Kui ühel kunstiobjektil üldse on mingit tähendust, siis leiame selle vastavast taustsüsteemist ehk kultuurilisest kontekstist või kunstniku eluloost. Võib-olla seetõttu ei ole siiamaani kindlalt teada, miks loodi kiviajal nn Venuse kujukesi – me lihtsalt ei tea kiviaja inimestest piisavalt palju.1 Samaoodi võib juhtuda aga ka siis, kui silmitseda oma kaasaegsete loodud objekte.
Külastades möödunud suvel Tartu Kunstimuuseumis Kris Lemsalu isiknäitust “DONATELLA. Elukeeris” (16. III–21. VII 2024, kuraator Indrek Grigor), tajusin ma väga selgelt, et mina ja Lemsalu oleme eri taustsüsteemidest, sest ma ei saanud tema loomingust aru (seda eriti näitusel esmakordselt eksponeeritud eluloofilmi “Vana klaver” puhul). Segastele emotsioonidele vaatamata tema looming siiski kõnetas mind. Niisiis esitasin endale küsimuse: “Kuidas on see võimalik, et mind köidab Kris Lemsalu looming?”
Lemsalu nutikas huumor – ainuüksi paljud tema teoste pealkirjad on nutikad, ent raskesti eesti keelde tõlgitavad sõnamängud – võib mõjuda nagu positiivne laeng, mis vastandub negatiivsele, kuid olen kindel, et kunstis ainult huumorist minu huvi äratamiseks ei piisa ning vastandid mind ainuüksi seetõttu ei tõmba. Võimalik, et tundun nüüd ülbe, kuid annan ausalt teada järgnevat: ma ei otsi kunstist väljakutset! Seetõttu oletan, et mu kõrgenenud huvi Lemsalu suhtes on tingitud sellest, et meil on midagi ühist, sest see huvi on “miski” ning teadupoolest (René Descartes’i järgi) “miski” ei saa tulla “mittemiskist”. Niisiis, mis on see meid ühendav “miski”?
Ehkki Lemsalu on end sageli riietanud eriliselt ekstravagantsetesse kostüümidesse, mis varjestavad nii tema soo kui ka liigilise kuuluvuse,2 saab siiski väita, et kostüümi all on ta naine – nagu ka mina. Väidan seda, sest leidsin tema loomingus mitmeid teoseid, mis annavad kujundlikult edasi eksistentsiaalseid kogemusi, mida saab kogeda ainult naine. Need on kogemused, mis on seotud naise viljakuse ning reproduktiivfunktsiooniga, näiteks nagu munasarjade vananemine ja rasedus.
Alustuseks toon välja installatsiooni nimega “Rot’n’Roll” (Roisk ja rull, 2020), mille Kris Lemsalu avalikustas aastal 2020. Installatsioon koosneb valgele postamendile asetatud munarestist, milles on alles üksikud munad ja osade munade peal kärbsed. Nii kärbsed kui ka teose nimi viitavad roiskumisele. Meditsiiniteadustest on teada, et munarakkude arv kahaneb iga aastaga ja umbes 35-aastaselt hakkab naise munaraku kvaliteet järsemalt langema, teisisõnu, munarakud hakkavad roiskuma.3
Teoses “Rot’n’roll” on seda sümboolselt ja väga ilmekalt kujutatud, seejuures oli Lemsalu 2020. aastal ise 35-aastane. Remargi korras mainin, et mul on kahju, et Lemsalul pole samal ajal võimalik olla lisaks meessoost, sest kui oleks, saaks ta kindlasti sama ilmekalt edasi anda teadmisi vananemise mõjust ka meeste seemnerakkudele.4
*
Järgmiseks toon välja veel ühe teose, milles näen munasarjade vananemise temaatikat. Aastal 2015 osales Lemsalu Frieze’i kunstimessil New Yorgis installatsiooniga “Whole alone 2” (Üksinda täielik/täiesti 2, 2015), mis kujutab naist, kes on vesivoodil ninali-kõhuli keraamilise kilpkonnaliku kilbi all. Tema ümber on munarestidest tornid koos munadega ja nende tornide peal samuti keraamilised kilpkonnalikud kilbid. Voodi ees on keraamiline tiigrit meenutav loom. Naisel on käed ja jalad laiali, nagu ta oleks selle kilbi alla litsutud.
