KK: Alustuseks räägi vast oma perekonnast.

 

LS: Minu isa oli ehitusmeister, kes õppis Helsingis vastavas tööstuskoolis ja suunati pärast seda 1916. a. ehitama Ahvenamaale vesilennukite baasi, angaare ja maandumisradasid. Eestisse sai ta sealt tagasi vahetult pärast Vabadussõja lõppu ning võeti kohe riigiteenistusse – admiral Pitkale Aegna saarele kindlustust ehitama. Isa õppis tollal ülimoodsat raudbetoonivalu tehnoloogiat, mis talle hiljem Eestiski hea töö tagas. Ta oli ehitusmeistriks-töödejuhatajaks selliste majade juures kui “Gloria Palace” ja EKA-maja (praegune Linnavalitsuse hoone), teine tuntud klinkertellisest hoone Roosikrantsi ja Pärnu mnt. nurgal (nn. Sakala-poe maja, arhitektuuriajaloolaste jaoks tuntud eesti nn. Chile-Haus’ina – KK) ning polikliinik Tartu mnt. alguses. Muidugi ka 1934. a. valminud Kunstihoone ja Kadrioru staadion. 1931. a. taastas ta näiteks ka veel Oleviste kiriku torni, mida pikne oli jälle “kõrvetanud”. Ema oli elanud pikemalt Peterburis, töötanud seal guvernandina, kuid saanud selle kõrvalt õpetust retušeerimises – seda tööd tegi ta hiljem tihti ka Eestis. Minu onu, ema vend oli rakenduskunstnik Siirak.

Mina sündisin perekonda 1930. a., kui Eesti aeg juba õitses. Mäletan seda päris hästi, eriti pühapäeviti isaga ehitustel kaasaskäimisi. Isa oli mul üldse niisugune mees, kelle kohta öeldaks, et tal isiklikku elu ei olnudki – töö oli kõige tähtsam ja kodus oli seepärast ka ütlemist. Nii siis isa tegeles küll ka minuga, kuid ikka nii, et see oli ühendatud tööga. Talle meeldisid need pühapäevased ehituselkäigud, ütles et saab rahulikult mõelda ja järgmiseks töönädalaks plaane teha. Tollal oli ehitusobjekt argipäeval ju töölisi paksult täis: kõik tehti käsitsi ja toodi kohale hobustega. Mäletan, et põhilised ja eriti headeks peetud töömehed olid Peipsi-äärsed vanausulised, kes tulid suveks Tallinna tööle ikka kolme generatsiooniga: isa, poeg ja pojapoeg. Selgelt on silme ees ka baltisakslasest arhitekt Robert Natus, pikk, golfipükstes ja kikilipsuga, kanget eesti keelt rääkimas.

Kooli läksin jah juba Eesti ajal, 1938. a. Kui olin kolmandas klassis, tuli nõukogude võim. Seegi on veel selgelt meeles: läksime poistega Kopli tänavale sissetulevaid Vene vägesid vaatama. Oli võõrastav, kuidas nad ühes summas ja ebasõjamehelikult töntsilt marssisid, mõnel oli vintpüss nööriga üle õla, autod lõhnasid mingi imeliku bensiini järgi ja keeldusid aeg-ajalt edasi sõitmast. Tegelikult oli järgnev sõjaaeg minu põlvkonnale vist siiski küllalt ruineeriv. Mõtlen just selles mõttes, et tulime sealt idüllilisest, puhtast ja mingite kõlblusreeglitega rahvusriigist. Sõda pööras kõik need ideaalid peapeale, naeruvääristas nad ja võttis selles mõttes pinna normaalse elu jaoks alt. Näitas, et mitte millelgi pole väärtust, ei elulgi – inimesi lasti surnuks, nagu see oleks tühiasi. Olen näinud purukspommitatud tanke, kuhu tankistid sisse kõrbesid, inimesi purukskistuna nii, et üks jäse on puu otsas ja keha maas jne. Lapsena jättis see kohutava, kuid ka võimsa mulje.

 

AJ: Eriti võib-olla Sulle, kes Sa olid ehitaja poeg. Kui enne ehitati midagi üles, siis nüüd hävitati see kõik halastamatult ja mõttetult ära.

 

LS: Mäletan ka 9. märtsi pommitamist. Meie, poisikesed, jooksime seda vaatama nagu eelmisigi – nii saksa kui vene omi. Tavaliselt korjasime sealt siis saaki, mul on siin praegugi alles see saksa šrapnelli tükk ja see granaadikild, mis oli veel tuline, kui ta üles korjasin. Elasin tollal Sõja tänaval Kalamajas, kuid meie tänav jäi terveks.

