13. V– 1. VII 2023
Tütar galerii
Kui eesmärk on kirjutada arvustust kunstniku viimasest isiknäitusest, on loomulik viia end kurssi kunstniku varasema loomingu ning isikuga. Kohtusin Katrin Piilega tema Põhjala tehases asuvas ateljees, kus rääkisime nii Tütar galerii avanäitusest “Idülli otsingud” kui ka tema maalikunstnikuks kujunemisest ning varasematest tegemistest.
Pärast kohtumist tundus mulle aga hoopis olulisem jagada lugejaga kunstniku enese mõtteid – pikema usutluse vormis. Seda enam, et minupoolseks näitusearvustuseks saaks hõlpsasti kohandada kasvõi näiteks kultuurilehes Sirp ilmunud Juhan Raua arvustuse Wes Andersoni viimasest mängufilmist “Asteroid City”1 – peale Piile isiknäituse külastust tundsin tugevat impulssi minna kinno just seda filmi vaatama, sest treileris ja plakatitel tundsin ära Piile näitusega üpriski sarnase värvigamma. Ühiseid märksõnu leidsin hiljem veelgi, mida ka nimetatud filmiarvustuses rohkelt välja toodi: kaks süžeeliini; veidrad tegelased, kelle kohtumisel tekivad omalaadsed narratiivid; lavataguse toomine rambivalgusesse; lummavad värvid; esteetiliselt stiilsed mustrid; väljapeetud stseenid; hoolikalt kokku pandud masinavärk; kommunikatsioonihäired – kahtlusi tekitavad nihestused jne.
Ka Piile loodud maailm tundub esmapilgul magus (pastelsed toonid) ja nostalgiline (erinevaid assotsiatsioone ja äratundmisi tekitavad tapeedimustrid). Seda iseloomustab perfektselt täpne teostus, peensusteni lihvitud tehniline meisterlikkus, kõik esitatud seriaalselt, peatükkide kaupa, kus korduvad samad tegelased ja motiivid.
Pole kahtlustki, et kunstnik teab täpselt, mida ta teeb. Aga mida ta siis teeb?
*
Regina Mets (RM): See on vist kunstnikule suur au ja tunnustus, avada uus galerii oma näitusega?
Katrin Piile (KP): Jah, see oli suur vedamine. Tütar galerii asutanud Mailis Timmiga tutvusime üldse alles eelmise aasta novembris, ja siis oli meil selline üldisem jutt koostööst. Aga selle aasta alguses tuli ta võimalusega juba sellel kevadel näitus teha.
Kuna mul oli just Art Allmägiga ühisnäitus Rüki galeriis2 ning ka järgmised näitused – septembris Pärnu kunstimajas ning novembri lõpus Hobusepea galeriis Tallinnas – tulevad koos Artiga, siis leidsin, et üksi oleks ka vahelduseks tore näitust teha. Ja õhupalliseeriat, mis “Idülli otsingutel” väljas oli, olin varem ainult ühe korra Draakoni galeriis3 näidanud.
RM: Sul on siis päris tihe näitusegraafik viimasel ajal?
KP: Jah, oma peas ma mõtlesin, et vist ei jõua Tütar galeriile avanäitust teha… Aga galeristile ütlesin, et muidugi teen!
RM: Kas sa tundsid ka vastutust? Selles mõttes, et galerii esimene näitus annab hinnangu ka uuele galeriile. Avanäitusest sõltub palju, kuidas galerii ühiskonnas vastu võetakse.
KP: Jah, absoluutselt. Kui mu esialgne mõte oligi, et panen siin välja oma vanad teosed, siis tegelikult tegin ikkagi ka väga palju uusi töid. Ja mõtlesin neid n-ö ateljee kontekstis esitada, et erinevad varasemad seeriaid omavahel siduda, sest kunstniku tööruumides saavad ju kõik erinevad teosed ja seeriad kokku. Näiteks osad Rüki galeriis eksponeeritud teosed olid mul Tütar galeriis põrandal lihtsalt hunnikus. Andsin siin endast ikkagi oma parima.
RM: Sa oled ka muudel juhtudel olnud esimene. Näiteks oled sa esimene – ja seni ainuke – Malle Leisi preemia4 saaja.
