8. VIII–6. IX 2015
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM)

Kunstnikud: Peeter Allik, Allan Hmelnitski, Mati Karmin, Raivo Kelomees/Sven Kivisildnik, Eve Kiiler, Hasso Krull, Andrus Kõresaar, Marco Laimre, Ly Lestberg, Peeter Linnap, LU:K, Piia Ruber, Piret Räni, Rühm T, Ene-Liis Semper, Hannes Starkopf, Jaan Toomik, Mare Tralla, Tarvo Hanno Varres, Mart Viljus, Toomas Vint, Jasper Zoova.
Tsitaadid: Jüri Arrak, Ants Juske, Kreg A-Kristring, Hasso Krull, Mari Kartau, Kalev Kesküla, Eha Komissarov, Jüri Kuuskemaa, Peeter Linnap, Linnar Priimägi, Johannes Saar, Toomas Vint, Märt Väljataga.
Kuraatorid: Anders Härm & Hanno Soans.
Konsultant: Marco Laimre.

1990. aastate kunsti näitus valmis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) tavalisest kiiremini, nagu rääkis näituse avakõnes üks kuraator Anders Härm kahest (teine kuraator oli Hanno Soans). Pole ka ime – selle näituse eellooks on kahe kuraatori isiklik tudengiaegne kogemus kahekümne aasta tagusest kunstielust. Ning teema on niivõrd sisse töötatud, et minnakse juba neljandale-viiendale-kuuendale ringile.

Populaarsed üheksakümnendad

Kui 21. sajandi alguse kunsti kohta pole Eestis veel kokkuvõtete tegemist alustatudki, siis üheksakümnendad osutuvad jätkuvalt populaarseiks. Meenutagem. Esimest korda püüdis 1990. aastaid eesti kunstis kokku võtta näitus “Valiku vabadus” Tallinna Kunstihoones 1998. aastal.¹ Eesmärk oli luua positiivne kuvand kunstile, millel oli ühiskonnas peksupoisi staatus. Toodi välja kunstnike edulugusid. Küsiti, millised olid tajutavalt suured erinevused kunstis võrreldes 1980. aastate ehk nõukogude perioodiga. Näitus püüdis muuhulgas rahustada publikut, ehkki välja tuli vastupidine – publik muutus veel rahutumaks.

Järgmisena võttis teema üles värskelt ehitatud Kumu.² Suurnäitus “Kogutud kriisid” toimus 2006.–2007. aastal kaheosalisena Kumu kõrgeima korruse suurel pinnal. Eksponeeriti seinast seina “kõiki töid”, ka neid, mida 1990. aastate kunstielus osalejad ei mäleta näinud olevat. Sinna mahtus erakordselt palju kunstnikke ja töid ning võib aimata, et ajutine näitus pidi kompenseerima Kumus kuni tänapäevani puuduvat nüüdisaegse kunsti püsiekspositsiooni. Kumu on tänaseks rohkemgi 1990. aastate kunsti esile toonud, aga juba kitsama probleemiasetusega. Näiteks käsitles Kumu konservaator Hilkka Hiiop 2012. aastal oma näitusel ja doktoritöös keerukaid renoveerimise ja säilitamise probleeme seoses just selle väga spetsiifilise perioodi kunstiga.³ Sellekevadine Kumu näitus “Surm ja ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris”⁴ püüdis aga minu arust sõna “gootika” liiga meelevaldselt kleepida 1990. aastate valitud kunstiteoste külge.⁵ Rael Arteli kureeritud näitus “MÖH? FUI! ÖčK! OSSA! VAU!” Tartu Kunstimuuseumis 2012. aastal õiendas ära mõningad 1990. aastate kunsti traumad,⁶ tõmmates paralleele praeguste noorte kunstnikega. Võib-olla seda suunda taotleb ka nüüdne EKKM-i näitus “1995”, kust siiski puudub noorem kunstnikepõlvkond.

Uurimuslikus võtmes on 1990. aastate kunst kaante vahel eesti- ja ingliskeelse kogumikuna “Ülbed üheksakümnendad”.⁷ Raamatute ritta tuleb lisada kõrgkoolides (Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna ülikool, Tartu ülikool) kaitstud arvukad seminari- ja magistritööd, võib-olla varsti ka mõni doktoritöö. Lisaks rohked artiklid ja peatükid muudes käsitlustes. Seega, üheksakümnendad kui omal ajal kirglik periood on praeguseks osutunud sama kirglikuks teemaks nii reflektsiooni kui ka akadeemia tasandil. Küsigem, mida uut või teistsugust me näeme siis nüüdsel, 2015. aasta suvisel EKKM-i näitusel, ja millest on seal lähtutud?

