on piisav, et tõdeda kunstiteose füüsilist olemasolu, kuid mitte sellesse sügavuti sisse elada. Filmi ja teatrietendust vaatame samas 2–3 tundi, raamatut loeme mõned päevad, arvutimängus on vähem kui 50–100 tundi täielik algaja tase.
Praeguseks oleme tuvastanud pliiatsi ja oma kogemuse pliiatsiga, kuid kas oleme seda tööd näinud? Vaadakem veel edasi!
Vasakul pool on rohkem vene kirjatähtedega pliiatseid, paremale poole liikudes tulevad juba meie kaasaegsed brändid, asutuse logodega ja muuseumide kirjadega. Päris hea – see on nagu elulugu pliiatsitena. Samas ka nagu tulpdiagramm, ekvalaiseri helipilt, elektrokardiogramm, inimarengu indeks, emotsionaalsed ja majanduslikud “Ameerika mäed”, New Yorgi siluett, reisid, kontaktid, saamised, võimalused, igatsused ja ilmajäämised. Milton Friedman (1912–2006) illustreeris ühe kõige harilikuma hariliku pliiatsi abil vabaturu majandussuhteid, üks kõige harilikum pliiats koondab tuhandete inimeste ja kümnete tööstusalade töö.
Millest see töö aga tegelikult kõneleb? Ingrid Alliku teos oli esimest korda eksponeeritud näitusel “Kuidas: elada. Virtuaalsed biograafiad” (29. IX–4. XI 2018 Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, kuraator Marika Agu). See näitab, kuidas üks pliiats toob kokku ka tuhandete hetkede elu, käsitsi noaga teritamisest on jäänud igale pliiatsile teritaja iseloomulik DNA. Vaadates võib peaaegu käe all tunda nende kuuekandilist puidust viimistletud pinda, mis samas on käes hoidmisest, põrandale kukkumisest, sahtli vahele jäämisest ühtaegu nii silutud kui ka täksitud. Ma näen, kuidas algusepoole on elu olnud ahtam, lõpupoole on pliiatseid rohkem, neid ei peagi jupikeseks kulutama, võib-olla ei olegi enam aega seda teha, võib-olla ei ole indu, võib-olla on rohkem isu kasutada teisi kunstitehnikaid… Ma olen nende minutite jooksul käinud mõttes nii oma esimeses kodus, kooliklassis kui ka proovinud elada elu Ingrid Allikuna. Mind valdab tohutu sümpaatia selle teravmeelse ja tundliku autori vastu, mul on nii hea meel, et ta lubas mul vaadata midagi, mis kunstniku jaoks on peaaegu et intiimne – tema töövahendeid, mis on samas ka elulugu.
Seega, mis tegelikult teose vaatamise ajal toimub, on dialoog vaataja elukogemuse, teose materiaalsuse ja visuaalsuse, näitusekonteksti, autori ja päevauudiste vahel – me vaatame, mõtleme, vaatame uuesti, avastame, peegeldame, kontrollime, otsustame ümber, imestame, naerame, üllatume – kuni toimub taipamine. Seda võib kirjeldada ka hermeneutik Hans-Georg Gadameri (1900–2002) tõetunnetuse mõistega, kus tõde ei ole kunagi staatiline, vaid ilmneb dialoogis ja tõlgendamisprotsessis. Gadamer kasutab mängu metafoori – mõistmine ja tõetunnetus ei ole sirgjooneline, vaid pigem avatud, käänuline, dünaamiline ja alati jätkuv suhtlusprotsess.
Miks on vaja kunsti jaoks aega võtta?
Maailma Tervishoiuorganisatsioon on kunsti määratlenud kui tervise ühiskondlikku määravat tegurit (social determinant of health), rõhutades selle tähtsust tervisepoliitikas.2 Muusika kuulamist on uuritud põhjalikult valu ja stressi leevendamisel3 ning filmikunsti seostatud enesetapuriski vähendamisega erinevates kogukondades. Siiski tõdeme, et enamik varasemaid uuringuid keskendub kunsti loomisele (joonistamine, maalimine, skulptuur, kunstiteraapia), kuid mitte kunsti vaatamisele, mille mõjumehhanismid on nii keerukad, et meil puudub nende toimest täpsem ülevaade.