KP: Jah, Malle Leisi looming hakkab mulle aina enam meeldima – tema serigraafiad meeldivad mulle tohutult! Ja see sama ajastu kah: Kaarel Kurismaa (s 1939) on minu arust ideaalne näide sellest, et kui kuskil 15 aastat tagasi vaatasid sa tema teoseid, nagu need kuuluksid minevikku ja tollesse aega, sest see visuaal oli kuidagi teine, siis nüüd ma vaatan, et Kurismaa teosed on nii tänapäevased! Samamoodi on ka Malle Leisiga – mingil hetkel tundus ta sinna mineviku poole jäävat, nüüd järsku toimib ta aga väga hästi ka praegu.
RM: Kuidas läks publikuga kohtumine Tütar galeriis? Mida inimesed kunstniku käest küsivad?
KP: Minult küsitakse paratamatult hästi palju tehnika ja ka värvikombinatsioonide kohta, et kuidas ma nendeni jõudsin. Arvan, et ma selle kontseptsiooni osa selgitasin üsna lihtsalt ära ja selles osas küsimusi eriti ei tulnudki või siis ei oska teisest valdkonnast inimesed selle kohta ka väga küsida.
Näitusevaade
Tütar galeriis
Foto: Roman-Sten Tõnissoo
RM: Aga mis sa “Idülli otsingute” näituse kontseptsiooni all siis täpsemalt silmas pidasid? Saan aru, et sa sidusid omavahel kaks erinevat teemat, kaks erinevat näitust.
KP: Kuna mul on kaks erinevat maaliseeriat, siis ma pidin ise ka need enda jaoks lahti võtma ja mõtlema, et mida ma siis maalinud olen. Ja mõlemal puhul oli see klassikaline fotorealismi võte kasutada tuttavlikke objekte. Mõlemad objektid on kasutusel meie igapäevaelu kaunistamiseks – õhupallid tähtpäevade puhul, tapeedid igapäevaelus. Õhupallidega ma hakkasin koroona ajal ise mängima. Olin üksi siin ateljees, boiler tilkus…
RM: See boiler tilkus sul Draakoni galerii näitusel kah!
KP: Sellepärast tilkuski! Õhupallid olid mul samuti siin ateljees ja ühel hetkel hakkasid need mind kohutavalt paeluma. Minu enda jaoks oli see ka kogemus, justkui mingi perversne asi – silikoonrind vms –, ja siis need kokkuväänatud kujud ja see bondage-teema ja lõpuks hävitamine. Alles jääb sõlm ja lõpuks ei jää midagi. Kadumise teemat olen päris palju oma seeriates kasutanud.
Esimest korda kasutasin sel Draakoni galerii näitusel ka nii palju värve. Ja minu jaoks oli hästi suur üllatus, kuidas inimesed sellesse suhtuvad. Kui paned midagi roosasse raami, siis suurem osa inimesi ei näe sellest enam edasi. Nähakse, et on ilus värviline, elurõõmus töö. Aga minu mõte oli just selle roosa mannavahu sees näidata traagikat. Roosas raamis “jänese joonistusseerias” näitasin, kuidas seal sees kõik väänleb, istudki (koroona ajal) üksi ja siis lõpuks kaodki ära.
RM: Ise arvasin, et see õhupalli-idee võis sul tulla Laurentsiuselt, kellega koos Hausis ühisnäitust tegite5 ja kus tal olid hüperrealistlikud maalid südamekujuliste hõbedaste õhupallidega.
KP: Otseselt mitte, aga alateadlikult võib-olla küll.
Teadlikult olen Laurentsiuselt üle võtnud aga teibi kasutamise teema. Algselt mõtlesin, et teen need teibid hästi abstraktselt, sest Laurentsius teeb need hästi realistlikult. Aga mul tekkis ikkagi hull tahtmine neid realistlikult teha ja Laurentsius ütles, et muidugi tee: “Sa teed ju hoopis teistmoodi.”
RM: Miks sul tekkis ka tahtmine teipe maalida?
KP: See tekitab sellise visuaalse efekti, et kas on päris või ei ole päris. Rüki galeriis olid mul kõik teibid maalitud, seal päris teipi ei olnudki. Tütar galeriis olid aga päris teibid maalitutega segamini.
RM: Kas see hüperrealismi teema tekkis sul Eesti Kunstiakadeemias (EKA)? Kes su õpetajad ülikooli ajal üldse olid?