Kris Lemsalu
Whole alone 2
2015
Performance, installatsioon
(portselan, munarestid, vesivoodi,
metall, munad, vääriskivid)
Frieze New York messil
13.–17. V 2015
Foto: Piibe Kolka
Tekib küsimus, kas ta magab, kas ta hingab? Oletan, et sedasi kõhuli lamades on raske hingata ja tema ees lamav loom, kes justkui peaks valvama lamaja und, sellega vist hakkama ei saa – tema totakas ilme viitab sellele, et ta ei saa aru, mis perenaisega toimub. Kris Lemsalu ise puhus sellele teosele elu sisse: ta ise oligi see naine, lamades 45-kilose kilbi all – tundide viisi.
Arvan, et selles installatsioonis kujutavad “munad”, mis on asetatud munarestidest tornidesse ning on kilpide all, munarakkude kehavälise säilitamise tehnoloogiat. Usun, et selle kunstiteose konteksti määrab varasem, 2014. aasta, mil mitmed USA suurfirmad hakkasid oma naistöötajatele pakkuma munarakkude külmutamist motivatsioonipaketi osana, et võimaldada neil pere loomist edasi lükata ja tööle pühenduda.5
Samas “Whole alone 2” keskmes on naine ikkagi koormava kilbi all justkui laiaks litsutud – kas äkki kujutab see valikute tegemisel tuntavat eksistentsiaalset ängi ja survet, mis võib naisel tekkida, arvestades viljaka ea lühidust? Ometi on teose pealkiri optimistlik, viidates võimele tunda end terviklikuna ka üksinda olles. I am whole alone – olen täielik/täiesti üksinda.
Kõik, kes on Lemsalu loominguga tuttavad, teavad, et ta on loonud palju jäsemetega keraamilisi tupeavausi. Minu kui reproduktiivbioloogi jaoks on see ilmekas kujund sellest, et ka emakas on “tegija”, mitte lihtsalt passiivne elund. Edukaks raseduseks peab emakas olema valmis loote pesastumiseks ja platsenta arenguks.6
Sellest lähtub eespool mainitud munarakkude säilitamise tehnoloogia kasutamise üks vastuargument – ainuüksi munarakk või embrüo katseklaasis ei võrdu lapsega, sest ka emakas peab oma funktsiooni täitma. Seega kilp või koorem, mida installatsioonis “Whole alone 2” nägime, tänu sellele tehnoloogiale ei kao.
*
Järgmine teema, mida Lemsalu on omal moel käsitlenud, on viljatus. Installatsioonis “Biker, Bride, Builder, Businesswoman and Baby” (Mootorrattur, pruut, ehitaja, ärinaine ja laps, 2018) näeme keraamilisi linde hoidmas tühje riideesemeid. Just tühi kombinesoon lapsevankris on brutaalselt mõjuv viljatuse sümbol: soov last saada on materialiseerunud, aga last ennast ikka ei ole. Seejuures pole meil võimalik öelda, kas need linnukesed “toovad” või “viivad”, aga nad justkui annavad meile, inimestele, mõista, et meie võimuses ei ole elu kuskilt “võtta”, vaid elu on meile “antud”. Muuseas, tänapäeva teadmiste kohaselt on naised ja mehed viljatuse probleemide levimuse osas võrdsed.7
Peale viljatuse on raske teema ka lapse kaotamine, mida, nagu mulle tundub, Lemsalu käsitles performance’is “The Birth of Venus” (Veenuse sünd, 2010). Ta käsitleb elu haprust ja ka surma bioloogilist paratamatust, sünd ja surm käivad ju käsikäes. Näeme Lemsalu kostümeerituna villendorfilikuks Veenuseks, kes sünnitab õhupalli, mis lõhkeb tema jalgade vahel, mispeale ta lihtsalt tõuseb ja minema kõnnib. Ilmselt kujutab see kogemust elu katkemisest, milleks võib olla lähedase surm, aga ka raseduse katkemine.
