23. VIII–6. X 2024
Tartu Kunstimaja
“Puudutakse”
Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammi kuuluv näitus
Kunstnikud: Ackroyd & Harvey, Justine Blau, Samuel Collins & Mo Langmuir, Alain Delorme, Katrin Gattinger, Elisa Gleize, Louise Gügi, Jayne Ivimey, Flo Kasearu & Elīna Vītola, Linda Knight, Diana Lelonek, Kristina Õllek & Kert Viiart, Fiona Tan
Kuraatorid: Sara Bédard-Goulet, Marie-Laure Delaporte
29. VI–25. VIII 2024
Eesti Kirjandusmuuseum ja Tartu Ülikooli loodusmuuseum
“Metsavaimud masinas”
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 kunstiprojekt
Kunstnikud: Bryndís Björnsdóttir, Þorsteinn Eyfjörð, Oskar Koliander, Tori Wrånes, Ingrid Torvund ja Jonas Mailand, Hans Rosenström, Niskanen & Salo koostöös Inkeri Aulaga, Pia Sirén, Nastja Säde Rönkkö, Linda Boč¼šakova, ART+, Norman Orro & Joonas Timmi, Zody Burke, Johannes Luik, Emer Värk, Roman-Sten Tõnissoo, Mari- Leen Kiipli
Kontseptsioon ja korraldus: Henri Hütt, Evelyn Raudsepp, Taive Särg, Ave Goršič
Kuidagi on nii juhtunud, et viimasel ajal ei ole ma sattunud nägema ühtki näitust, mis poleks kas tänapäeva tehnoloogiast või keskkonnakriisist. Vastupidi, mitmed tänavu külastatud näitused nii Tartus, Tõravere alevikus, Järvselja ürgmetsas kui ka Neeruti külas veeresid kõik neisse kahte temaatilisse auku (ja mõni ka mõlemasse korraga). Etteruttavalt öeldes on sama seis ka järgnevalt minu poolt kriitiliselt vaadeldavate suurprojektidega “Puudutakse” ja “Metsavaimud masinas”.
Ei saa öelda, et ma need viimaste kuude jooksul nähtud näitused kuidagi spetsiaalselt välja valinud oleksin. Pigem on asi just selles, et midagi muud (kas teemana või vähemalt kunstinäituse kujul) nagu üleval polegi… Mis on ka mõistetav: nii tehnoloogia kui ka keskkonnakriis on meie hoomatav, s.t mitte liiga kauge minevik, olevik ja tulevik.
Mis saab siis, kui…?
Rahvusvaheline rühmanäitus “Puudutakse” Tartu Kunstimajas puudutas igatahes väljasuremist, täpsemalt neid, kes on välja surnud. Mingite üldjoontes usutavate arvutuste kohaselt on üle 99,9% kunagi Maa peal elanud liikidest tänaseks välja surnud, mistõttu probleemiasetus, eriti just praeguse inimtekkelise väljasuremislaine kontekstis, on igati kohane. Kuigi käimasolev väljasuremine pole teadaolevaist õnneks kaugeltki äkilisim ega suurim, on (tulenevalt asjaolust, et see ka meid endid ähvardab) muretsemiseks põhjust küllaga. Veelgi üldisemalt võttes on elu kui sellise (s.t juba definitsiooni järgi ajutise nähtuse) puhul väljasuremine muidugi ainult aja küsimus: mitte et “kas?”, vaid pigem “millal?”. Kuivõrd aeg ja ruum on aga kõik, mis meil (ja elul üleüldse) ülepea on, leiab põhjust nii ühe kui ka teise venitamiseks küll ja veel.