 

KK: Saan aru, et Sinu kokkupuuted kunstiga pidid olema üsna varased, nii isa kui onu kaudu. Mida Sa mäletad?

 

LS: Mäletan ema retušeerimas, tollaseid fotosid – mõnikord ülisuuri “poognaid” – retušeerimas, fotopind oli selline matt. Ja ema ilustas, koloreeris sealolevaid inimesi – aitas põsed roosaks ja peitis vinnid, kui vaja. Aga rohkemgi ehk sain oma onult, kelle ateljeesse ema mind sageli saatis. Onul muidugi ei olnud ka aega minusuguse jõmpsikaga kaua tegelda, ta hakkas ise tööle ja andis minulegi paberi, pliiatsi või vesivärvid kätte, lihtsalt selleks, et oleksin tegevuses. Sealjuures ta siiski ka pisut õpetas, mida ja kuidas teha. Mulle see meeldis ja pakkus huvi. Kuigi pean tunnistama ka seda, et minu esimesed kokkupuuted kunstiga – päris pisikesena – olid seotud hoopis suure hirmuga. Meil oli kodus kirjutuslaua peal mingi antiikse skulptuuri marmorkoopia, mäletan, et hirmu tegi see, et kuju oli nagu elus, aga samas nagu surnud. Kui kedagi kodus polnud, siis ei julgenudki sinna tuppa minna, vaid praotasin ainult veidike ust ja piilusin kuju – kas liigutab või ei liiguta? Võttis kaua aega, enne kui julgesin teda katsuda. Mäletan ka üht isa kunstiajakirja “Die Kunst” ja sellest üht Goya maali hiiglasega, mille ees killavoor. Kui ma aastakümneid hiljem käisin Hispaanias Prados, kus on uhke ja suur Goya-kollektsioon, nägin ka selle originaali, mis polnudki enam nii suur ja hirmus. Aga jah – millegipärast on mu varased kunstielamused hirmuga pooleks.

 

KK: Mis sai pärast sõda?

 

LS: Siis sattusin maale, elama päris võõraste inimeste juurde, ja samas käisin siis ka koolis. Tallinna tulin jälle 1947. a., käisin vahepeal Gustav Adolfi gümnaasiumis ja lõpetasin…? Pärast kooli läksin sõjaväkke, vabatahtlikult, ja olin seal kokku üle nelja aasta. Olin seiklushimuline ja tahtsin kodust ära. Sattusin teenima Leningradi ja mulle seal meeldis, sest sain käia Ermitaažis, mul oli ka pruut niisugune, kes kunsti armastas, ja koos siis käisime. Sõjaväest ära tulles astusingi kohe, juba 1954. a. Kunstiinstituuti. See oli omamoodi aeg küll. Kooli direktor oli Friedrich Leht, Venemaa-eestlane ja kommunist, kes armastas rõhutada, et tema oli teinud Moskvas Oktoobrirevolutsiooni 1. aastapäeva demonstratsiooni piduliku kujunduse. Minu võttis ta kooli vist algul seepärast, et olin siiski “eeskujulik” – tulnud Venemaalt sõjaväest ja oskasin temaga vene keelt rääkida. Direktor Leht oli ise esinduslik, pikk, valge pea ja kikilipsuga, koolis ta vist ise ei õpetanud, vaid kontrollis teisi. Eksamiteks valmistudes õpetas mind natuke Adamson-Eric, hiljem koolis Konstantin Mihhailov. Mulle ta isegi meeldis, ta oli ju klassikalise Leningradi Kunstide Akadeemia hea kooliga, teadis palju praktilisi tehnilisi nippe ja oli seetõttu õpetlik. Minu kursusekaaslasteks olid Heinz Valk, Arne Uustalu, Põldroos oli enne mind, kuigi ma olin vanem, juba 25-ne. Teiste seas mõjusin kindlasti kohatult, sest kandsin veel kaua sõjaväeriideid ja rääkisin kole kõva häälega. Kogu kooliaja käisin ka tööl, sest stipist muidugi ära ei elanud.

Mäletan, et esimesel-teisel kursusel oli huvitav, kuid siis hakkasid tulema pahandused. Olin tööl “Punases Koidus”, hiljem Tallinna sadamas, kus tuli ütlemisi, sest püüdsin ka seal olles maalida, maalikasti peitsin lahkudes söehunnikusse (diplomitöögi oli sadama-teemaline). Nendel olid minuga omad huvid, tahtsid mind päriselt tööle, mitte kunstnikuks.

 

AJ: Said siis niimoodi täiesti klassikalise maalikoolituse.