Mõlemal juhul on raske edasi minna, kuid siin annab Veenus justkui iidset eeskuju – ta lihtsalt tõuseb ja läheb edasi. Veenuse kujukesed võivad ju olla üheaegselt nii viljakuse sümboliks kui ka materialiseerunud soov viljatust ületada.8 Võimalik, et Veenus teadis seda, et inimene ongi võrdlemisi väheviljakas: keskmiselt jõuab igast viljastunud munarakust ehk lootest sünnini vaid 30%.9 Selle teadvustamine aitab ehk raseduse katkemise taagast kergemini üle saada.
*
Eespool mainitud teoste puhul leidsin Lemsaluga midagi ühist. Samas, kas ma ikka saan väita, et olen täie kindlusega leidnud selle “miski”, mis mind tema loomingu juures köidab? Suurem osa kunstniku teostest ei paista olevat seotud naiseks olemisega, kuid köidavad mind sellegipoolest. Toon veel välja kaks teost, mis tekitasid minus tugevat resonantsi, sest minu meelest on nendes kujutatud eksistentsiaalset pürgimist nagu mingit iseseisvat jõudu. Nendes teostes puudub näojoontega subjekt, küll aga on liikumapaneva jõu sümbolismi.
Esimene on installatsioon “HOLY HELL O” (PÜHA PÕRGU/TERVITUS, 2018), mis kujutab rohkete kätega tupeavaust vannis, mille mudasesse vette sukeldub inimkehadest vikerkaar. Jääb mulje, et selles vannis toimub sünnitamine (nagu ka filmist “Vana klaver”), kuid seekord ei sünni olend, vaid hoopis mingi sõnum.
Tupp on merekarbi poolmete sees. Mulle lõpuni teada olemata põhjustel sümboliseerib merikarp Lääne-Euroopa kultuuriruumis uuestisündi ja ristimist. Vikerkaar aga on viikingite mütoloogia kohaselt sild, mis ühendab inimeste ja jumalate maailma. Kui otsida sümbolite tähendusi veel laiemalt, siis Vanas Testamendis tähistab vikerkaar lepingut, mille kohaselt Jumal lubab (peale veeuputuse korraldamist), et ei hävita “kõike liha” edaspidi uputusveega (ka siis, kui inimesed tema käske ei järgi). Kui Vana Testamendi sümbolism on õige, siis “HOLY HELL O” järgi otsustades tundub, et rõõmusõnumit halastamisest ja inimsoo jätkumisest toetavad ka rohkekäelised hinduismi jumalad ning rõõmu toonitavad vanni ümber laotatud pastelsetes toonides lapitekk ning ka ruumi seinad, mis on värvitud heleroosaks.
Pöördudes tagasi hüpoteesi juurde, et kunstiteose tähenduse leiab kunstniku elust või kultuurikontekstist, võiks oletada, et Lemsalu on religioonidega tuttav, aga 2014. aastal tehtud intervjuus on ta vastanud küsimusele usu kohta, et ta ei saa küsimusest aru.10 Siiski, teose nimi “HOLY HELL O” viitab religioossetele kujunditele, kuid – pangem tähele – see teos on aastast 2018. Ehk on aeg usuteemalist küsimust Kris Lemsalule korrata?
Lisaks oli veidi hiljem, 2022. aastal, Lemsalul New Yorgis isiknäitus, kus oli kõige muu hulgas reljeefne seinale kinnitatav skulptuur “Flood” (Üleujutus, 2022), mis kujutab vagina dentata kaudu toimivat üleujutust ning selle kõige kohal kellegi käelabasid. Vagina dentata paistab siin olevat nagu portaal, mille kaudu käed seda “üleujutust” juhivad.
Installatsioon “Tour of Life” (Elu tuur, 2012–2024) kujutab suurt keraamilist konti, millel on küljes karvane kangas ning keraamiline meeleelunditeta näolapp ja käed – ühtekokku meenutab see karvast lihakäntsakat. Paradoksaalselt on käed sirutatud näost tagurpidises suunas keraamiliste jalalabade poole. Jalalabad on kinnitatud seinale, “lihakäntsakast” kõrgemale. Jalalabal on keraamiline keel, keeleotsal silm ja keelejuurel mingi rosett. Selle nimetus on “Mom the Gem” (Emme kalliskivi, 2024).