Kristina Õlleki ja Kert Viiarti videoinstallatsioon “Varaseima edasikandja ilmumisel” (2024) käis nimitegelasena välja hüpoteetilise ideaalselt läbipaistva (tõenäoliselt silikoonist vms tehismaterjalist) meduusi. Rahustav video kujutab allveevaateid, meres triivivaid meduuse ja peopesasuurust silikoonpalli, mida mere kaldal filmitakse ja n-ö käideldakse, kõige muu hulgas seda peos pigistades (loodetavasti oli tegu ikkagi silikooni, mitte elava meduusiga, vastasel juhul panustasid autorid eelmainitu väljasuremisse eriti piinaval moel, mida ma ei tahaks kuidagi uskuda). See Norman Orro tumedamat sorti ambient-heliga video oli näitusel üks mu lemmikuid, kuigi kaadrite, muusika ja poeetilisemate verbaalsete kõrvalepõigetega tekitatud vastukaal kaadritaguse hääle esitatud teadusinfole polnud päris piisav – oleksin lootnud vähem “loengut” ja rohkem ebamäärast, “amööbjat” poeesiat. Tekstist kõlama jäänud leitmotiiv “I wonder who’s the real invasive species” (ehk kes on siin tegelik invasiivne võõrliik) viitas diskreetselt ühekorraga nii võõrliikidest meduusidele, nagu mnemiopsis leidyi, mis Musta merre sattudes sealse ökosüsteemi 1980. aastatel pahupidi pööras, kui ka homo sapiens’ile kui Maa kõige invasiivsemale liigile.
Kristina Õllek ja Kert Viiart
Varaseima edasikandja ilmumisel
2024
Video, 10’ 10’’, rannatoolid,
digitrükk tekstiilile, savi, silikoon,
sinised LED-pirnid
Vaade näituselt “Puudutakse”
Tartu Kunstimajas
Foto: Kristina Õllek
Päris lemmikuks kujunes mul Katrin Gattingeri installatsioon “Õite vahel peidus” (2019) – vanaaegne, jumalikest koidest puretud ja lilla kangaga kaetud vitriin. Kangast kergitavale vaataja pilgule avanes “Bretagne’i kaheksajalga kujutav antotüüpide seeria magunite ja musta pelargooniga”, nagu töö etiketil kirjas oli. Kõlab nagu “seente ja ahjukartulitega täidetud linask”, samas kui tegelikult oli tegu väga uduste lillade fotodega, kus hea kujutlusvõime korral ka mõnd kaheksajala, pelargooni vms detaili näha võis. Installatsioonist jäi väga peen, läbimõeldud ja -komponeeritud mulje, mida antiikse ilmega udused pildid väärikas soojade puidutoonidega vitriinis ühtlaselt süvendasid. Selle kõrval oli samalt autorilt graafiline seeria “Joonistades koos loomadega” (2019–…), millel olid joonistustega integreeritud tõmmised üraskitest puretud puust.
Diana Leloneki heliinstallatsioon “Lõplane” (2019) sisaldas arhiivisalvestusi väljasurnud või -surevate liikide lindude häältest. Jayne Ivimey installatsioon “Lind linnu haaval (Ohustatud Briti lindude punane nimestik)” (2017) kujutas suuruse järjekorras pikale lauale reastatud 70 anatoomiliselt täpset valgest põletatud savist lindu. Mõlemad olid monumentaalsed installatsioonid, lisaks sellele köitsid tähelepanu Alain Delorme’i “Parved – ajutised plastskulptuurid” (2012–2014), mis olid tõenäoliselt Photoshopis töödeldud värvifotod tohutu linnuparvena keerlevatest sadadest või tuhandetest tühjadest kilekottidest õhtuses taevas. Samuti oli väljapaistev Ackroyd & Harvey publiku osalust eeldav teos “Paistab punaselt. Üle joonistatud” (2024) – tohutu linnunimedega kaetud lõuend, kus vaatajad võisid erinevat tüüpi “ohustatud” märgisega nimesid õiget värvi vildikaga üle kirjutada (valikus olid punane ja must vildikas). Pean häbiga tunnistama, et mind haaras näitusesaalis vastupandamatu kihk teha nimekirja lisandus “Igasugune (absoluutne) kana”, mida ma paraku ka tegin.
Tont masinas
Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 kunstiprogrammi raames toimus veidi varem kahes kõrvuti asuvas hoones, Eesti Kirjandusmuuseumis ja Tartu Ülikooli loodusmuuseumis eklektilisevõitu rahvusvaheline rühmanäitus “Metsavaimud masinas”. Ka siin veeretasid korraldajad oma kuule mitmesugustesse tuttavatesse temaatilistesse aukudesse (tehnoloogia, keskkonnakriis, loodus, pärimus jne). Kuna näitus toimus – osalt ilmselt programmiliselt, osalt ruumilistest kitsastest oludest tingitult – üsnagi juhuslikena mõjuvates kohtades ja kohati ka mittekohtades (koridorides, fuajeedes, lugemissaalides, auditooriumides, trepikodades, pööningul jne), oli see ka väga kohaspetsiifiline näitus.