KP: Minu õpingute ajal (2006–2010) oli Kaido Ole professor, Tõnis Saadoja dotsent. Laurentsius andis ühe semestri, õpetasid ka August Künnapu, Erki Kasemets jt.
Aga hüperrealismi teema ei ole mul koolist, vaid lapsepõlvest. Peast ma pole eriti kunagi midagi teinud. Hakkasin kohe fotode järgi tegema. Olin väga arg laps ja mulle meeldisid tegevused, mida sai üksi teha. Ja siis sain oma töid näidata. Ise esinema ei pidanud, aga saad ikkagi mingi tunnustuse.
RM: Said siis kiita?
KP: Sealt tuli pigem see asi: “Oo, väga tore! Aga vaata see, ja see, ja see asi on valesti.” Võib-olla sealt tuligi mul see lapsepõlvetrauma, et ma pole piisavalt hea. Sest ma võiks ju panna ühe kihi värvi ja kõik juba toimib… Aga mul tekib vajadus üle võlli teha, ikka edasi ja edasi, et oleks võimalikult täiuslik.
See, mis siis lõpuks takistab, miks ma oma töö lõpetan, on tavaliselt tähtaeg. Muidu ma jääkski viimistlema. Selle pärast on hea ka teoseid müüa, sest muidu viimistleksin ja maaliksin neid pidevalt üle.
RM: Kas sinu fotorealistlik või hüperrealistlik pastapliiatsi joonistus tuli ka lapsepõlvest, olles selline käepärane vahend?
KP: Pastapliiats tuli just ülikooli ajal. Varem kasutasin harilikku pliiatsit, aga tundsin, et see ikka ei sobi. Läksin siis ühte kontoritarvete poodi ja ostsin kõik pastapliiatsid ning hakkasin katsetama, millisega mulle meeldiks teha. Kõige odavamad (Schneider ja Bic) sobisid kõige paremini. Joonistamine võtab palju kauem aega kui maalimine ja mulle meeldib, et sa ei saa eksida, sest sa ei saa kustutada. Siin iga joon jääb.
RM: Sa mõõdad tööks kuluvat aega?
KP: Hakkasin seda tegema siis, kui mu elus toimus suur muutus ja ma palgatöölt päevapealt ära tulin. Kuni 2015. aastani käisin veel tööl. Peale EKA lõpetamist tegelesin vist veel aasta kunstiga, aga siis läksin selleks, et ellu jääda, palgatööle. Kaheksa kuud töötasin Tallinna lennujaamas ühes sigarisalongis ning seejärel aastaid aerograafina, kus kõige muu hulgas värvisin ka motospordi kiivreid, sh Rally Estonia võidukiivreid. Aga see ikka ei olnud see ja kogu aeg mõtlesin maalimise peale.
Ent päevatöö kõrvalt mina maalida ei suutnud ja imetlen väga kõiki kunstnikke, kes käivad tööl ja teevad kõrvalt veel näitusi. Minul läheb oma maalide tegemiseks nii kaua aega. See on nagu täisajaga töökoht, ületundidega.
Aga kui mu elukaaslane (Remo Randver, kunstnikunimi Ig Noir. – Toim.) 2014. aastal suri, hakkasin ka mina oma elu üle järele mõtlema. Kadusid ära need hirmud, et mul on vaja tööd, ravikindlustust ja kindlustunnet. Mõtlesin, et miks ma teen igapäevaselt mingit palgatööd, mida ma teha ei taha, et mis mõte sellel on. Ja siis ma hakkasin vaikselt uuesti maalima.
Ma ei olnud maalimist tehniliselt veel enda jaoks kätte saanud – ei tundnud ennast veel kindlalt. Ja siis ma hakkasin maalima värvipaletti. Palett ise on hästi väike, aga näiteks õlimaal “Illusioon” (2016–2018) on mõõtudega 140 x 140 cm ning sellel on maalitud ainult üks nurk värvipaletist. Foto paletist oli nii hea kvaliteediga, et ma sain seda piisavalt suurendada, et ma näeksin sellel kõiki väikeseid detaile. Maalisin seda vahelduva eduga kaks aastat ja tunnen ise, et selle maaliga õppisingi maalima ja tekkis enesekindlus. Sain aru, et andke mulle ükskõik mis foto ette ja ma olen võimeline selle ära maalima, küsimus on ainult ajas.