Saaremaa biennaal ja “Interstanding”

Esiteks on kuraatorid Anders Härm ja Hanno Soans defineerinud 1990. aastaid vaid ühe aasta – 1995 – kaudu, väites, et see oli teatud mõttes murranguline. Võib-olla oli ka, kui arvestada, et sel aastal toimus esimest korda nii omaalgatuslik Saaremaa biennaal kui ka Sorose Kaasaegse Kunsti Keskuse (1999. aastast Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus – Toim.) initsieeritud konverents “Interstanding”. Mõlemad olid meie mastaapides megasündmused, mis koondasid kokku kunstnike ja kunstiteadlaste jõupingutused. Omas reaalajas need kaks suursündmust oponeerisid teineteisele. Tagantjärele vaadates on kõik loogiline – kui Saaremaa biennaal vaatas minevikku ja analüüsis ajalugu ja selle poliitilisi tabusid, siis “Interstanding” vaatas tulevikku ja analüüsis tehnoloogilisi utoopiaid.

Oma reaalajas need kaks vaatenurka vastandusid teineteisele ega tahtnud samasse kunstimaailma ära mahtuda. Vaevalt oli vaidluse põhjuseks ainult konkurents finantside pärast. Kummagi ürituse taga olevad isiksused ja nende tööpositsioonid olid erinevad, ka teooriad ja raamatud, millest lähtuti, pidid olema vastandlikud. “Interstanding” lähtus modernistlikust, progressi maailmapildi juurde kuuluvast tehno-utoopiast ja selle kriitikast; Saaremaa biennaal lähtus ajaloo arheoloogiast ja poststrukturalistlikust kriitilisest teooriast. Üks sisuliselt teostas, teine kritiseeris võimu. Samas, kuna “Interstanding” ei jätnud maha kataloogi, on see informatsioon näituselt “1995” puudu. Seda asendavad korralised Sorose keskuse aastanäitused, millel esinesid eesti kunstnikud, “Biotoopia” (1995) ja “Olematu kunst” (1994), mille teema haakus muidugi “Interstandinguga”.

Troubleproduction’ist doubleproduction’ini

EKKM-i kuraatoritel Anders Härmil ja Hanno Soansil, varasemalt kunstis ja kriitikas troubleproductions nime all esinenud noorte meeste tandemil, olid ilmselt juba ette tugevad isiklikud eelistused sellest perioodist. Ometi on nad otsustanud hakata akadeemilisemaks ning eksponeerivad näitusel ka töid, näiteks n-ö nõukogudeaegse kunstniku Toomas Vindi maali, mis nende vaatevälja muidu ei mahuks.

Veel tahaksin osutada, et kui troubleproductions käitus 2000. aastate alguses uhkusega egoistlikult ja ajalugu välistavalt,⁸ siis nüüd tunnevad taasiseseisvunud Eesti vabariigis 1990. aastatel kasvanud kunstiteadlased äkitselt kutsumist tegeleda lähiaja (kunsti)ajalooga. Ja mis on isegi olulisem ja nende senises tegevuses uudsem – otsustades selle käigus mitte valida pooli. Kuna tegemist on nende “endi” ajalooga, siis siit näib olevat välistatud Young British Artists’i (yBa) stiilis naljatamine ajaloo arvelt à la Kumus rippuva Köleri krestomaatilise maali “Truu valvur” (1878) tõlgendus Vladimir Nabokovi Lolita-karakteri põhiselt.⁹

Kuraatorid on otsustanud ignoreerida seda tohutut uurimuste ja tõlgenduste lasu, mis on 1990. aastate kunsti kohta olemas. Nende uurimistöö seisnes peamiselt, nagu on aru saada, toonase reaalaja kataloogide, telesaadete ja artiklite läbitöötamises, mida viidatakse valikuliselt. (Kuus kataloogi ja kogumik on vaatamiseks ka muuseumi kohvikus.¹⁰) Ehk siis uurimine seisnes algallikate sõelumises ja ideede otsimises, lähtudes filtrist: kust jooksevad niidid tänapäeva kunsti? Ehk et millised 1990. aastate keskpaiga mõtted, esteetikad, valikud, teemad jne on relevantsed praeguse, 2015. aasta kunsti ja kunstnike ja juba järgmise peale kasvava põlvkonna seisukohalt?

