Soho Fondil on mõned erilised omadused, mida Eestis suurel osal kunstnikel paraku ette näidata ei ole. Esiteks on Soho Fondil oma kunstnikumüüt, -lugu ja -legend. Minu arvates Eesti suurim kunstnikulegend pärast Konrad Mägi surma Tartu närvikliinikus – väidetavalt mingist Pariisi bordellist hangitud süüfilise tagajärjel kaasnenud hullumeelsusega. Võimalik, et võrdluseks tasub tuua ka Ülo Soosteri, Moskva 1960.–1970. aastate põrandaaluse kunsti kultusfiguuri elulugu koos tema Siberis veedetud vangilaagriaastatega. Samas, Mägi ja Sooster on absoluutsed klassikud ning meie kunstiajaloos aukohal; Soho Fond aga, kuigi vanuselt mitte enam noor kunstnik oma sünniaastaga 1962, on kunstiväljal tegutsejana siiski endiselt pigem selles kategoorias, mida inglise keeles nimetatakse emerging artist ehk siis esile kerkiv kunstnik.

Legend juba oma elu ajal

Milles seisneb siis tema legend? Eesti Kunstiakadeemia (EKA) vabade kunstide teaduskonnas õppinud Soho Fond oli nimelt enne kunstile pühendumist oma aja ühiskonna silmis kurjategija, nn Viru ärikas – isegi kriminaalselt karistatud teo eest, mis taasiseseisvunud Eesti Vabariigi nooremates kodanikes saab vaid segadust tekitada. Nimelt oli Nõukogude Liidu (ja seega ka Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ehk Eesti NSV) kodanikele keelatud välisriikide valuuta omamine, ent samas oli Soome markade hankimine oluline osa Viru hotelli ümber toimunud, tol ajal põrandaalusest ja keelatud ärist. Ühiskonnas, kus suur osa praegu enesestmõistetavast eraettevõtlusest seadusega keelatud oli, pidi valitsevale korrale vastu minejates olema paras annus anarhismi, eneseteadlikkust, hulljulgust ja endast mitte liiga palju hoolimist.

Siinkohal toon mängu katkendid enda kunagisest blogist; märkmed, mis puudutavad Soho Fondi ja tema Viru ärikatest sõpradega kokkupuutumisi. Aasta oli siis 2011.

Ei saa salata, selles, kuidas endine Viru ärikas oma kunagises töökohas kaamera ees seisis ja oma suurte siiraste pätisilmadega kadunud maailmast rääkis, ikka oli midagi. Ta oli dokfilmi treileri võttele isegi rekvisiidiks Eesti NSV kriminaalkoodeksi raamatuna kaasa võtnud, seda küll kogemata ekslikult Eesti Vabariigi omaks nimetades. “Juba Ostap Bender ütles, et inimene peab kriminaalkoodeksit austama…” Jutt on edasi antud väärikal moel ja tõsise ilmega, kandvate pausidega. Kahtlemata võib seda, mida see kunagine aferist siiani endast välja kiirgab, karismaks nimetada.
[—]

Kunagine, kadunud ühiskonnakorra väga kummaline pseudoeliit: šveitserid, kelnerid, baaridaamid. Ja ärikad, kes iga päev riskisid Viru vahet saalides, soome purjus turiste teeseldes ja uksehoidjatest mööda hiilides vahelejäämise korral kuni 15-aastase vangistuse ning kogu vara konfiskeerimisega. Nad käisid iga päev jooksmas, olles enne järgi uurinud miilitsakooli sportlikud normid – et olla miilitsatest 10 sekundi võrra kiiremad ning selle edumaa toel Tallinna kesklinna, mida nad tundsid nagu oma taskut, hoovidesse kaduda. Ja kõik see – on magistritöö juhendamine. Õigemini osa sellest. Dokk, varikirjutajaga raamat, suur aktsioon… Olen magistrandi S oma sõbra Š-iga kokku viinud, kellel on väike filmikompanii. Ja see (dokfilmi) idee läheb läbi. Juba järgmine päev toimub konkursile esitatava filmi treileri võte. “Mast hakkas jooksma” – Viru ärikate släng. Otsustan seda väljendit kasutama hakata nagu mõnda vintage-aksessuaari.