Aga siis mul kadus fotorealismi vastu huvi ära ja hakkasin sealt juba edasi mõtlema…
RM: Selle maaliga oled nüüd jäädvustatud ka kunstiajalukku – gümnaasiumi kunstiajaloo õpikus6 oled sa välja toodud kui märkimisväärne hüperrealismi viljelev maalikunstnik, kõrvuti oma õpetajate Saadoja ja Laurentsiusega!
Aga räägi palun, kuidas jõudsid tapeedimustriteni?
KP: Tapeediteema tuli minu töödesse tegelikult juba 2020. aastal, kui “Idülli otsingute” näituse kõige suurema maali (“Idüll Nr 1”, 2021–2022) kavandasin esialgu Eesti Maalikunstnike Liidu näitusele “Park ja linn”, mis toimus Kadrioru Plaza galeriis 2021. aasta kevadel. Seal hakkasin mõtlema, et mis see park on. See on inimese korrastatud loodus ja sealt edasi tuli mõte, et inimene võtab mingi objekti loodusest ja paneb sellele mingi rütmi sisse. Ja läbi korduse hakkab tapeedil olev iseenesest naivistlik muster toimima. Maasikas tapeedil üksi ei toimi, aga läbi korduse toimib.
Aga ma ei jõudnudki sinna näitusele seda maali anda, sest ma arvasin, et suudan seda kiiremini maalida. Kasutasin siis esimest korda akrüülvärve ja sain aru, et nendega ei saagi eriti kiiremini, kuna tuleb palju kihte panna.
Aga see kortsutatud maal (“Idüll Nr 0”, 2022–2023), mis sealt installatiivselt välja eendub, on hiljem valminud. See on seesama algne maal “Idüll Nr 1” kortsutatud kujul. Printisin selle välja, kortsutasin ära, tegin sellest foto ja seejärel maalisin.
RM: Mina ise poleks küll selle peale tulnud, et see kortsutatud paber on seesama algne maal! Kui sellele tähelepanu juhtida, siis näen küll sarnaseid elemente.
KP: Mul ongi see probleem, et ma eeldan, et inimesed saavad asjale kohe pihta. Sellepärast ma keerasin ka just selle valge paberipoole ettepoole.
RM: Aga inimesed üldjuhul ei mõtle näitusel nii palju edasi, kui kunstnik arvab. Sageli n-ö tavainimene ei vaevu näitusel üldse mõtlema.
KP: See paberi kortsutamise teema tuli Briti kontseptuaalselt kunstnikult Martin Creedilt, kes 1995. aastal kortsutas valge A4 formaadis lehe väikeseks palliks. Vaatasin temast dokumentaalfilmi, kus ta selle teose sisust ei rääkinud midagi, aga ta rääkis, kuivõrd raske, füüsiliselt raske oli tal seda teha. Tahtsin ise ka alguses sellist palli teha, aga see oligi raske ja see ei tulnud mul välja. Ma ei saanud hakkama! Aga siis nägin tema teostest fotosid, mis olid ülihästi tehtud ja tekkis tahtmine seda teemat ikkagi maalida. Nii et selle paberi kortsutamise idee varastasin temalt.
RM: “Idülli otsingute” näitusel oli sul ka “viidete” teema. Osa väikesi lõuendeid oled selliselt ka pealkirjastanud.
KP: Need viited on tegelikult värvipaletid – abstraktsed, vaba käega tehtud – ja alguses ei olnud neid plaanis üldse näidata. Need olid praktiliselt vajalikud, sest katsetasin nende peal akrüülvärvi toone, mis kuivamisel muutuvad tumedamaks. Kuna aga raamid olid olemas, siis antud kompositsiooni tundusid need sobivat.
Viited on need sellepärast, et “idülli sarja” maalid toimivad ka üksi, aga viited üksi ei toimi. Nagu raamatuski ei toimi viited ja märkused põhitekstist eraldi.
RM: Aga pealkiri “Idülli otsingud”? Millest see tuli?
KP: Pealkiri on alati kõige raskem osa. Aga aina rohkem vaatasin, et tapeedimaalide puhul on tegemist vaikeludega – midagi ei toimu, siis see valguse ja varju teema. Samas sain aru, et vaikelu ei saa pealkirjana kasutada. Läksin internetis eesti keele sõnaraamatusse, panin vaikelu sisse ja esimene vaste tuli ’idüll’. See oli mulle suureks üllatuseks.
