“Mis on ühist kõrgmoel ja totalitarismil? Mõlemad armastavad poose, suisa andunult.”
Gennadi S. Klein
Kui asusin kirjutama käesolevat ülevaadet inglise keskmise põlvkonna kunstniku Merlin Carpenteri (sündinud 1967) näitusest, mis suve hakust kuni keskpaigani oli avatud Temikova & Kasela galerii Lastekodu 1 ruumides, oli aeg, mil 28-kraadine kuumus roiutas suveharjal igasuguse kunstikriitilise intriigi- ja mõistmishimu. Minu esimene loomupärane reaktsioon galeriiruumi sisenedes oli järgmine: see näitus on mõnevõrra lapsik ja minu jaoks pisut ehk igav katse siduda võltsitud Burberry mustrite kanvaale tõmbamise läbi 1960. ja 1970. aastate värviväljamaali (color field painting) ja opkunsti tänaseks nii kõrgelt hinnatud pärandit praeguse moe- ja tarbimisfetiši laialdase kultusstaatusega. Irooniliselt seejuures.
Aga mis siis poleks tänapäeval irooniline? Ma saan aru küll, mida kunstnik sellega mõtleb, näidates pärismaalastele kätte vastomandatud trenditeadlikkuse õõnsaid tagamaid, kuid minu arust on ta veidi hiljaks jäänud… või siis veidi varajane pääsuke, mine sa võta kinni. Hiljaks jäänud, kuna trenditeadlikkus on pärismaalastel juba omandatud, ent teisalt varane, kuna kunsti kommertsialiseerumine, muuseumibutiikide vohamine ning nüüdiskunsti kasutav suveniiritoodang (turistlikud tendentsid, mis on Carpenteri kriitika all olnud juba pikemat aega) alles hakkavad siinmail võimust võtma. Näitus tegeleb üldiselt sellesama asjaga. Ehk siis, kui kasutada inglaslikku väljendit, sounds like a broken record. Samamoodi kui prantsuse kunstniku Silvie Fleury ostukottidest koosnev installatsioon vahetult enne Carpenteri väljapaneku sulgemist avatud Kumu kunstimuuseumi hittnäitusel “Kriitika ja kriisid”. Mõlemad tundusid mulle justkui liiga lihtsad, liiga enesestmõistetavad ja neutraalsed. Carpenteri isiknäituse nimi on võlts-sovetlik: “All Power to Factory Outlets.” Ehk siis emakeeli: “Kogu võim vabrikupoodidele.”
Aga mis seal ikka, vaatame seda kõike lähemalt. Respekteeritud New Yorgi galerii Reena Spaulingsi talli kuuluv Carpenter kasutab siin Burberry mustriga lõuendeid nagu kulisse või rekvisiite, olles galerii täitnud erineva intensiivsusfooni ja tihedusega ühesuurustest ja samal aastal (2010) valminud esmapilgul peaaegu identselt üksteist kordavate seriaalsete libamaalide ekspositsiooniga. Samas on ta hoolikalt vältinud komponeerimise esteetilist valikut. Pigem on piktoriaalses plaanis tegemist viirusega, mis on galerii üle võtnud, samamoodi nagu Burberry ja Louis Vuittoni ebaloomulikult kalliks patenteeritud mustrid on üle võtnud maailma suurlinnade vilavad tänavad. Üldmuljega haakub teatav hooletu visuaalne veetlus – ruum on täis, ruum on silmale nauditav, ruum on parasjagu kummastav – puzzling.
Libamaalide vohamisele sekundeerib teine, vabaturutotalismile viitava esteetika asemel vana kooli koonduslaagriesteetikale viitav seadis, galeriis pingilaadset eendit kattev roostesest okastraadist tõkkeriba. “See on siin kunstniku poolt algselt selleks, et keegi siia istuda ei saaks,” mainib kunstniku näitust tegema kutsunud galerii kuraator Aliina Astrova, selline tahtlikult banaalne totalitarismi metafoor. Mainida tasub ka näituse kirjuvõitu, postrevolutsioonilisest plakatikunsti kultuurist kantud plakatit, kus kunstniku sõprade ja tuttavate kujutised vahetuvad oktoobrirevolutsiooni kultusfiguuridega. Selle keskmes on Burberry mustritega ja suurtükiga kaunistatud marsa, milles figureerib soomusrongis punaarmee rinnet koordineerima vurav Lev Trotski isiklikult. Plakatil on kujutatud ka J. G. Ballard’i, kellelt laenatud pealkirju kannavad eksponeeritud seeria tööd.