Võib kindlalt väita, et kunsti kogemine tekitab rahulolu – isegi kui teoses käsitletav teema on häiriv või kurb. Kui kogetakse visuaalset naudingut pakkuvaid töid ja lubatakse oma pilgul seal pikemalt toimetada, vallanduvad naudingut tekitavad hormoonid. Positiivsed emotsioonid, nagu imetlus, rahu, aukartus ja rõõm, laiendavad mõtlemist ja loovad kestvat võimet stressiga toimetulekuks. Kunst pakub inimestele tõlgenduslikku pinget, visates kondi hambusse kriitilisele mõtlemisele – ja lahenduse või tähenduse leidmine täidab omakorda rahuloluga. Positiivne psühholoogia rõhutab, et elu mõtestamine ja tähenduse leidmine on heaolu jaoks võtmetähtsusega oskus.4
Võtmetähtsusega aga on siin aeg. Et seosed hakkaksid avanema, tuleb anda endale aega. Anna endale aega, et viibida praeguses hetkes! See hetk tagab sulle igaviku: kunstiga kokkupuutumine on seotud kõrgema elukvaliteedi ja pikaajalise heaoluga.5
Hoolimata hoiakust, et kunsti kogemine on eelkõige kognitiivne ja meeltes toimuv, on selge, et tegu on läbinisti füüsilise sündmusega. Juba muuseumi külastus mõjutab inimese meeleseisundit – muuseumis valitseb mahe rahu, kontrollitud õhutemperatuur, niiskus ja valgus… Aga samavõrra võib külastajat tabada kognitiivne ülekoormus, liiga palju infot, hoomamatult suured ruumid ja pikad anfilaadid. Muuseumi külastamiseks võib tunda sotsiaalset survet või hirmu millestki ilma jääda, tuleb võidelda väsinud jalgade ja valutava seljaga (sest 5000 sammu muuseumis on hoopis midagi muud kui metsarajal!), otsida pinke, mida pole, võib tunda hirmu pikemalt vaadeldes teistele jalgu jääda. Selles valguses pole 27 sekundit teosega kontaktis olemine üldsegi paha tulemus.
Viimaste uuringute järgi vähendab isegi veebis või nutiseadmes kunstiteose vaatamine stressi ja üksildustunnet, parandab heaolu – ja piisab juba paarist minutist!6
Aeglane vaatamine
Kiirustamise ja FOMO (fear of missing out ehk ilmajäämishirm) vastukaaluks pakutakse aeglast vaatamist, sellele põhineb praegu väga populaarne muuseumihariduse suund, milles teadvustatakse selgemalt kunstikontakti sügavuse eeliseid kiire ja kvantiteedile rõhuva muuseumituuri ees. Aeglase vaatamise tuum on sügavam keskendumine paarile teosele, selle asemel, et kiiresti tervet muuseumi läbi käia. Seda võib teha juhendatult, üksinda või koos teistega arutledes. Vahel liidetakse sinna juurde eritehnikaid, näiteks meditatsiooni või teadveloleku harjutuste elemente. Väga populaarsed on multisensoorsed lisandused, kogemuslikku sidet kunstiga aitavad tugevdada lõhnad, kombitavad faktuurid ja vormid, oma kehaga võetavad poosid.
Aeglane vaatamine ei ole kindlapiiriline metoodika, nagu näiteks visuaalse mõtlemise strateegia7 ja Thinking Museumi8 mõtlemisrutiinid, vaid eelkõige alus hoiaku loomisele, mis julgustab vaatajat tegema muuseumis valikuid, kartmata seejuures millestki ilma jääda. Ka üks teos, üks avastus, meenutus või läbielatud tunne on meie heaolule hindamatu väärtusega.
1 Lisa F. Smith, Jeffrey K. Smith, Pablo P. L. Tinio, Time spent viewing art and reading labels. – Psychology of Aesthetics, Creativity, and the Arts 2017, nr 11 (1), lk 77; Jeffrey K. Smith, Lisa F. Smith, Spending Time on Art. – Empirical Studies of the Arts 2001, nr 19, lk 229–236.
2 Rebecca Gordon-Nesbitt, Alan Howarth, The arts and the social determinants of health: findings from an inquiry conducted by the United Kingdom All-Party Parliamentary Group on Arts, Health and Wellbeing. – Arts & Health 2019, nr 12(1), lk 1–22.
3 Claire Howlin, Brendan Rooney, The cognitive mechanisms in music listening interventions for pain: a scoping review. – Journal of music therapy 2020, nr 57(2), lk 127–167.
4 Martin E. P. Seligman, Flourish: A visionary new understanding of happiness and well-being. New York: Simon & Schuster, 2011.
5 Koenraad Cuypers, Steinar Krokstad, Turid Lingaas Holmen, Margunn Skjei Knudtsen, Lars Olov Bygren, Jostein Holmen, Patterns of receptive and creative cultural activities and their association with perceived health, anxiety, depression and satisfaction with life among adults: the HUNT study, Norway. – Journal of Epidemiology and Community Health 2012, nr 66(8), lk 698–703.
6 MacKenzie D. Trupp, Giacomo Bignardi, Eva Specker, Edward A. Vessel, Matthew Pelowski, Who benefits from online art viewing, and how: The role of pleasure, meaningfulness, and trait aesthetic responsiveness in computer-based art interventions for well-being. – Computers in Human Behavior 2023, nr 145, lk 107764.
7 Abigail Housen, Philip Yenawine, Understanding the basics. Updated by Madison Brookshire, August 2018. Vt: https://www.artsintegration.net/uploads/1/2/2/6/12265539/bp_understanding_the_basics_.pdf.
8 Vt: https://thinkingmuseum.com/.