RM: Aga värvipalett?
KP: See läks värviliseks alates “jänese seeriast” 2020. aastal, mille plaanisin ka alguses mustadesse raamidesse panna. Selles “jänese seerias” on mul 20 tööd. Kuna aga just samal ajal tegin kodulehte ja kui siis kõik mu tööd olid korraga ühes kaustas, märkasin, et minu teoste põhitoon on must. Mõtlesin, et äkki peaks midagi muud ka vahepeal kasutama. Ja mis on kõige räigem vaste mustale? Roosa! Ma mingi roosa värvi fänn ei ole, aga sain aru, et see on mustale kõige vastandlikum värv.
Jänese tegin aga punase pastakaga, sest roosa pastaka avastasin alles hiljem.
RM: Kas sealt siis ka see aja mõõtmine?
KP: Algselt ma seda ei teinud. Kui ma aga vabakutselisena avastasin, et olen 12 tundi olnud ateljees ja sellest ainult neli tundi tööd teinud, siis hakkasin distsipliiniga tegelema ning seadsin endale eesmärgiks kaheksa tundi tööd teha, et üldse midagi valmis jõuda.
Kuna ma maalin ja joonistan istudes ehk sundasendis, siis keha jääb haigeks. Nüüd ma hüppan iga tunni järel viis minutit hüppenööriga. See harjumus oli mul eelmises ateljees juba kah – samal ajal vaatan maali, et “sealt oleks vaja teha” ja “sealt oleks ka vaja kohendada” jne.
Kui näitus tuleb kalendris lähemale, siis pole distsipliiniga muidugi probleemi, sest siis teen kogu aeg tööd. Söögiajad on ka enam-vähem välja arvestatud, et õhtul kella viieks energia otsa ei saaks.
RM: Praegu on su maalid tõesti hästi värvilised ja see hakkabki esmalt silma. Minu hinnangul on need rohkem sellised pastelsed toonid.
KP: Ma kasutan küll akrüüle, aga mitte otse tuubist. Segan neid maalialuse valge krundiga ja ka veega päris palju, mistõttu need lõpptulemusena ongi pastelsemad. Ja sellepärast olid Tütar galeriis ka väikesed värvitopsid, milles ma neid värve eraldi segan. Siis teen värviproovid ja segan uuesti.
RM: Sinu elus on olnud ka huvitav rühmituse Non Grata ja galerii Metropol periood? Kuidas sa nendega kohtusid?
KP: Keskkoolis oli minu joonistamis- ja maalimisõpetaja Erik Alalooga, kes peale keskkooli lõpetamist kutsus mind Pärnusse, keevitamise workshop’ile, mida viis läbi Non Grata. Sealt ma sain nendega tuttavaks ja see oli minu jaoks selline vau-efekt – kõik olid hullud, kõik olid vabad, sa võisid olla ükskõik milline! Nooruspõlve hullused sai seal kõik läbi elatud. Kaks aastat tegin nendega perfokaid, käisime New Yorgis ja Saksamaal.
Siis aga tundsin, et ma ei taha enam ühtegi perfokat elu sees teha. Ülikooli ajal elasin kultuuritehases Polymer. Sealt edasi läksin Metropoli, kus ma olin 10 aastat ja 2019. aastal kolisin ateljee Põhjala tehasesse.
Metropoli periood oli väga huvitav ja kummaline – hullumaja, aga sa ise kaod sinna seltskonda justkui ära. Tol ajal elasime seal Kalamajas nagu väikeses külas, sest ümbruskonda ei olnud veel midagi uut ehitatud. Metropol asus mäe otsas ja see oli nagu loss! Selle kõrval oli põlenud puumaja, mille hoovi kaudu sai hommikul minna mereranda kohvi jooma. Samas olid kõik linnamugavused käe-jala juures. Esialgu oli see ikka fantastiline koht!
