3. I 2023–30. VI 2024
Muzeum Susch
“Anu Põder: Space for My Body”
Kuraator: Cecilia Alemani

Šveitsis asuv Muzeum Susch on koondanud umbes nelikümmend teost näitusele “Ruum minu ihu jaoks”, mis on tõenäoliselt kõige olulisem Eesti kunstnikule pühendatud retrospektiiv väljaspool tema kodumaad.¹

Eesti kunstniku Anu Põdra (1947–2013) loomingu nägemiseks on varem tulnud sõita sellistesse eksootilistesse kohtadesse, nagu nüüdiskunstikeskus La Galerie Noisy-le-Secis (Seine-Saint-Denis) 2019. aastal või Veneetsia kunstibiennaalile 2022. aastal, kus ta oli esindatud põhinäitusel “Unelmate piim”, mis tõstis esile naiskunstnikke. Tänavu on selleks paigaks Susch (Šveits), kahesaja elanikuga küla Saint-Moritzi lähedal Graubündeni kantonis, kus tegutseb sihtasutus, mille on 2019. aastal loonud poola kollektsionäär – ja feminist – GraŌ¼yna Kulczyk.

Kuraator Cecilia Alemani, kes esitles kunstnikku juba Veneetsias, on korraldanud Anu Põdrale kahtlemata kõige olulisema näituse väljaspool Eestit. Ja kõigile, kes ei ole näinud kahte eelnimetatud näitust, on see tõeline šokk. Olles suurema osa oma karjäärist kaitstud – või varjatud, olenevalt vaatenurgast – raudse eesriide poolt, kuna Eesti oli Nõukogude Liidu okupatsiooni all kuni 1991. aastani, arendas ta välja ainulaadse loomingu, mis võiks nii mõneski mõttes sarnaneda Louise Bourgeois’ (1911–2010) omaga, isegi kui tolleaegset poliitilist konteksti arvestades on ebatõenäoline, et need kaks naist oleksid olnud teineteise olemasolust teadlikud.

Nii nagu Louise Bourgeois, oli ka Anu Põder akadeemilise kunstiharidusega, kuid tema puhul tulenes see mõju palju rohkem sotsialistliku realismi diktaadist, nagu võib näha kahe-kolme säilinud skulptuuri puhul tema varajases loomingus. Kõige liigutavam on “Reisija” (1978), naine istumas, kohver süles, ja ootamas rongi, mis ei vii teda just kaugele – tal ja tema kaaskodanikel oli keelatud riigist lahkuda. Sarnaselt Bourgeois’le suutis ta siiski sellest olukorrast eemalduda ja arendada välja sama feministliku koguloomingu, nagu tema New Yorgi kolleegil. Neli täispuhutavat, betoonikängardesse suletud seksinukku, mis ripuvad kõrgel labürintliku muuseumiruumi kolmel seinal, on täiuslik sümbol sellest, mida silmakirjalikult nimetatakse “abielukohustuseks”.

Näitusevaade Suschi
muuseumis
Foto: Federico Sette

Hübriidsed tegelased

Paradoksaalsel kombel olid need materjalid Nõukogude Liidu ikke all olevas riigis ehk kergemini kättesaadavad kui traditsioonilised kunstitegemise vahendid, mis kuulusid ametlikul tasandil soositud kunstnikele. Seega pidi Anu Põder leidma toimetulekuks teisi võimalusi ja tema teosed on seda võimsamad. Kõige sagedamini korduv materjal tema teostes on väga erilist ihuvärvi paks plastikust leht, mida Põdra arstist vend muretses talle raviotstarbeks. Pesukausis keeva vee sees kuumutatult muutus see plastiliseks ja säilitas pärast jahutamist kunstniku antud kuju. Sellest plastmassist kujundas Anu Põder nukke ja mannekeene, hübriidfiguure, mis on iseloomulikud tervele tema loomingule.

Tema skulptuuridel, nagu ka inimestel, keda tema plastika ravida aitas, on killustatud, moonutatud kehad. Alemani viitab Hans Bellmeri (1902–1975) nukkudele, mis pole sugugi vale, kuid see prantsuse-saksa dadaist vaatles naiste kehi inspireerituna markii de Sade’i fantaasiatest, ilmselt mitte samamoodi nagu Põder. Alemani usub, et Põder lavastas iseennast, nagu näitab üks tema tähtsamaid teoseid “Enne etteastet” (1981), mis meenutab pruuni kangaga kaetud naissoost mannekeeni. Kujul on käed ja jalad, ja see on umbes sama suur kui kunstnik ise, kes ei olnud väga pikk. Põder on maalinud kujule valged jooned, mis jagavad keha tükkideks – nagu rätsep, kes teeb pärast mõõtude võtmist õmblusmustri, samas meenutavad need ka lihakauplustest tuttavat lihuniku “kartograafiat”, kuhu kirjutatakse looma tükeldatud osade nimetused.

See vähene, mis Põdra loomingust on säilinud ja mida enamasti säilitatakse tema päritoluriigi muuseumides, näitab, et kunstnik oli inspireeritud kehast, eriti naise kehast, ning sellest, milliseid väändumisi, isegi piinu ja muundumisi see võib läbi teha. Omamoodi kokku rullitud ja seejärel mõlemast otsast spiraalselt kokku keeratud vilt meenutab põrandale kerra tõmbunud inimest, kes kaitseb end kellegi löökide eest. Teine, massiivsem teos, on ümberpööratud U-tähe kujuline, nagu maapinnal seisev kaar. Ülalpool hellitab hiiglaslik käsi seda, mida me ei julge nimetada jalgevaheks, kuid mida tervik meeletult meenutab: hoolimata mustast värvist ja nööridest, mis püüavad seda takistada, on see kindlasti näituse kõige rõõmsam teos.

Igal juhul rõõmsam kui tema kipsist autoportree. Kui Põder selle 1970. aastatel lõi, andis ta sellele võimalikult realistlikus laadis surimaskide välimuse ja lisas kehahoiaku, kus kaks kätt on kaela ümber klammerdunud, nagu tahaks ta end lämmatada. Eestlaste ja eriti eesti naiste elu ei saanud Nõukogude okupatsiooni ajal olla just väga õnnelik.

¹ Algselt avaldatud ajalehes Le Monde 2. III 2024 pealkirjaga “Anu Poder, une artiste féministe sous la férule soviétique” ja tõlgitud eesti keelde autori lahkel loal. Tõlkinud Erle Loonurm.

Harry Bellet on kunstiajaloolane, kes töötas enne Le Monde’i kultuuriajakirjanikuks saamist Pompidou keskuses.