“Mis saab meist (kui me ise endale majamuuseume ei püstita)?”
Tsitaat Flo Kasearu magistritöö kirjalikust osast

Flo Kasearu on kindlasti üks noorema põlvkonna tähelepanuväärsemaid kunstnikke, kelle viimaste aastate väljaastumised (osalemised näitustel, projektid linnaruumis) ja muidugi eelmise aasta Köler Prize’i topeltvõit on loonud kõrgendatud ootused tema tegemiste suhtes. Kasearul ei ole ühte läbivat teemat või meediumit, millega ta järjepidevalt tegeleks, kuid seda huvitavam ta on – kuigi kaasajal on kujunenud üldiseks mantraks kunstniku interdistsiplinaarsus, multimediaalsus jms, siis suudavad tegelikult vähesed kunstnikud selle välja kanda. Kasearu on suutnud ning “ärahellitatud” publik on hakanud iga kord ootama uut üllatust. Isiklik majamuuseum on Kasearu loomingus mitmes mõttes ambitsioonikas samm edasi, püüe laveerida “kunsti ja elu” vahepeal ning kehtestada end kokkuvõttes uue tervikuna. Lisaks kõigele sellele on tegemist ka veel praeguseks hetkeks juba edukalt kaitstud magistritööga Eesti Kunstiakadeemias, juhendajaks samuti hiljuti endale muuseumi (s.o Tartu Kunstimuuseumi) juhtida saanud Rael Artel.

Päevakajaline kogumik

Võttes arvesse mullu ajakirjanduses toimunud debatte meie kaasaegse kunsti staatuse kohta ühiskonnas, tabas FKM-i asutamine kahtlemata aktuaalset valupunkti. Tegeledes mitmete praktiliste probleemidega, mis tal erinevaid rolle täites tekivad (kunstnik, kinnisvara- ja koduomanik, ema), annab Kasearu teravmeelse kommentaari vabakutselise kunstniku positsioonile. FKM-i madal külastajalävi (loe: sisuliselt võõrastele oma koduukse avamine, kunsti vaatamine ebastandardses keskkonnas, Kasearu enda vahetu suhtlusstiil giidituuride tegemisel, muuseumi “päris” osade äratundmine, kuid nihkega esitamine jne) võimaldab neid teemasid tõstatada nii, et need kõnetavad väga laia sihtgruppi.

Kasearu loomingule on olnud läbivalt iseloomulik vaataja väga hea “konksu” otsa püüdmise oskus, kasutades selleks siis kas tugevat visuaalset kujundit (seeria “Unemployment Will Tear Us Apart”, 2010), irooniat ja huumorit (video “Best Before is Over”, 2010) või isiklikku avameelsust (video “Estonian Dream”, 2011), mille kaudu on vaatajal lihtne end teose külge haakida ning soovi korral sealt edasi juba kriitilisemaid alltekste tuvastada. FKM-i puhul on suurepäraseks lõksuks juba slogan “elava kunstniku majamuuseum”, mis oma kerge nihkega harjumuspärastes kategooriates teeb kogu töö ise ära – voilà!, külastajad ongi juba elevuses! Lõpuks ometi täitub vaatajal lubadus saada osa lääne kultuuriruumis ühe siiani elujõulise saladuse paljastumisest: kuidas ikkagi elavad need müütilised ükssarvikud ehk Suured Loojad? Idee sellest, et maja nimetamine mingiks “igavikuliseks” institutsiooniks vabastab omaniku vastutusest majahaldamisega tegeleda, annab lootust teistelegi Kasearuga sarnases seisus õigusjärgsetele omanikele, kellele ootamatult selline õnn ja rõõm sülle on kukkunud. Psühholoogid kiidaksid ka kahtlemata heaks Kasearu nii aktiivse enda hirmude, ootuste ja tabudega tegelemise, “kuuldavalt-nähtavalt-mõtlemise”, nagu FKM-is igal sammul näha saab. Kunst on ju ikka olnud üks teraapia vorme.