Nüüd on see piirkond kiiresti arenenud, aga nemad on ikka seal, kus aeg on seisma jäänud. Kõik toimib seal samamoodi nagu minu ajal. Käin seal paar korda aastas külas ja viin ka oma uusi tuttavaid sinna, kes siis üllatuvad, et mis koht see on, et ei ole võimalik! Lõpuks ma tegelesin seal rahaasjadega, probleemidega ja kõige sellisega. Näiteks mingi asi, nagu näiteks uus gaasipliit, seisab varsti juba viis aastat kööginurgas pakendatuna ja ootab paigaldamist. Siis ma vihastan ja kurjustan nendega, kuigi olen üllatavalt tolerantne ja kui vaja, saan kõigiga läbi.
Mulle endale meeldib Metropoli puhul veel kontrastsus. Näiteks 2018. aastal tutvusin seal Art Allmägiga, kui ta tegi seal oma näitust. Tema oli seal n-ö vanemate härradega juba kokku puutunud ja kui mina oma ateljeesse läksin, siis ta ehmatas täitsa ära, et mis mõttes noored naised… Siis me tutvusime, näitasin talle oma töid – mul olid siis just need hüperrealistlikud värvipaleti maalid pooleli – ja siis tal aju plahvatas selle peale, et “siin majas maalib keegi niimoodi”, et “siin majas on keegi nii pedantne”. See kontrast toimib seal eriti hästi. Siin Põhjala stuudiomajas on kõik liiga korralik.
RM: Ise oletasin, et su käekiri muutus pärast ateljee vahetamist.
KP: Ma arvan, et ma ise ei taha ühte ja samasse asja kinni jääda. Minult juba küsiti, et kas ma nüüd maalingi elu lõpuni värvipaletti.
Et endal oleks ka huvitav, siis ma proovisin ja katsetasin ning mõnes mõttes proovisin ka üle oma varju hüpata ja endale vastanduda. Kasvõi kõik need värvitoonid! Mõtlesin, kuidas ma suudan lilla ja kollase kokku panna, et see toimiks hästi ka minu jaoks. Tekitasin endale peas selliseid värvi- ja kompositsiooni-ülesandeid, mida ma tavaelus ei valiks ja omavahel kokku ei paneks. Mulle endale meeldivad pigem ikkagi tumedamad toonid.
RM: Kuidas sa värvidele üldse lähened? Kas mingist värviteooriast lähtudes?
KP: Minu jaoks on värvide puhul kaks täiesti erinevat maailma – õlivärvid ja akrüülvärvid. Nende kasutamisel muutub kohe ka värvigamma. Ühed on vanameistrite toonid ja akrüüli ei tahtnud ma ülikooli ajal puutuda kah, sest see tundus nii “plastik”, kohutav ja võlts.
Aga õhupallid ja tapeet on samuti inimeste tehtud tehislikud materjalid. Sealt siis otsus, et prooviks neid akrüülidega teha ja enda jaoks oli see huvitav. Aga ma otse tuubist puhast tooni ei julgenud panna. Muidu ma lähtun ikka klassikalisest värviringist ja ega mul mingit kontseptuaalset teooriat nende värvidega ei olnud. Lähenen neile pigem intuitiivselt, aga samas mõtlesin, et peaasi, et ei oleks liiga ilus.
Proovisin enda jaoks mingid ebameeldivad asjad kokku panna ja nende tapeedimustrite puhul ka esialgu vaatasin, et oi kui võigas, aga siis, kui õiged toonid sinna juurde lisada, siis paneks selle tapeedi juba endalegi koju seina. Muutsin need asjad lõpuks enda jaoks meeldivaks, kuigi ma algselt tahtsin, et oleks natuke räigem ja et ei oleks liiga ilus.
RM: Näitusel tundsid mitmed külastajad tapeedimustril ära Tallinna olümpiaregati värvid (“Idüll Nr 5”, 2022–2023).
KP: Tapeedimustreid otsisin internetist ja igalt poolt. See tapeet (“Idüll Nr 5”) on pigem 1960. aastate Ameerikast, aga meile see stiil võiski jõuda 1980. aastatel. Aga praegu tuleb see kõik ka sisekujunduses tagasi. Mul endal tekivad ka kohe mingid seosed lapsepõlvega.
Vaatlesin tapeete pigem mustri ja värvide järgi, et mis tundeid see minus tekitas. Sain näituselt nii palju infot selle kohta, kellele mis mida meenutas.
RM: Kas sulle meeldib inimeste tagasisidet kuulata?