 

LS: Jaa, ja mulle see meeldis. See oli ka ainuke asi, mis mulle meeldis. Kuigi ega direktor Leht minu töödega eriti rahul küll ei olnud. Mäletan, juba 2. kursusel natüürmordi valmimist kontrollides (Leht käis meid klassis tihti kontrollimas, keegi oli ka koridoris, et vaadata, et ikka õigel ajal kooli tuldaks), hakkas ta minuga õiendama, et alustass on viltune. Mina vaidlesin vastu, otsisin juba mahavõetud seadeldisse kuulunud tassi kapist üles ja näitasin Lehele – muidugi oli see kõver, sest koolile saadeti keraamikatehasest praaki. Ütlesin: “sovetskoje proizvodstvo – a u menja nastojaštši realizm”. Lehele tema allajäämine vaidluses muidugi ei meeldinud ja küllap ta jättis selle meelde. Üldiselt üritas ta tõesti must lahti saada, kuid õiget põhjust ei suutnudki leida, sest õppimine oli korras ja hilinemistega oskasin mitte vahele jääda.

Diplomi sain kaitstud (juhendajaks oli Kimm, komisjoni esimees oli Leningradist), kuigi tegin midagi muud, kui taheti. Olin näiteks palju romantilisem, maalilaad oli ka mitte “õige”, vorm oli natuke deformeeritud. Juba kooli ajal alustasin ka noortenäitustel esinemisi, vist esimest korda 1957. aastal. Kooli lõpetades pidanuksin minema suunamise kohaselt mingisse vorstipoodi dekoraatoriks, aga ma lihtsalt ei läinud.

 

AJ: Aga vabakutseliseks sa ju ka ei jäänud?

 

LS: Ei jäänud, kohe algul ei saanudki, pidi töötama. Olin 18. Keskkoolis kunsti- ja joonestamise õpetaja 5.–11. klassini. Olin ka modelliks Kunstiinstituudis ja Pedas, sest tegelesin tollal kulturismiga. Samas esinesin kogu aeg noortenäitustel. Mõnikord oli nendega nii, et kõik soovijad esinema ei mahtunud. Viisid tööd sinna, poetasid kuhugi, pärast aga avastasid, et olid välja jäetud või veel hullem – keegi oli pildid ära mäkerdanud. Tollased näituste põhikohad olid Kunstihoone, siis ka Laululava-alune ja Tantsutare.

 

KK: Eesti kunstis oli kuuekümnendate algus aeg, kus hakati maalima ka abstraktseid asju. Kuidas oli Sinu suhe selle laadiga ja nende inimestega? Alustasid ju Henn Roode, Olav Maran just siis…

 

LS: Henn Roodega olime me päris head sõbrad, ka Maraniga, ja käisime sageli Roode ateljees Harku tänaval. Sageli käis külas ka Ülo Sooster. Soosteri juures Moskvas olen ka palju olnud, kord elasin ja joonistasin-maalisin seal ühe terve talvekuu. Katsetasin ka ise abstraktse laadiga, kuid tollastest töödest on vähe järel, suure osa panin veel üsna hiljuti Vääna suvemaja vooderdiseks, see on hea soojustus. Kunagi oli mul neist ka Tartu Ülikooli kohvikus väike näitus, peab vaatama, äkki on mõni alleski.

 

KK: See suvemaja võib kunagi siis saada kellelegi tõeliseks kunstiajalooliseks avastuseks, tuleb vaid loota, et keegi seda praegu uudishimust lammutama ei tule…

 

LS: Tol ajal tegime üldse kõike, peale maalimise lugesime aplalt filosoofiat, kirjutasime luulet, igal ühel oli mingi teema, mida kokku tulles tõsiselt arutati. Maran näiteks tundis muusikat, sest oli klaverit õppinud, ja tema siis jagas soovitusi selle kandi pealt. Käisime sageli ka äsjalahkunud Kuldar Singi pool, kes meile oma loomingut esitas. Kunstiraamatuid tuli siis ka juba antikvariaati müügile. Maranil, kes käis “Pikri” toimetuses tööl, oli rohkem raha, tema siis oligi põhiline ostja, kes jagas hiljem loetut ka meie teistega. Nii saigi temast meile omamoodi ideoloog. Koos käisime ka maalimas: seal, kus Kunstihoones praegu on Sorose Kaasaegse Kunsti Keskus, oli tollal maalijate ühisateljee, kus meiegi koos töötamas käisime. Mina alustasin seal, kui tegin diplomitööd. Mäletan, kuidas meil käis seal külas türgi-nõukogude luuletaja Nazim Hikmet, kelle tõi kohale Lembit Remmelgas. Hikmet oli Picasso isiklik sõber ja julgustas meid salaja, tundis hästi moodsat kunsti ja olles küll kommunist, viskas sageli meie kunstiametnike üle nalja.