Jääb mulje, et suures ahastuses sirutavad käed instinktiivselt meeleelundite, jalgade suunas – näolapil ju silmad puuduvad. See justkui kujutab püüdlust saada koledast lihakäntsaka vaheetapist inimesekujuliseks, ja siis (kui ei tule veeuputust) antakse ehk võimalus saada eikellestki kellekski, lihakäntsakast inimeseks.
Kuna tegu pole filmiga, vaid hoopis skulpturaalse installatsiooniga, siis me ei tea, mis sellest lihakäntsakast edasi saab. Võime oletada, et füüsikaseadused takistaksid sellel ulatuda meeleelunditega jalalabadeni – ilma välise abita, milleks aga ongi eksistentsiaalse pürgimise jõud. Kuna jalalaba(de) nimetus on “Mom(s) the Gem(s)”, siis võib oletada, et selleks eksistentsiaalseks jõuks on ema(d).
*
Käesolevat esseed alustades ei olnud ma Kris Lemsaluga isiklikult suhelnud, kuid lõpulõike kirjutades olen temaga juba tutvunud. Mulle külla tulles oli Krisil peas jahimehemüts ja käes piip nagu Sherlock Holmesil ning ta ütles: “I will figure things out.” (Ma teen asjad endale selgeks.) Mõtlesin seepeale: “Me too. I will figure things out.” (Mina ka. Teen asjad endale selgeks.) Võimalik, et me kogeme ja mõtestame seda maailma samaaegselt, aga omal moel – mina suurel määral teadusliku maailmavaate ja Lemsalu oma kunstiloomingu kaudu.
Niisiis, miks mind köidab Kris Lemsalu looming, kuidas on see võimalik? Ju mulle lihtsalt meeldib tema loominguline käekiri, ilmekas väljendusviis ja, mis seal salata, ka tema nutikas huumorimeel.
1 Alan F. Dixson, Barnaby J. Dixson, Venus Figurines of the European Paleolithic: Symbols of Fertility or Attractiveness? – Journal of Anthropology 2011, nr 1 [pagineerimata].
2 Kris Lemsalu, Maria Arusoo, Kris Lemsalu. Birth V – Hi and Bye. The Estonian Pavilion for the 58th International Art Exhibition – la Biennale di Venezia. Milan: Mousse Publishing; Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2019.
3 USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse (CDC) 2019. aasta viljatusravi raport, milles kirjeldatakse viljatusravi tulemuslikkuse sõltuvust naise vanusest võrrelduna doonormunarakkude kasutamise tulemuslikkusega.
4 Lidiia Zhytnik, Maire Peters, Kadi Tilk, Kadri Simm, Neeme Tõnisson, Tiia Reimand, Katre Maasalu, Ganesh Acharya, Kaarel Krjutškov, Andres Salumets, From late fatherhood to prenatal screening of monogenic disorders: evidence and ethical concerns. – Human Reproduction Update 2021, nr 27 (6), lk 1056–1085.
5 Mark Tran, Apple and Facebook offer to freeze eggs for female employees. – The Guardian 15. X 2014.
6 Jemma Evans, Lois A. Salamonsen, Amy Winship, Ellen Menkhorst, Guiying Nie, Caroline E. Gargett, Eva Dimitriadis, Fertile ground: human endometrial programming and lessons in health and disease. – Nature Reviews Endocrinology 2016, nr 12 (11), lk 654–667.
7 Vt: www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/infertility.
8 Alan F. Dixson, Barnaby J. Dixson, Venus Figurines of the European Paleolithic: Symbols of Fertility or Attractiveness?
9 N. S. Macklon, J. P. M. Geraedts, B. C. J. M. Fauser, Conception to ongoing pregnancy: the ‘black box’ of early pregnancy loss. – Human Reproduction Update 2002, nr 8 (4), lk 333–343.
Elina Aleksejeva on Celvia CC (endise Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuse) reproduktiivbioloogia teadur. Ta on ka Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu liige ja Euroopa Inimese Reproduktsiooni ja Embrüoloogia Ühingu liige.