9. XII 2023–25. II 2024
Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon
Kuraator: Siim Preiman

Hanna Samosoni oleks lihtne lahterdada kunstnikuks, kelle tööd räägivad rändamisest. Mitte et peaks, aga võib.

Samoson sai laiemalt tuntuks performance-filmiga “Trail Baltic. Väljasõit rohelisse” (2023). Matkas jalgsi mööda Rail Balticu raudtee tulevast trassikoridori. Näitas kõike veebiülekandena. Kogu põhivoolumeedia kirjutas sellest. “Film loodusest ja inimestest, kes jäävad raudteele jalgu,” kirjeldab sellest filmi tootnud Levila.

Samoson jäi paljudele silma tegelikult juba enne “Trail Balticut”. Näiteks pakkus ta 2017. aasta Umbrella Grupi näitusel “Tegelt on teisiti” (ARSi projektiruumis, kuraator Kaisa Maasik) vaadata hiiglaslikku liugredelit (“Ema, sa ei pea selle pärast muretsema”, 2017). Samast sarjast leidub fotodokumenteeritud situatsioone ka korrusmaja katusele paigutatud kiigest ja korvpallilauaks tehtud korteriaknast. “Trail Balticus” näidatud iseehitatud rulapark metsatukas sobitunuks hästi sellesse komplekti.

“Mulle on jäänud mulje, et täiuslikkuse suunas püüdlemine on väga paljude [—] eesmärk,” kirjutas ta toona Umbrella Grupi portfoolios. “Loominguga tegeledes ei leia ma täiuslikkuses enda jaoks kuigi palju huvitavat – mind intrigeerivad need, kes ise või kelle asjad on katki.”

“Hyundai Accent” (2016), pilt öösel valgusinstallatsioonina helkurkile abil särama pandud vanast autost pärines otsekui Triin Ruumeti mängufilmist “Päevad, mis ajasid segadusse” (2016). Tänapäevane tuhkatriinulugu automaailmas. Ka “Trail Balticus” jäädvustas Samoson “elus” ja “surnud” autosid.

*

Aastatel 2007–2015 õppis Samoson Tallinna Ülikoolis videorežiid ja lavastas muusikavideoid. Valmisid Malcolm Lincolni “Loaded With Zoul” (2010), Ans. Anduri “Nüüd käin ringi zombina” (2012), Galvanic Elephantsi “Moonstruck” (2011), Elina Borni “Enough” (2015) jpt muusikavideod.

“Üleüldine kontseptsioon, mis seda videot seob, on tähelepanuvajadus ja püüdmine seda saada,” ütles ta veebiportaalis Rada7 “Loaded With Zouli” kohta 2010. aastal. Rääkis ka sellest, et talle meeldib töötada üksinda. Oigas, kui ajakirjanik avaldas lootust, et Samoson saab veel kümme korda kuulsamaks: “Oeh, jeebus, ma küll ei looda!”

*

Oma näitusel “Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi” jagab Samoson installatsioonide, skulptuuride ja videotena oma kogemusi teekonnal sisemise koduni. Kohtub erinevate inimeste ja loomadega, kogeb võimsaid loodusnähtusi ja pealtnäha väikseid, aga maagilisi kokkusattumusi.

Üks ruum on kujundatud rongivaguniks. Istmed. Aknad. Need on kui videoekraanid, millel jooksevad salvestised Samosoni tegemistest. Videotes rännatakse. Ujutakse järvedes, matkatakse mägedes. Videot on näitusel palju. Anders Härm on kusagil öelnud, et ei hakka kuraatorina näitust tegema mõttega, et oleks palju videot, aga see on lihtsalt parim vahend loo jutustamiseks. Kõige meelelahutuslikum on video “Johanna” (2023), milles Samoson leiab oma teekonnal ühest nõiamajakesest vaimukosutust, aga saab ka teele kaasa hoiatusi.