Samavõrd kui näitusele või veel enamgi, vihjab näituse plakat sellele järgnevale Ida-Euroopa eri punkte läbivale Burberry Propaganda Tour’ile, mille käigus Carpenteri töid eksponeeritakse erinevates on ja off pop-up näituseruumides ja vabas looduses. Hiljuti oma põhiteosega “Crash” eestindatud Ballard tuleb mängu ka näitusel. Tema “Kingdom Come’ist” (2006) laenatud pealkirjad, nagu näiteks “The Metro Centre”, “Neon Palaces”, “Towards a Willed Madness”, “The Trench Coat Hero” jne, torpedeerivad oma meelevaldsusega igasugust katset vaadata neid ihaldusväärseid mustreid millegi abstraheeringuna. Oluline teada, et Ballard kuulub kunstniku personaalsete kangelaste nimekirja, keda ta ka oma tavaliselt kergelt kippenbergliku ekspressiivsusega maalitud lõuendeil ja kunstniku iidoleid kujutaval kaardipakil (hind 20 £) kujutanud on. Ja üldse, kunstniku siinse napivõitu (nagu see talle ikka omane on olnud) žesti kontekstualiseerimiseks on targem internetis tema varajasemad ettevõtmised üle vaadata. Sest kuigi näitus on mõnevõrra läbinähtavalt konstrueeritud ja tema kultusstaatuse omandanud loosungimaal “Die Collectors Scum” (2007) näikse sama hästi kõnelevat tema enda tööde fetišeeritud positsioonist kui temast pool põlvkonda vanemate Briti kunstnike omast, kellega tal tundub olevat pisut valuline suhe, siis ei tähenda see veel seda, nagu poleks tema Art Strike’iga flirtiv ja tarbijafetišismi parodeeriv autoripositsioon viljakas.
Temnikova & Kasela galerii näitusevaade
Foto by Matti Adoma
Kõik õigused kunstnikul
Lõpetuseks jääb üle ainult ära klaarida üks näitusega kaasnenud ja levinud eksikujutelm. Merlin Carpenteri positsioneeriti kohalikus pressis, kasvõi näiteks Riin Kübarsepa Postimehes ilmunud artiklis, kui YBA’d, noorte Briti kunstnike põlvkonda kuuluvat kunstnikku. See termin pärineb Michael Corrise artiklist 1992. aasta maikuu ArtForumist. Lühendina ei leidnud see kasutamist enne 1996. aastat. See märgib üht põlvkonna ja koolikaaslastest (Goldsmiths College) koosnevat, valdavalt neokontseptualistliku kunstikeele, valmismaterjalide kasutamise ning meediakäraga seotud, omavahel läbipõimunud eraeluga klikki Londoni kunstielus. Kui asja lähemalt vaadata, siis on see seos vale ja kunstniku autoripositsiooni seisukohalt suisa eksitav. Merlin Carpenter on sündinud 1967. aastal. Tema aastakäiku kuulub küll kaks Hirsti nimelist, jalgpallur ja teatridirektor, ent sugugi mitte yBA plakatinäona tuntud Damien Hirst (sündinud 1965) või saati siis yBA kaanetüdrukuna tuntud Tracey Emin (sündinud 1963). Ka on Carpenter lõpetanud St Martin’s College’i, mitte Goldsmiths’i. Kui varaküps Hirst teise kursuse tudengina Londoni Docklands’is 1988. aastal yBa’de avasammuna registreeritud näitust “Freeze” kokku pani, oli meie kangelane alles hilistiinekas. Tema suhe kuulsusejanus eelkäijatega on pigem poleemiline kui miskit muud. Ja see aitab meid ka tema kaubandusfetišimi üle aasiva kunstnikupositsiooni mõistmisel.
Hanno Soans on kunstiteadlane, -kriitik ja kuraator, elab ja töötab Tallinnas.