FKM tervikuna ongi nagu kogumikplaat, kus leidub midagi kõigile, ja seda muljet rõhutab ka best of-stiilis püsiekspositsioon Kasearu loomingust aastatel 2011–2013. Mõned lood on väga head, mõned suurepärased, mõnede puhul on raske aru saada, kuidas need valikusse pääsesid; kuid, kõigele vaatamata, töötad sa terve kogumiku läbi. Ka FKM-is ei ole kõik naljad nutikad või ekspositsiooni osad tabavad – näiteks WC ja raamatukogu ühendamine on natuke liiga lihtne nali ning kuigi kogu FKM toetub lausumise aktile (“mina ütlen, et mina olen igavikustamise ära teeninud”), siis vahepeal tekib küllastus sõnade nagu “musealiseerumine” kasutamisest.

Flo Kasearu
Ars longa, vita brevis est
2013
Installatsioon
Foto: Piia Ruber
Kõik õigused Flo Kasearu Majamuuseumil

Ohjad enda kätte

Kuid suuri sõnu peabki kasutama, sest nimetamine teadupärast loob. FKM asetub tüüpiliste artist-run space’ide traditsiooni – tahtmata alluda kunstimaailma ettekirjutustele, on kunstnik asunud ise kontrollima oma teoste loomisprotsessi, väljundivõimalusi ja säilitamist tuleviku tarbeks või vähemalt tõmbama nendele teemadele tähelepanu. Paljud omaalgatuslikud initsiatiivid ongi alustanud ühe-õhtu-ürituste ajaks kunstnike ateljeede avamisega (kus samal ajal elatakse), projektiruumi tehakse oma korteris jne, nii et hägustuvad piirid avaliku/isikliku, kunsti/elu vahel – nagu ka FKM-is. Pikemas perspektiivis sellised initsiatiivid enamasti kas surevad välja või etableeruvad, kuid nähtus, mis tegi võimalikuks näiteks 1960. ja 1970. aastatest artist-run space’ides toimunud ebamäärastel nähtustel institutsionaalse kunstimaailma ressursside juurde jõudmise, oli 1990. aastate moeröögatus “suhestuv esteetika”. Vaatamata kogu oma probleemsusele legitimeeris see slogan kunstina kõikvõimalikud sotsiaalsed situatsioonid, ajutised osadushetked jms ning kokkuvõttes võimaldas just see kunsti piiride laienemine ka FKM-il juba teatud lünka sündida.

Kasearu ise FKM-i puhul mingit erilist teoreetilist “paigutumisliini” taga ei aja, kuid ega omaalgatuslikud kunstipraktikad ei olegi kunagi välja paistnud erilise enesekriitika või laiema kontekstualiseerimispüüdega. Olles sündinud konkreetsetest vajadustest ja puuduolekutest, on neile iseloomulik teatav palavikulisus idee teostamisel. Tehtut reflekteerida jõuab hiljem ka, eriti põhjusel, et üldiseloomulikult on enamik sellistest algatustest lühiajalised, lõppedes siis, kui jaks, õhin ja ressursid ammenduvad. Või natuke teadlikumal juhul siis, kui on õige aeg – püüdes mitte muutuda sarnaseks institutsioonidele, millele algselt sooviti alternatiivi pakkuda või vastanduda.

FKM ja Teine

Ka FKM-i käivitavaks jõuks on puudujääkidele ja/või olemasolevale vastandumine ning ilmselt tuleneb just sellest pärinemisest nii retoorikas kui ka praktikas toetumine üsna klišeelikule arusaamale, milline muuseum on (kusagil mainitakse isegi ämblikuvõrke!). Ent traditsioonilised institutsioonid on pidanud end lisaks meelelahutustööstuse pealetungile ka artist-run space’ide tegevuse tulemusena üha rohkem avama, publikut kaasama, paindlikuks muutuma, nii et tegelikult on paljudel juhtudel juba raske omaalgatuslikel ja n-ö ülalt loodud struktuuridel vahet teha. Tõepoolest, millele siis sellises olukorras ikka toetuda kui mitte eelarvamusele?