Kolmel EKKM-i korrusel on tööd saalide kaupa grupeeritud niimoodi: näitus algab valikuga Saaremaa biennaalist “Fabrique d’Histoire” ning selle tudenginäitusest “Ajaloo artell”; edasi tuleb feminism; siis Jaan Toomik; omaette saal on ajakirjandus ja meedia kui kunstnike lähtekoht; väike diskussioonide tuba; lõpuks popkultuur ja muusika ja meelemürgid.

Marco Laimre
Jagatud territooriumid
1995
installatsioon
Kõik õigused kunstnikul
EKKM-i näitusevaade
Foto autor Johannes Säre

Moonutused

Mõnes mõttes on “1995” võimatu missioon. Moonutused hakkavad sisse tulema juba sellest, et nii Saaremaa biennaal kui ka “Interstanding” olid rahvusvahelised üritused, kus osales Eestile lisaks palju teiste maade kunstnikke ja teoreetikuid. Praegune püstitus keskendub aga ainult eesti kunstile, välistades rahvusvahelised tööd, mida pole enam võimalik eksponeerimiseks kättegi saada. Toonast rahvusvahelist näitust saab markeerida üksnes omaaegne kunstitelesaade kui “konserv”, mida on muidugi alati huvitav (järele) vaadata.

Üheksakümnendad illustreerivad suurepäraselt Jean-François Lyotardi teesi konsensuse puudumisest “postmodernses olukorras”. Kui 1990. aastate alguses õpetati George Sorose asutatud Kesk-Euroopa Ülikoolis Jean-François Lyotardi kui absoluutset võtmeautorit, siis Eesti kunstimaailmas ei peetud teda autoriteediks. Tänapäeval on eesti keeles ilmunud lõpuks üks Lyotardi raamat, “Postmodernsusest lastele”, mille esmatrükk oli 1986 ja mille eestikeelne tõlge ilmus 2014.¹¹ Ja teades kunstimaailma valdavat meelsust – vaevalt, et keegi siin seda enam loeb.

Teised moonutused tekivadki sellest, et pärast 1980. aastate Nõukogude Liidu monopoolset teoreetilist platvormi – marksism-leninism oli ainus riiklikult lubatud teooria – valgus 1990. aastate Eestisse nagu tühjale kohale palju mitmesuguseid teooriaid läänest. Siinsed kunstnikud ja teoreetikud, lugedes igaüks “oma” autoreid, läksid tülli, sest nõukogude ajast oldi harjunud mõttega, et vaid üks teooria peab olema “ainuõige”. Hullem veel, niipea, kui Eestis võeti omaks ka marksismi-leninismi n-ö läänepoolne haru (ehk marxism), ükskõik kas feminismi kaudu või kriitilise teooriana, oli kunstirahva väga aktiivne omavahelise konsensuse puudumine garanteeritud. Seda kõike illustreerib näitusel telesaade, kus arutavad Ants Juske, Peeter Linnap, Jüri Arrak ja Linnar Priimägi, igal erinev lähtekoht. “Võidab” see, kes sõnastab osavamalt, on teistest karismaatilisem, löögivalmim ja kiirem.

“1995” taotleb seega olla uurimuslik näitus, kus on kaasatud olemuslikud telesaated, artiklid ja tsitaadid eri seisukohtadest. Feministliku teooria ja kunsti saal tundub näitusel jäävat alla paljudele teistele saalidele. Siin domineerivad küll “eesti feminismi ema” Mare Tralla teosed, ent tema oluline “Nii me sünnitasime eesti feminismi” (1995) jääb kõigest taustatööks. Esiplaanil on hoopis tema vähenähtud poeetiline videoinstallatsioon, mille olemasolust reaalajas 1990. aastatel üldiselt polnud paljud teadlikudki (töö, milles Mare Tralla vaatab videoekraani vahendusel tõtt Jaan Toomikuga). See teos on aga väga ebatüüpiline Mare Tralla.

Minu vaieldamatu lemmik näitusel on meedia ja ajakirjanduse saal: Peeter Alliku reportaažlikud maalid, Raivo Kelomehe ja Sven Kivisildniku video, Jasper Zoova kommentaar Moskva uudistesaatele “Vremja”, Mart Viljuse ajalehemanipulatsioonid. 1990. aastatel elati olevikus, mitte enam “igavikus” nagu nõukogude ajal, mil vaimus põgeneti oleviku eest. Tänapäeval, tundub, elatakse pigem vastupidi – põgenetakse vaimus igaviku eest.