 

KK: Hikmetile tehti 1950. aastatel “Arsis” Edgar Velbri ja Bruno Tombergi kujundatud mööbligarnituur n.-ö. eesti rahvuslikus stiilis, ju talle siinne õhkkond meeldis, võib-olla meenutas sõjaeelset Pariisigi…

 

AJ: Kuidas Sa oma maalilaadi juurde jõudsid, lõpuks oli see ka tollal Eestis küllalt erandlik, niisugune vararenessansliku hõnguga?

 

LS: Ikka läbi maalimise, tegin tollal väga palju tööd, sageli ööd läbi. Euroopa kunstis meeldis mulle tõesti vararenessanss. Käisin seda lausa õppimas Ermitaažis, võtsin Kunstnike Liidult saatekirja stažeerimiseks ja õppisin seal siis maalirestauraatorite juhendaja Brjantsevi käe all palju kasulikku. Uurisin paljusid vanu maale, eriti tehnoloogilist poolt. Aga üldiselt läks vana kunst mulle hinge ka sellega, et minagi tahan, et maalis oleks sees mingi lugu. Ma mõtlen selle ise välja, kuigi võin “stardiks” kasutada mingit tuntud stoorit. Mütoloogiad on minu lemmikud.

 

AJ: Vaadates sinu raamatukogu, võib siit leida palju vastavat, nii mütoloogia-ajalugusid, primitiivrahvaste käsitlusi, satanismi-uurimusi…

 

KK: Aga miks Sa ise ei kirjuta, kas oled seda ka teinud?

 

LS: “Ilias” ja “Odüsseia” on minu lemmikud, mida olen lugenud palju kordi. Siiski arvan, et ega ma ei illustreeri raamatu-lugusid, võtan sealt küll sageli mõne kujundi ja hakkan sealt oma teed minema. Tegelikult võiksin ehk illustreerida ka, keegi pole küll tellinud. Kirjutan siiski harva, ükskord olen oma katkendlikke mõtteid avaldanud almanahhis “Ehituskunst”.

 

KK: Kuidas oled kunstnikuna ära elanud – oled ju siiani vabakutseline?

 

LS: Vaheldumisi, üks aeg elatasin ennast pudelite korjamisega, tõesõna, teenistus oli päris hea. Mõned aastad tagasi olin maalritöödel.

 

AJ: Sul on meie kunstimaailmas kuidagi eriline imago. Mis on seda kujundanud, kas mingid reisid või Sinu eriline maailmavaade?

 

LS: Olen käinud omal ajal Ungaris, siis Madalmaades, erilise mulje jätsid Hispaania ja Kreeka – sealne maastik ja maalikunst on midagi nii võimsat…

 

AJ: Kas siit ka Sinu kunstikreedo?

 

LS: Kui ma käisin Hispaanias, siis meeldis mulle see, kuidas hispaanlased Francost lugu pidasid. Franco ise oli siis juba surnud, kuid ma käisin tema matmispaigas selle kalju juures, kus on suur rist koopa ees – see avaldab muljet. Franco oli see, kes Hispaania riigi üles ehitas. Mulle meeldib selge joon ja selge vorm.

 

AJ: Mis aga saab sel juhul demokraatiast?

 

LS: Demokraatia on küll tore asi, kuid ta on niisugune vormitu, pehme. Sa ei tea kunagi, millise vormi ta võtab, seal pole midagi kindlat.

 

KK: Aga Sa elasid ka ise ühe diktaatori võimu all, kuidas Sa sellesse suhtud?

 

LS: Täitsa huvitav oli. Tegelikult olen ma ju elanud ka saksa ajal. Poisikesena mäletan paraade Vabaduse väljakul – see oli midagi nii uhket: orkester mängis, sõdurid marssisid, rivid olid sirged, samm oli kõrge, sõduri laul… Ja kui järele mõelda, siis igasuguse diktatuuri ajal on lihtinimese elu olnud parem, ütleme normaalne. Ma pean silmas just lihtinimest: tal pole diktaatori all muret, et ta visatakse tänavale või jääb töötuks. Muidugi on diktaatorite jutt täielik absurd, kuid see absurdi suurejoonelisus mõjubki – kui kõik on mõttetu, siis juba parem suurejoonelisena. Pean lugu Fidel Castrost, et ta nii kaua ja mõttetult peab vastu kapitalismimaade blokaadile. See on päris vahva!