1. XI–8. XII 2024
Tütar galerii
“Siis”
Kunstnik: Tõnis Saadoja

Kui ma proovin ette kujutada seda hetke, mil Tõnis Saadoja tõstab pintsliotsa ning selle tühjalt ootava lõuendi poole suunab, siis kui väga ma ka ei pingutaks, ei saa ma sellest aru. Viimati tegin seda ühel õhtupoolikul Torino väikeses pastarestoranis, jälgides nurgas istudes, kuidas pisikeses klaasist putkas keskealine naisterahvas masinast värsket pastat võttis ning seda tillukestesse paberkottidesse toppis. Tema liigutused olid kiired ja vilunud, tema näolt ei peegeldunud väsimus, võib-olla oli ta oma olukorraga isegi rahul − vähemalt sel leplikul moel, mis tasandab meie pretensioonid elule ning lubab õhtuti uinuda ilma pikemalt järele mõtlemata. Kui ma sel hetkel lahtunud limonaadi juues endalt küsisin, miks peaks tänases maailmas veel pintsliots tõusma ja üht pilti tegema hakkama, jäi minu märkmik tühjaks. Ma ei tea. Ma ei saanud sellest aru.

Tõnis Saadoja on maalikunstis sageli toetanud end nurkapidi traditsioonile. Kuigi oma tudengiaega meenutades on ta kirjeldanud enda põlvkonda küünilisena, kellel puudus igasugune huvi enda-eelse ajaloo vastu, siis võime tema teostel märgata ikka ja jälle kunstiajaloo jalajälgi. Vahel on need süžee tasandil (näiteks Gerhard Richteri portreed), vahel žanri tasandil (näiteks juba minevikku vajunud laemaali-formaadi taaselustamine). Vahel ilmnevad need ka liigi tasandil (näiteks veidi anakronistlikuks muutunud akvarelltehnika ootamatu aktualiseerimine), vahel tsitaadi (Eugen Dückeri ja Paul Raua teoste kopeerimine või neist tõukumine, aga ka iseenda koolipõlve töödest “paremate” versioonide maalimine), üha enam aga üldisema maalimislaadi tasandil.

Saadoja maalib oma hiljutistes seeriates vanameisterlikult, sirutab oma kombitsad aega enne 20. sajandit, mil sageli oli tehniline virtuoossus maali enesedefinitsioonis võtmelise tähtsusega. Ühtlasi oli see ka aeg, mil maalikunstnik ei vaevelnud veel sisemises agoonias, tema olemasolu õigustus näis olevat peaaegu et jumalikult garanteeritud. Ning seetõttu − ja veel mitmel põhjusel − tundub, nagu küsiks Saadoja oma maalidega lihtsa, kuid nukra küsimuse: miks see, mis kunagi oli võimalik, enam ei ole?

Tema maalide järjest täiuslikumaks muutuv lummav tehniline filigraansus, mis torkab eriti silma maaliruumi modelleerimisel (enamgi veel, Saadoja maalidel muutuvad kõik objektid varem või hiljem mingil moel ruumilisteks), on sedavõrd täiuslik, et kasvab morbiidsest ning nostalgilisest minevikuihalusest nüüdisaegseks küsimuseks: miks maal? Olles saavutanud tehnilise täiuslikkuse ning mitmekülgsuse, kus komplekssed pigmendikihistused vahelduvad läbipaistvamatega, realistlike lõigete ümber laiuvad abstraktsete fragmentide väljad, valguse ja varju piiri on edasi antud nii peaaegu painava täpsusega kui ka tunduvalt ebamäärasemal ning poeetilisemal viisil, kõige üle kummumas optiliste illusioonide tour de force.

See ei tähenda aga, et Saadoja maalid oleks “valmis”. Küsimus, miks maal, ei saa Saadoja piltide pinnal vastust, sest erinevalt 19. sajandil domineerinud süžee- või vormikultusest pole kumbki eraldivõetuna Saadoja näituste lahtimuukimiseks piisav. Pildiga seotud problemaatika on pealegi ainult üks kihistusi, kuna ilmselt enamgi käsitleb ta küsimusi ruumist, ennekõike aga ruumi tajumisest. Selle kõige juures on tajuda ka Saadoja loomingule niivõrd iseloomulikku melanhooliat ja nukrust, mis taas kord siseneb maali läbi ajakäsitluse.

Samamoodi nagu tema maaliseerias jääkuubiku sulamisest, kus aja kulgemine oli muudetud füüsiliselt tajutavaks tänu kujutatud objektis toimuvale sulamisprotsessile (ja selle protsessi vääramatus oli ka melanhoolia allikaks), nii märkame ka nüüd, et Saadoja toob sageli meieni fragmente äratuntavalt minevikust. Sellele viitavad tihtipeale nii maali aluseks olnud fotode vanamoodne koloriit kui ka hoonete arhitektuuris tajutav kaheksakümnendate hõng, ennekõike aga see, et kõik motiivid Saadoja maalidel lagunevad, pihustuvad, sulanduvad ümbritsevasse hämarusse.