Lõpetuseks

Siiski tahaksin veel küsida, kes võiksid tunnistada seda näitust omaks? Avamisele ei tulnud väga palju kunstnikke ega kunstiteadlasi, kes näitusel on tööde kaudu esindatud. Küll tulid aga näituse “1995” avamisele 7. augustil paljud 1990. aastate Saaremaa biennaali ja selle satelliitnäituse “Ajaloo artell” kunstnikud. Kas võiks öelda, et see segment 1995. aastast ongi kogu näituse “1995” käivitaja? Kunagine tudengkond, kes sai 1995. aastal oma esimesed rahvusvahelised tuleristsed, niivõrd võimsa kogemuse, et sellest jätkub kütust tänase päevani? Kogu EKKM kui institutsioon pärineb mõtteliselt just sellest kogemusest. Võib-olla klaaris EKKM siin arveid hoopis omaenda identiteedi ja ajalooga?

Heie Treier on kunstiteadlane ja kriitik, töötab Tallinna Ülikoolis kunstiajaloo dotsendina.

¹ Anu Liivak, Heie Treier (toim), Valiku vabadus. Vaatenurki 1990. aastate eesti kunstile. [Näituse kataloog. Tallinna Kunstihoone 16. II–15. III 1998.] Tallinn: Tallinna Kunstihoone Fond, 1999.

² “Kogutud kriisid. Eesti kunst 1990. aastatel”. Kumu kunstimuuseum 7. VII 2006–5. II 2007. Kuraatorid Eha Komissarov ja Hanno Soans.

³ Hilkka Hiiop, Nüüdiskunst muuseumis: kuidas säilitada mittesäilivat? Eesti Kunstimuuseumi nüüdiskunsti kogu säilitamise strateegia ning meetod. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakond, 2012.

⁴ “Surm ja ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris”. Kumu 5. korruse kaasaegse kunsti galerii 20. II–10. V 2015. Kuraatorid Eha Komissarov ja Kati Ilves.

⁵ Heie Treier, Mürgitatud ilu. Küsimusi näituse “Surm ja ilu” kohta. – Sirp 10. IV 2015.

⁶ Heie Treier, Kuidas puhastada kunstiajalugu traumaatilistest metafooridest. – KUNST.EE 2012, nr 4, lk 2–9.

⁷ Sirje Helme, Johannes Saar (toim), Ülbed üheksakümnendad. Probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis. Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2001.

⁸ Vt nt: Anders Härm & Hanno Soans (troubleproductions), Niipalju siis järjepidevusest ehk Miks teatriliit ei ürita Draamateatris näitemängu teha. – Sirp 4. IV 2004.

⁹ Anders Härm, Lolita and the guarded subconscious. Johann Köler’s “Faithful Guardian” (1878). – Estonian Art 2001, no 1, pp 30–33.

¹⁰ Need on kataloogid järgmistele näitustele: “Self-Portrait” (Moskva 1995), “Biotoopia” (1995), “Fabrique d’Histoire” ja “Ajaloo artell” (1995), “Olematu kunst” (1994), “Est.fem” (1995). Lisaks on väljas konverentsikogumik “Muutumisi kunstis ja selle mõistmises” (Tallinna Kunstiülikooli ja Eesti-AICA 1994–1995 sügiskonverentside materjalid, ilmunud 1996).

¹¹ Jean-François Lyotard, Postmodernsusest lastele. Kirju aastatest 1982–1985. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.

Tsitaadinurk:

“Mis siis ikkagi juhtus aastal 1995? Laulev revolutsioon oli möödas, putš unustatud, vene väed lahkunud, Estonia uppunud, Kurt Cobain surnud. Ei, midagi ülemäära traagilist ega dramaatilist sel aastal ei toimunud. Või siiski? Vähemalt kunstiväljal oli 1995. aasta äärmiselt tähelepanuväärne. See aasta jääb Kunstihoone ruumi naasmise ja Rotermanni soolalao avamise vahele. Toimus esimene Saaremaa biennaal, Jaan Toomik esines näitusel “ARS ’95” ning tõestas, et eesti kunstnik võib olla rahvusvaheliselt edukas, toimus konverents “Interstanding”, mis vaagis uue meedia probleeme kaasaegses kunstis, näituse “Est.Fem” raames sünnitati eesti feministlik kunst, sündis esimene omaalgatuslik artist-run-gallery (mobil) galerii, Eesti Kultuurkapital alustas reaalset tööd ja jagas oma esimesed stipendiumid, alguse sai Toomas Vindi, Linnar Priimägi, Märt Väljataga, Ants Juske, Peeter Linnapi jt erinevatelt positsioonidelt, pidevalt teineteisest mööda rääkides peetud ja paar aastat väldanud vaidlus õige kunsti üle.”

Anders Härm & Hanno Soans, EKKM-i pressiteade 4. VIII 2015.