Huvitav on see, et kuigi Kasearu on sõnastanud soovi provotseerida nii stabiilset ja turvalist kodurahu kui ka näitusekülastamise temaatikat (vastanduda!), siis praktikas kukub FKM-i tegevus välja väga turvaliselt. Kõik, mida FKM-is näha saab, on rangelt kontrolli all, Flo Kasearu kontrolli all. Sest see on Flo Kasearu Majamuuseum! Nii ongi tegemist vaataja jaoks võimalusega alluda lihtsalt teistsugusele, ette valmis pandud lahendusele, mitte sellesse kuidagi sekkuda või seda mõjutada. Kasearu on küll maininud, et antud hoonega seoses käisid läbi mõtted tegevusteks, mis oleksid olnud palju kollektiivsema iseloomuga, kuid siiski teostus projekt, kus kogu maja sünergia on allutatud Kasearu visioonile (näiteks kollektiivne projektiruum Tiib tundus oma kategoriseerimatuses palju suurem väljakutse). Kas mõnel maja elanikest oleks olnud näiteks võimalik “musealiseerumisest” keelduda? Kiire vastus oleks kindlasti, et jah, ukse võib ju kinni hoida vms. Kuid tavaliselt toetuvad sellised ettevõtmised väikeses grupis emotsionaalsele osadusele, kirjutamata reeglitele ning kes valitsevale vaimsusele pihta ei saa, on “pidur” ning selliste stigmade tõttu oleks FKM-iga mitte kaasa mängimine ilmselt inimlikult väga keeruline.

Lisaks sellele, et vaatamata kogu oma rohujuuretasandi esmamuljele on FKM pigem ülalt loodud organisatsioone meenutavalt autoritaarne ettevõtmine, on kohati üllatavad ka selle raskused enese positsioneerimisel järje hoidmisel. Algatusi nagu FKM puudutab vägagi “süsteemi” huvi endale pidevalt värsket verd ja innovaatilisi lahendusi juurde pumbata. Jääda lootma sellele, et maja peaks olema pidevas muutumises ja tehtud on niipalju kui parajasti jaksu on, ei päästa FKM-i kuidagi integreeritud saamast. Kasearu kritiseerib ühelt poolt Eesti kunstipoliitikat, mis on teinud vabakutselisest kunstnikust prekaarse töö musternäite ning teiselt poolt kuulutab, et FKM panustab Pelgulinna miljööväärtusliku piirkonna mitmekesistamisesse ja riiklikusse pärandiaastasse. Seega suudab kunstnik küll kriitiliselt kõrvalt vaadata enda kui kunstniku rolli siinses kontekstis, kuid torkab siis n-ö keele põske ja hakkab esitama juba iseenda performatiivset “musealiseerunud” positsiooni. Ei ole selge, kui palju peab ta oluliseks n-ö vastureaktsioonina tehtud FKM-i kriitilist analüüsi, sealhulgas küsimust, kuidas antud algatus panustab näiteks piirkonna gentrifikatsiooni. Kalamaja hipsterid armastavad FKM-i juba kindlasti kogu täiega, sest see on nii alternatiivne, moodsalt lo-fi, DIY ja mida kõike veel. Ei tasu ka unustada, et kuigi FKM-is serveeritakse pidevalt (küll humoorikas võtmes) tänapäeva kunstniku keerulisi valikuid ja rasket olukorda, siis on see siiski sündinud institutsionaalsete süsteemide toel, s.t abiks on näiteks ka Eesti Kultuurkapital ja Erasmuse praktikandid.