KP: Kuulan huviga. Aga tavaliselt räägitakse seda kõike näituse avamisel, kuid siis on ju esimene suurem pingelangus. Olen mõelnud, et peaks hakkama hoopis pidulikke näituste lõpetamisi korraldama, sest avamisel ei jõua alati kõike seda infot sisse võtta ja siis järgmisel päeval on ainult mingid katked meeles.
Enda jaoks on muidugi kõige parem tuttavate maalikunstnike tagasiside, kes julgevad ka ausalt rääkida.
RM: Kas nad julgevad siis ausalt rääkida?
KP: Lähemad tuttavad küll julgevad.
Kunagi ma olin äärmiselt tundlik igasuguse kriitika suhtes, aga nüüd olen sellest üle saanud. Võtadki vastu selle, mis on kasulik. Väga huvitav on kuulda ja saan juba aru sellest, et kõik räägivad oma mätta otsast, oma loomingu põhjal, kuidas tema oleks teinud. Kõik teevad seda.
Aga kohati öeldakse ka selliseid asju, et mõtled, ahaa, et see on küll hea või huvitav mõte ja nii võib ka vaadata. Tegelikult on kogu tagasiside väga arendav ja põnev ka enda jaoks.
RM: On sul Eestis kunstnike seas oma eeskujusid?
KP: Ühtpidi on kõik edukad kunstnikud eeskujud. Imetlen kõiki neid, kes hakkama saavad. Näiteks Kaido Ole, kelle ateljee on siin kõrvalmajas. Kui ma õhtuti siit mööda kõndisin, siis ma ikka piilusin sinna tema akende poole, aga ta on nüüd kardinad ette pannud. Või Merike Estna, tal toimub kogu aeg areng ja tal on nii puhas enda käekiri, selline vaba. Mulle just meeldivad enda vastandid: Kristi Kongi, Laurentsius, Tõnis Saadoja. Saadoja teoseid ma ikka ka vahel vaatan niimoodi, et kuidas ta neid teinud on. Näiteks see akvarellidega tehtud Tallinna sari. Kuna akvarellid mulle endale ei meeldi, sest ma ei oska neid kasutada, siis on eriti huvitav vaadata, kuidas teine kunstnik on nii filigraanselt suutnud seda teha!
Välismaalt on ka väga palju lemmikuid. Näiteks eile alles vaimustusin Anish Kapoorist. Sellist üleüldist absoluutset lemmikut ei ole. Aga Instagramis ja Facebookis ma erinevaid välismaiseid galeriisid ja kunstnikke ikka jälgin, jah.
Ma võin öelda, kes mulle ei meeldi: Yves Klein! Seda väga subjektiivsel põhjusel. Vaatasin temast kunagi dokumentaalfilmi, kus ta tegi oma performatiivseid maale ja kus ta oli ülikonnas, ühes käes sigar ja teises viskiklaas, ning juhendas siis värviga koos olevaid alasti naisi, et pane see vasak rind rohkem lõuendi vastu jne. Kui tal oleks seal mõni mees ka olnud, siis oleks see ilmselt okei olnud. Mul muidu neid feministlikke hooge väga ei ole, aga see oli küll häiriv!
RM: Sinu puhul mulle meeldib just see, et esmapilgul sulnid, pastelsed, toredad, väikese nihestusega maalid sisaldavad sageli mingit provokatsiooni või vaimukat vastuolu. Kasvõi see Tallinna Kunstihoone galeriis toimunud näitusele “Kunstnikud maalivad kunstnikke” esitatud töö “Skulptor modelleerimas minu portreed” (2020) kus sa vihjasid sinu büsti voolivale isikule miniatuurse maaliga seal üleval paremal nurgas, mida sa Soomes pidid lausa tsenseerima. Või siis see Luciano Benettoni kollektsiooni tehtud teos “I am very sensitive art person, suck my dick” (Ma olen väga tundlik kunstiisiksus, ime minu ****i, 2015). Mis selle viimase teose taust on?
KP: See oli T-särk, millega ma käisin EKA-s ja mille tegi mulle tolleaegne elukaaslane Remo. Ja ma mäletan, kui ükskord ühe tunni lõpus Kaido Ole küsis: “Kuule, mis sul siin õieti kirjas on?” Jah, sealt see tuli. Kunagi ma olin karmim!
RM: Kas pead ennast interdistsiplinaarseks kunstnikuks?