Juhendatav S on pikkade hallikate juustega viiekümnele liginev mees, samuti endine Viru ärikas. Olen lasknud tal kiirkorras oma eluloo ära rääkida. Maakoolist linna spordikooli, sealt Virusse, vahelejäämine spekulatsiooniga ja “keemia” ehk tingimisi vangistus. Jackpot ja selle ringkonna karjääri tipp – abielu soomlannaga. Küsin, kas S abiellus soome naisega pragmaatilistel põhjustel. “Ei. Armastusest,” tuleb kindel vastus, samas räägib S kohe edasi, kuidas giidina töötanud naist lilledega Peterburis ja Moskvas hotelli ees külmetades ootas. “Kas oleksid sama teinud eesti või vene naise nimel?” küsin. Sest S oli maininud, et esmakohtumisel oli endale meeldivat naist kõigepealt venelannaks pidanud. “Ei!” tuleb samavõrra kindel vastus. Seitse aastat Soomes – äriajamiskatsed ning pankrot ja töötuna arvel olemine. Usun, et Virus alustanud spekulandid olid liiga paadunud, et “päris” kapitalismis hakkama saada. Lahutus ja tagasi Eestisse tulek, restoraniäri ja selle kuhtumine. Indiaanilaagrite korraldamine ja oma raha neisse paigutamine. See ei tule üllatusena – S käis EKA-s mu loengutes ning võttis siis ühendust, rääkides, et otsib magistritöö juhendajat ja enda ideede ning minu loengute “sünkroonsusest”. Kindel märk new age’i mõjudest… Aga see kõik on väga cool, soovitan S-ile raamatuid ([Mihhail] Veller, [Sergei] Dovlatov, [Vladimir] Wiedemann), mis võiksid tema teemaga – spekulatsiooni ajalugu ja Viru ärikate subkultuuri dokumenteerimine – haakuda ja ta mitte ei loe neid ise, vaid laseb sõbral, selsamal, kes nüüd kaamera ees oma minevikust räägib, endale suuliselt refereerida… Mõni hetk tagasi mainis S, et Soomes töötuna veetis ta palju aega raamatupoes, vaadates pilte ajakirjadest, päris raamatutest eemale hoides. Kuni nägi ühte allahinnatut intrigeeriva pealkirjaga: “Kuidas saada miljonäriks.” Uue mõtlemise piibel. ENSV kriminaalkoodeks ja eneseabiõpikud. Nagu näha, võib nende toel kaugele jõuda.¹

Aega enam kui tosina aasta võrra edasi kerides võin öelda, et seda dokfilmi ei tulnud kunagi, samas ei jäänud see aga ainsaks sellesuunaliseks katsetuseks, millega ühel või teisel viisil ise seotud olin.

čra võib märkida ka selle, et ettepaneku oma EKA magistritöö juhendajaks hakata tegi Soho Fond mulle pärast mu EKA valikaine kursuse lõppu 2011. aasta kevadel ja enda teada olen seda siiani – ainult et ametlikult vormistatud pole seda õpilase-õpetaja suhet senimaani. Aga pole hullu, sest nagu aru saan, on Ameerika põlisrahvaste kultuuris, millest Soho siiani mõjutatud on, sõnapidamine kui selline väga oluline asi.

Kunstniku CV

Nende tosinkonna aasta jooksul on Soho Fond teinud kõige muu hulgas muljetavaldava isiknäituse Hobusepea galeriis (“Viru ärikad / Monkey Business”, 6.–18. VI 2012), kus uuris oma mineviku Viru ärikate elu kui subkultuuri. Ta on joonistanud tahvelmaalidele tollaste “toitumisahelate” skeeme ning kujundanud galerii omamoodi Viru ärikate ajutiseks muuseumiks või tasuks öelda, et isegi nende ajutiseks pühamuks. Ta on korraldanud 2013. aasta kevadel Viru hotellis endiste Viru ärikate kokkutuleku koos teemakohase konverentsi ja ettekannetega. (Mäletan, kuidas mulle avaldas muljet spetsiifiline käepigistus, millega korraldaja Soho Fond esinejatele sularahas honorari pihku pistis – kahtlemata jäänuk ärikate ajast.) Ta on olnud seoses ärikate teemaga esil meie peavoolumeedias. Ta on läinud tagasi restoraniärisse ning teinud mitmesse söögikohta silmatorkava, kiidetud ning stiilse, samas ülekuhjatud ja eklektilise sisekujunduse – tasub mainida eelkõige Vana-Viru tänaval samas majas asuvaid Manna La Roosat ning Tai Bohi.

Soho Fond
Toitumisahel
2013–2014
Õli lõuendil, 199 x 299 cm
Eesti Kunstiakadeemia
Foto: Arne Maasik

Aga Soho Fondi seiklusjanu ei ole piirdunud tema elu eelnevate kümnenditega – ta on vahepealsetel aastatel osaliselt kolinud Indoneesia territooriumil olevale Bali saarele ning pühendunud seal kunstikeskuse rajamisele. Ja loomulikult sellegi teemaga palju Eesti meedias esiplaanil olnud.