“Trail Baltic” on kahtlemata oluline taustategur ka näitusel “Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi”. Samosoni sõnul on Rail Baltic kummitus, sest eksisteerib praegu ainult teoorias. Ta kõndis läbi 213 km plaanitavat trassi. Materjali tekkis 160 tundi. Kohtumised kohalike elanikega tekitasid naeru ja kurbust. Samoson soovis, et vaatajad vaataks n-ö suuremat pilti. Või siis just väiksemat pilti, detaile, mitte ei häälestuks lihtsalt kas Rail Balticu poolt või vastu.

Paistab, et Samosoni huvitab rohkem tuhnimine mullas, vähem taeva vahtimine. Väärtuslikud trühvlid kasvavad maa all. Keegi ei räägi sellest!

“Teinekord ei ole inspiratsiooni sellepärast, et olen tüdinenud kõigest, mida näen. Kui kaua aega ühe koha peal püsida, siis tunnen, kuidas ma muutun päev päeva järel aina pimedamaks,” ütles ta 2013. aastal intervjuus nädalalehele Eesti Ekspress. “Seetõttu meeldibki mulle seigelda ja ära olla nii pikalt kui vähegi võimalik… Uue kogemine on üks meeldivamaid asju elus.”

*

James Hetfield on muusikaajakirjas Q rääkinud, kuidas ostis tütrele vinüülplaadimängija, tütar kuulas paar päeva ja teatas siis: “Paps, nende plaatide teisel poolel on ka laule!” Ka näitusel “Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi” on teine pool: see tõukub leinast.

Ühest skulptuurist kasvab justkui välja kivist roos ja seda ümbritsevad idud. Samas võivad need asjad kokkuvõttes olla ka mingi elund, näiteks süda, või maapinnast välja ulatuvad sõrmed. Elo Viiding on öelnud, et ei tea ühtegi head poeeti, kes poleks ühtlasi surmalaulik.

Eespool mainitud Umbrella Grupi portfoolios ütleb Samoson, et kunstis on võimalik end välja elada nii, et valu transformeerub millekski muuks, kas siis näiteks iluks, naljaks või millekski koletuslikuks. Ent jäi valu siis valuks või transformeerus?

Kus lõpeb valu töötlemine ja algab tõeline töö? Seda ta ei ütle. Ilmselt millalgi töö võtab ikkagi inimese üle. Valu võib-olla ei kao, kuid muutub asjaks, mida interpreteerida. Aga alustuseks vajab kunstnik ausust.

Võib-olla ühendab “Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi” teoseid… elu? Elu kannule sõidab kiirabi, jooksevad lapsed ja koondub raha.

*

Näituses “Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi” võib peituda ka midagi poliitilist. Mitte et peaks, aga võib.

Ameerikas läksid inimesed hiljuti massiliselt fossiilkütustel sõitvate autode juurde tagasi, sest elektriautod lihtsalt ei lae, jupsivad. Toimus hinnalangetussõda Tesla ja ülejäänud elektriautode tootjate vahel.

Kuni 40% igal aastal valmistatavatest rõivastest jääb müümata ja rändab prügimäele loodust risustama. See teeb 60 miljardit kasutamata rõivaeset.

Prantsuse filmiajakiri Cahiers du Cinéma kirjutas eelmise aasta juuli-augustinumbris ökoterrorismi vormidest. Ka Kunst.ee eelmise aasta juuninumbri usutluses Kumu suurnäituse “Kunst antropotseeni ajastul” kunstnikega kerkib küsimus, kui palju loodust rikutakse kunsti tehes.

“Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi” kuraator Siim Preiman osutab, et meie ajule meeldivad narratiivid, ergutavad algused ja rahuldavad lõpud. Kõik, mis teele satub, võib saada jutustuse viimaseks “lukukiviks”.

Konstantin Kuningal oli koolis kunstiõpetus alati “5”, kuni tuli uus õpetaja ja hindeks kujunes “4”. Uut õpetajat ennast ei õnnestunud õpilastel kunagi joonistamas näha.