KP: Olen maalikunstnik ja mingil määral ka installatsioonikunstnik, sest kasutan vahel objekte ja tulen nendega ka ruumi.
Minu jaoks on just visuaalne pool hästi tähtis. Tütar galeriis oli mul veel see mõte, et kuna ma loon oma teosed ateljees ja seal tunduvad nad mulle endale kõige paremad, siis mõte oligi galeriisse veidi sealset keskkonda tuua. Ja siis need erinevate varasemate näituste segunemised seal “Idülli otsingute” näitusel. Niisama neid galeriisse kokku ei paneks, sest sa ei seo neid omavahel ära. Ateljees see aga mõnes mõttes toimib.
Ja siis paningi õhupallid ja tapeedid kokku, mis muidu on sisuliselt küsitav. Aga visuaalselt toimis see minu jaoks ülihästi.
Mulle endale pakuvad pisidetailid huvi. Ja siis erinevad assotsiatsioonid, mis inimestel nendega tekivad. Ka avamisel tuldi ja küsiti näiteks, et kas sa ikka tead, mis sa siia maalinud oled, et see meenutab seda ja too toda. Muidugi ma teadsin! Sest foto, mille järgi maalisin, oli spetsiaalselt ühe konkreetse nurga alt tehtud.
RM: Kui nüüd Malle Leisi meenutada, siis lugesin, et tema ei käinud ka kuskil päevatööl, sest eelistas päevavalguses maalida. Kas sul on ka loominguga tegelemise aja suhtes mingeid eelistusi?
KP: Olen väga õnnelik, sest ühel hetkel sain aru, et kõik see, mida ma kunagi tahtsin, on mul nüüd olemas. Üks oluline asi oli, et ma jumala eest ei peaks äratuskellaga ärkama!
Aga mida lähemale järgmine näitus jõuab, seda varem ma ärkan, vahel ka kell 4 hommikul. Muidu ma ärkan kella 6-7 vahel – loomulikult, ilma äratuskellata. Nii et mul on väga vedanud, et siiamaani olen niimoodi hakkama saanud, et saangi ainult maalida, ükskõik millal siis tahan!
1 Juhan Raud, Kiri mudelis. – Sirp 30. VI 2023.
2 “Paremad ajad…”, koos Art Allmägiga. Rüki galerii, 18. II–25. III 2023.
3 “Jänes, kes kukkus õhupalle täis basseini.” Draakoni galerii, 24. XI–12. XII 2020.
4 Esmakordselt 2020. aastal Malle Leisi (1940–2017) pärijate Sandra Jõgeva ja Henrik Jõgeva välja antud preemia, mida ei väljastata tihedamini kui korra viie aasta jooksul. Auhinna materiaalne osa moodustub Leisi teosest ning tema seadusejärgsest autorihüvitistest, mis oli tookord 682 eurot. – Toim.
5 Kata & Laurentsius, “Anatoomilised afektid”. Haus galerii, 18. IX–6. X 2018.
6 Vt: Sigrid Abiline ja Lumi Kristin Vihterpal, Kunst ja visuaalkultuur 20. ja 21. sajandil. Kunstiajalugu gümnaasiumile. II osa. Tallinn: Maurus, 2020.
Regina Mets on kunstikriitik, Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi magistrant.
Kommentaarinurk:
“Katrin Piilega seoses meenub alati tema nii umbes seitsme aasta tagune teos (“Illusioon”, 2016–2018), mis kujutas väga pastoosset, kirjut õlivärvimassi autori paletil. Paradoksaalselt oli maali pind täiesti sile – Piile oli võtnud vaevaks hüperrealistlikult ära maalida värvimassi segunemised, tekstuurid, läiked jne. Kogu protsess võttis aega kaks aastat. Pean seda teost Eesti maalikunsti selle sajandi tippteoseks, mille detailitäpsusele pole vastast. Absurdsel kombel ei kuulu teos Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni.
Uurisin kord Katrinilt, et mis võiks olla tema kurikuulsa töövõime saladus. Selgus, et kunstnik kuulab töö taustaks David Vseviovi raadiosaadet “Müstiline Venemaa” ja on sellega juba neljandal ringil (see teeb siis kokku umbes neli tuhat tundi). Nüüd on igatahes ka minu töövõime kurikuulus!”
– Lauri Sillak, kunstnikunimega Laurentsius