Kui me vaatame Saadoja maale, siis me vaatame aja möödumist, need on mõnes mõttes “postmemuaarsed” tööd, sest kaduma ei ole hakanud mitte ainult hetk, vaid ka mälestus hetkest. Ainukesed elemendid, mida Saadoja oma maalidel terviklikult maalib, ilma et need lahustuksid ümbritsevasse abstraktsusesse, nagu lahustuvad mälestused meie peades, on detailideni täpsed pilved − ja ometi teame me just neid objekte vaadates, et kohe on ka nendega kõik, sest pilved hajuvad ja nende piirjooned lagunevad.

Lisaks tuleks silmas pidada, et Saadoja maalikunst ei idealiseeri täiuslikkust. Tehniline virtuoossus on siiski vaid vahend, mitte eesmärk − vahend kontseptuaalsete tühikute näitamiseks, mis igasuguse täiuslikkuse sees end varjavad. Saadoja toob mitmel korral maalidesse sisse midagi, mida võiks nimetada juhuseks, visandlikkuseks või ka häireks. Ka Paul Rauda tsiteerides on ta valinud välja teosed, mida on harjutud pidama pigem eskiisideks, kuna neis on jäädvustatud hetk, mil kunstnik on kogu oma tehnilise arsenali välja veeretanud, kuid n-ö kogupauku siiski ei tee. Maalid jäävad justkui lõpetamata, ääred tühjaks, pintsel libiseb ilma endast detaile maha jätmata üle lõuendi, käitudes nii, nagu Kristjan Raud oma vennale kirjades soovitanud oli − ära viimistle liiga palju, siis jookseb elu välja.

Saadoja sekkumine oma maalide täiuslikkusesse ei ole lohakas ega brutaalne. Tema maalid ei muutu iseenese suhtes autistlikult agressiivseks, need säilitavad teadlikkuse iseenese subjektsusest ega kipu ka kõige õrnematel ning ebakindlamatel hetkedel seda purustama. Samuti ei jäta Saadoja midagi lihtsalt lõpetamata või ripakile, kõik on unter Kontrolle. See omakorda mõjub küsimusena, kas ja misasi üldse on veel elegantne lohakus või kerge juhus maalikunstis, sest elame ajastul, mil mitte ainult (maali)kunstnikelt ei oodata fikseeringute köidikutesse takerdunud kergesti turundatavat käekirja, vaid igasugust pildilisust iseloomustab süžeede suvalisus ja vormistuse hüsteeriline kosmeetika.

Meil on filtrite ja töötlusvahenditega võimalik pilte lõputult parandada, modifitseerida, täiendada, mistõttu ükski pilt ei ole kunagi lõpetatud pilt, vaid olles avatud kõikvõimalikele järeltöötlustele, keeldub see igavesti vananemast. Juba seetõttu siseneb maalikunsti tagasi vahepeal sealt lahkunud igavikuline mõõde − maal on “surnud” juba sündimishetkel, tema hiljem täiendamine on muidugi võimalik, kuid seda ei tehta; maal on valmis objekt, mis aja möödumise ees on sama kaitsetu nagu inimene.

Saadoja toob teinekord häire või “vea” sisse samasuguse filigraansusega, nagu ta on modelleerinud kogu maaliruumi, liites hüperrealistlikule reaalsuse jahedale modifitseerimisele (mitte imiteerimisele) lisaks abstraktsed värvipinnad, mis mõjuvad eemalt vaadatuna väljadena, kuhu kunstnik justkui poleks jõudnud või mida imaginaarne kaamera poleks tabanud. See kaadri mitteilmutatud must äär, süžeelisel tasandil nn mittemaal muutub lähedalt vaadates ometi tähendusrikkaks, kuna on maalil mitte pelgalt visuaalse naudingu tõttu (kuigi mis selgi põhjendusel häda peaks olema?), vaid muutub ruumi osaks.

Nagu Olav Marani maalidel annab vaikeludele nende tumma ning ajaliku mõõtme mitte esemete kombinatoorika (seda ei anna ka esemete vanus, sest see on vaid üks kujutatud objektide omadusi), vaid nappide vahenditega ruumi loodud atmosfäär. Marani maalid on vaiksed, sest ruum on vaikne − ja samamoodi on ka Saadoja linnavaated, mälufragmendid, looduslõiked, ruumiväänded ning värvipinnad tummad ja ajalikud, sest kogu atmosfäär on tumm. Kaugustes paistab ainult midagi, mis võiks meile ehk meenutada loojangujärgsesse hämarusse mattunud silmapiiri.

Tõnis Saadoja
Igav taevas
2024
Õli lõuendil, 30 x 40 cm
Foto: Stanislav Stepashko

Ajastul, mil maailma kohutava kiirusega paisuv pildiuniversum kõneleb peamiselt lakkamatust koidust ning otsib võimalusi toppida kinni kõik vead ja puudujäägid, mis on meie piltidel, mälus või ruumis, on oluline teada, et keegi hindab endiselt ka ebatäiuse haprust, maalides seda täiuslikult. Sest hetk, mil Tõnis Saadoja pintsliots tühjale lõuendile läheneb, on ühtlasi hetk, mil kõik, mis meil on, korraks väärtuslikuks muutub.

Ma ei tea, kas maalikunsti on vaja. Võib-olla polegi. Võib-olla ei pea olema maalikunst miski, mida ihaldada. Sest lõpuks põhjustavad kõik ihad kannatusi − olgu selleks iha maali või iha täiuslikkuse järele.

Eero Epner on dramaturg, kunstiajaloolane ja -kriitik.