28. IX 2023–3. III 2024
Fotografiska Tallinn
Piltide ees
Toomas Volkmanni fotonäitus “täis minevik” on väga “täis” – mitut saali sisustavaid mitmes formaadis pilte ei jõua ega ole tähtsustki ridamisi kokku arvata – autor on need komponeerinud tervikuteks eri seintel ning ise ruumides, nii et üldmuljes osutub “minevik” taasloodud “olevikuks”. Siit ka ekspositsiooni pealkiri: “on” pluss “olnud”.
Piltide taga
Toomas Volkmanni pärusmaa on kunstiline foto. Eks ta ole pildistanud muudki tühja-tähja, aga tema südaloomingut ei tohiks vaadata nagu päevapilte. Ei tohiks huvi pakkuda mitte miski, mis jääb ülesvõtete taha – ei pildistustehnika ega raami maksumus, ei kelle õues kasvab see raagus puu või seisab too sara, kunstisse ei puutu modelli nimi ega vanus. Õigupoolest on kaamera triklile vajutuse aastatki teada ülearune (silte pole tarvis lugeda), sest kunst on üleajaline, vaatamishetkel sündiv olevik, autori surelikkuse või surematuse silmapilk.
Kolmest küsimusest – mis? kus? ja millal? – pakub kunstilist huvi ainult esimene. Mis on pildi peal? Mitte pilditagune tegelikkus! Mitte “albumifotod”, vaid “galeriifotod”.
Ainult see, mis on talletunud pildi pinnale.
Piltide peal
Toomas Volkmanni “täis minevik” on tundlikult liigendatud pinnalaotus. Tähendusrikkad portreed (diktaatorjõmpsikas ning Arvo Pärt, mõlemal sõrm õieli) omandavad sõltumatu kõnekuse tänu vaheldusele mittemidagiütlevate dekoratiivsete paanidega (rohukuhi nende keskel). Puhuti püüab komponeerija kiirata vahefoto tähendust ka ääristavatele portreedele (lõke kustunud topless-modelli ja põleva pilguga vanaproua vahel), aga see mõju jääb nõrgaks (looriga Elsa – mapplethorpe’ilikud tõlvikud – murdunud ingliga kääbus) või hoopis kistuks (kinnisilmne mingitud Jänes – roostes katel – käeproteesidega Aldo). Vaimustava koosluse moodustab nelja pildi rida, kus kiriku foto lõikab üksikuks moe pärast looritatud naise ja jätab teisele poole hõrguhõngulise paari “Hitlerjugend’i”-kolmikust ja mussolini-fellinilisest diivast.
Fotod, millest autor pole raatsinud loobuda, moodustavad mustreid, kus pildi paigutus teiste seas kipub varjutama igaühe sõnumit (suitsetajate sein en gros). Enamiku puhul osutub seal sõnum ka õblukeseks (istuv noormees, viigipüksid rebadel, tugitoolis tissitav näitsik) või vaigistatuks (hullu olekuga räppar, mustade kinnastega levilauljanna).
Vähematest fotodest moodustuvad sidusamad visuaalsed süntagmad. Sealt annab võrdselt tugevaid pilte ka üksiti puurida (väljasirutatud kätega ühendatud pannoo). Ning üksikud ülesvõtted võivad teiste seast ka esile kerkida. Vasakpoolselt kaheksa portreenäo kompositsioonilt vaatab vastu kolm poissi: nudipäise pilk on surnud (“nimisõnapilt”, mis vastab ainult küsimusele: kes?), sasipäisel teatraalselt modellilik (“omadussõnapilt”, mis vastab küsimusele: milline?), aga kolmandal paistab silmist too je ne sais quoi, seletamatu miski, mis teeb “määrsõnapildi” – väärtuslikema porteepiltide žanripaletist (samamoodi Sirje Runge ja kaksikute fotol).
Portretistina lavastab Toomas Volkmann teosed renessansikunsti eeskujul modelli ning atribuudi kooslusena (anno 1995 analüüsisin ajakirjas Magneet põhjalikumalt tema pilti Johnnyst seoses Albrecht Düreri autoportreedega). Need pildid on üles ehitatud fuugana: inimene kui dux ning ese kui comes arenevas kontrapunktilises tähendusseoses.
Väike, aga oluline vahe eristab varasemaid portreid, mida autor on ise tahtnud (!) pildistada, ja hilisemaid, mida ta on osanud (!) teha kas moeajakirja tarvis (neidis seapeaga) või tellimise peale (Ita Ever, lipsu kohendav vanahärra). Esimesed mõjuvad värskemalt, intrigeerivamalt: tigeda pilguga (pool)alasti noormees viinamarjakobara ja pussiga, teine kaitsetult hoidmas klaaskolbi; parukat sirutav, teine maasikaid pigistav tütarlaps. Lummavalt eksimatuid loomingulisi lavastustabamusi võib nimetada küllalt.
Toomas Volkmann
Johnny murtud ingliga
1994
Mustvalge fotograafia
Eesti Kunstimuuseum
Toomas Volkmanni parimaid fotosid iseloomustab sisemine kunstiline tõsidus, kui selle all mõista tühisuse vastandit, mingi vastutustunne ning isiklik pühendumus, mis pole võõras mitte üksnes meie aja vaimule, vaid ka ajalikkusele kui niisugusele.
Tema element on mustvalge. Värviliselt on ta pildistanud ainult esemeid (pooleksläinud ikoon pudenenud pojengide keskel, lahtimurtud granaatõun, roosid) ning isegi värvilistel kostüümifotodel, karnevali-, melupiltidel (pelgalt kirjude aktsentidena “noor Shirley Temple” ja vastuseinaspagaadis noormees; roosa patškaga transvestiit, Vibe’i peosarja tapeet) muutuvad kirjud modellid esemeteks, kelle vastu jagub ainult välist huvi. Seevastu mustvalges esemed (maisitõlvikud, sparglid haaknõeltega, taas mapplethorpe’ilikud tilkuvad tulbid) ärkavad tema kaamera ees ellu.
Ülevaatenäituse üldmuljest selitub arusaam autori tuumast. Toomas Volkmanni visuaalne esteetika on aristokraatlik, aga ta pole mitte “pärusaadlik”, vaid “teenisaadlik”, mitte sünnilt, vaid enese loonud aristokraat.
Minevik ei kesta, ta jätkub. Hingedepäeva laupäeval lausus fotograaf privaatse näituse-ringkäigu lõpetuseks: “Homme lähen pildistan…” – Keda? Ta ütles küll, aga sel pole tähtsust. Kord uurisin Toomalt, kas ma tema fotoseansi tarvis peaksin enne juuksuris käima, ja ta vastas: “Mis te sellest pärite! Küsige parem, mis ma tahan endale selga panna, kui ma teid pildistama hakkan!”
Linnar Priimägi on fenomen.