Koha kui sellise mõttes oli huvitavaim tõenäoliselt Eesti Kirjandusmuuseumi suur kivivilla täis pööning, kuhu oli soojustusmaterjali peale ehitatud keeruline laudteede ja lakke kõlarite süsteem, kust üpris eriilmelist ambient-muusikat immitses. Töö nimi oli “Ise-ripse” (2024), mida iganes see ka tähendama peaks, autoriks Islandi helikunstnik Þorsteinn Eyfjörð. Väisasin seda ruumi koguni kaks korda.
Hoopis teistlaadi asjandus oli liitreaalsuse installatsioon, mis leidis aset loodusmuuseumi esises pargis, mida saab näha ka veebiaadressil artplus.app/map. Tegu oli ART+ platvormile kogunenud kunstnike erinevate liitreaalsuse installatsioonidega; minu lemmik neist viiest oli koomiksilikus stiilis joonistatud audiovisuaalne installatsioon “Loodusemad” (2024) pargimurul, mille autoriteks olid Inga Šlangena ja Shawn Pinchbeck.
Samuti kohaspetsiifiline, kohast mõju ammutav ja teose kui sellisena “Ise-ripsest” isegi parem (kuigi mitte nii huvitava asukohaga) installatsioon oli Johannes Luige “Üleminek: Teadmatus (Kontakt puitpõrandaga)” (2024). Akendeta siseruumi oli ehitatud kõrge puitpõrand, millega vaataja ja kõndija üpris hõlpsasti (sõltuvalt sokkide ja kingade olemasolust) esimese kuni kolmanda astme kontakti sai. Lisaks pealtvaatajale asus puitpõrandal ka “tont” – tokkidest kokku taotud röötsakil kaadervärk, millele kotiriidest palakas peale oli visatud. Oranžide elektriküünaldega tekitatud hämarusega tähistas teos üleminekut päevast öösse, millega igasuguste põrandaaluste pealetung põranda peale paratamatult kaasneb.
Ühes näituseruumis, kus enne asus Tartu Ülikooli geoloogiamuuseum, toimus nii oma kontseptsioonilt kui ka sensoorselt mõjuv aja- ja ruumispetsiifiline (ja isegi pooleldi interaktiivne) audiovisuaalne installatsioon “Pilv-Cloud” (2024) (duolt Niskanen & Salo koostöös Inkeri Aulaga). Selle tutvustus kõlas etiketil nii: “Ringikujulises heliinstallatsioonis juhatab sosistav kummitus külastajaid multisensoorsele teekonnale läbi nelja aastaaja ja aja enda.” Kollase kilega kaetud aknad tekitasid unelusteks sobiva õhtuse valguse, samas kui kummitus vestis vaatest, mis avaneb samast kohast (kust praegu paistis park) 100 aasta pärast. Seinte ääres täiendasid installatsiooni mõned endise geoloogiamuuseumi ajast jäänud, vaatajat oma sisuga paratamatult kuhugi väga kaugesse minevikku paiskavad vitriinid. Üsnagi lummav…
Kokkuvõtteks võiks öelda, et kohaspetsiifilisus – “Metsavaimude” olulisim märksõna temaatilise eklektika kõrval – oli nii näituse tugevus kui ka nõrkus. Tugevus näiteks juba eespool kirjeldet teoste puhul, nõrkus aga neis kohtades, kus ekspositsiooniruum, kas mõni koridor, trepikoda, fuajee vms liiga juhuslikuna mõjus. Mõnel juhul oleksid need kunstiteosed kindlasti paremini mõjule pääsenud kusagil mujal – näiteks Zody Burke’i “Maa-alused ketravad” (2024) või Mari-Leen Kiipli “Lummutiste mõjuala” (2024) –, aga mõnel teisel poleks seegi ilmselt eriti aidanud.
Erkki Luuk on kirjanik ja kultuurikriitik, keele- ja kognitiivteadlane.