Ja kõige selle juures on ta jätkuvalt palju ning pühendunult maalinud! Nagu Soho Fond mulle eravestluses hiljuti ütles, oli ta esialgu EKA Avatud Akadeemiasse õppima asudes veendunud, et jääb varsti vahele sellega, et ei oska tegelikult ei joonistada ega maalida, ning otsustas nendest puudustest hoolimata seal koolis võimalikult kaua “põrandaalusena” vastu pidada, ent paraku omandas nende pikkade aastate jooksul märkamatult “päris” kunstniku tehnilised oskused.

Nii Soho Fondi maalides kui ka interjöörides ilmnebki teine tema eriline omadus Eesti kunstipildis. Nimelt huumor. Soho elab kunstnikuna justkui mingis post-post-popkunstis, kuhjates sundimatu elegantsiga oma teostesse kokku kõikvõimalikke nii popkultuurist, ajaloost kui ka päevapoliitikast pärit tuntud nägusid ja sümboleid ning viies kogu selle mikstuuri mingile väga erilisele, kohati päris musta huumori piiril võnkuvale lainele.

Kes siis veel peale Soho Fondi julgeks joonistada latekskostüümides endist presidendipaari Evelin ja Toomas Hendrik Ilvest ning lisaks viimasele (kindluse mõttes?) viitega tiitli “Tom of Estonia”? Kes veel maaliks ennast 21. sajandil Johann Köleri vaimus, lisades oma suuremõõtmelistele õlimaalidele Õhtulehe tabloidi sümboolika, Vincent van Goghi (väga korralikult järele maalitud) päevalilled ja mõned popikoonid? Kes veel kujutaks Vladimir Putinit ning Hiina praegust liidrit kahe kükitava dressides ja karvamütsides гопник‘una? Lisaks teistmoodi huumor, üle võlli kitš: peegelklaasist kolmemõõtmelised vitraažid, mis Soho õlimaalidega orgaaniliselt ühte sulavad jms.

Soho maalides on ühtaegu mõjutusi nii vaba maailma kunstiajaloo suurnimedelt, keda ta varjamatult tsiteerib, kollase ajakirjanduse sensatsioonijanusest mentaliteedist kui ka pintslitöö mõttes meie oma klassikutelt Tiit Pääsukeselt ja Laurentsiuselt. Vähe sellest – ta on isegi ühe väga väikese ning nimeta kunstikoolkonna looja. Nimelt alustas iseõppijast maali-, kollaaži- ja moekunstnik Toivo Freeman Pilt oma karjääri Tallinnas Soho assistendina ning liikus siis oma tööandja ning õpetaja kätte näidatud teed mööda ise edasi.

2023. aasta suvel oli Põhjala tehases mõnda aega avatud Soho Fondi “Stuudio 23” (1.–15. IX 2023) – omamoodi sümbioos isiknäitusest pop-up galeriis ja lahtiste ustega ateljeest. Seal mõned korrad käinud, nägin taas tööd tegemas mitmeid assistente – tõelist Soho Fondi “vabrikut”, kus töö käis popkunsti klassiku Andy Warholi vaimus.

Tallinna Soho

Mis huumorit puudutab – isegi selle kunstniku nimi on paras nali; pärit aastatuhandevahetusest, kui nimeseadus ei keelanud veel eraisikutel juriidiliste isikute nimesid endale passinimeks võtta. Sünninimega Margus Sulengo oli ta seotud Soho Fondi nimelise organisatsiooniga, mis ühendas nii ettevõtjaid kui kultuuriinimesi, kellel eesmärgiks Tallinna kesklinnas asuva, tol ajal veel räämas Rotermanni piirkonna kultuurikeskkonna arendamine ja otsekui Tallinna Sohoks muutmine. Sama seltskond intellektuaale oli ka lühikest aega ilmunud kultuurilehe Võitlev Sõna taga – samanimelise restoraniga oli Margus Sulengo, tulevane Soho Fond samuti seotud. (Ajalehe meeldejäävaimad tekstid olid Raoul Kurvitza reportaažid New Yorgi vallutamisest ning Vana Testament järjejutuna.)

Seejärel, asudes EKA Avatud Akadeemiasse õppima, otsustas Margus Sulengo maksta enda õppemaksu Soho Fondi stipendiumina. Paraku osutus juriidilise isiku poolt eraisiku õppekulude tasumine tavapärasest kallimaks. Nii otsustas Margus Sulengo selle väikse probleemi lahendada, võttes enda ametlikuks nimeks Soho Fond ning saades seega ka ametlikult Soho Fondi esimeseks stipendiaadiks.

Edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu.

¹ Vt: http://parimadaastad.blogspot.com/2011/08/ule-pika-aja-viru-arikad.html.

Sandra Jõgeva on vabakutseline kriitik, kirjanik ja dokumentaalfilmide režissöör.