Kunst ja… (edasi?)

Kuid selline positsiooniline püsimatus on paratamatu, sest vaatamata sõnade “muuseum” ja “musealiseerumine” ohtrale kasutamisele ei lähe FKM oma muuseumiks saamisega tegelikult kaugemale järjekordsest Flo Kasearu kunstiprojektist, mis tähendab, et see jääb üsna turvalisse tsooni, kus läbi kukkuda tegelikult ei olegi võimalik. FKM-i ongi mõnes mõttes täiesti võimatu kritiseerida, sest mäng traditsiooniliste muuseumide retoorika ja atribuutikaga on juba ette välja kuulutatud teostuma kodukootult, n-ö keel-põses-huumoriga; seega võib öelda, et ükskõik, mis FKM-is on või mida FKM-is ei ole, siis nii see peabki olema. Alati annaks seda muidugi veel lihvida, viia suuremasse sünkrooni “päris” muuseumitega. Näiteks FKM-is ühe sildiga osutatud hiire asemel võiks trepi all joosta rott, kuna teadupärast on tublidel muuseumitöötajatel võimalus pälvida Muuseumiroti nimeline tunnustus. Loodetavasti on ka näiteks Temnikova & Kasela galeriil, mis hiljuti esindas Barcelonas videomessil “Loop” teoseid FKM-i kogust, olemas majamuuseumi logoga paberile prinditud deponeerimisleping jne.

Kuid tegelikult – vahet pole. Praegu tundub, et peamine FKM-i loomise juures on juhtunud – see on loodud. Nali on ära tehtud ning selle üle on ka juba ära naerdud. Edasise lahtioleku korral juhtub tõenäoliselt sama, mis Kasearu kritiseeritud n-ö tavaliste majamuuseumide puhul – sa käid neis korra elus ära ja rohkem nagu ei olegi põhjust minna. Kuigi FKM on end välja käinud “elava muuseumina”, kuhu argipäev peaks lisama pidevalt midagi uut ja vaatamisväärset, ei ole inimeste igapäevane elu tegelikkuses kuigi huvitav – isegi kui tegemist on noore, paljulubava kunstnikuga.

Seega, kui Kasearu tahtis teha kunstiprojekti nimega “Flo Kasearu Majamuuseum”, siis õnnestus see selleks korraks suurepäraselt – tegemist on kahtlemata viimase aja ühe teravmeelsema initsiatiiviga, mis võimaldab puudutada paljusid ühiskondlikke, isiklikke ja kunstiväljal ringlevaid probleeme ühe hoobiga. Kuid selliste projektide puhul, mis flirdivad keskmisest aktiivsemalt “päris eluga”, jääb ikkagi kripeldama küsimus – kas ta päriselt saaks hakkama, liikudes turvalistest kunstiprojekti piiridest välja, tahtes kesta kauem kui üks Kulka poolaastastipp? Miks ei võiks Kasearu vabakutselise kunstnikuna püüdagi luua endale oma institutsiooni, mis tagaks talle ka tegelikult kontrolli oma loomeprotsessi, väljundivõimaluste ja igaviku tarbeks säilitamise üle? Miks ei võiks FKM püüda kujuneda päriselt tööandjaks, pensionisambaks jne? Pärast esialgse vaimustuse hajumist hiilib ligi kahtlus, kas oma ajutise ägeda eksistentsiga FKM hoopis mitte ei kinnita kunstnike abitust, võimet ühiskondlikke hoiakuid küll kommenteerida, neile osutada, kuid parendavate sammude astumine jäetakse ikkagi kellegi teise, kellegi kunstimaailmast väljaspool seisja õlule, sest “meie teeme siin ju kunsti”. Niisiis, ikkagi – mis saab meist (kui me ise endale majamuuseume ei püstita)?

Maarin Mürk on vabakutseline kunstiteadlane, -kriitik ja kuraator, kunstikriitikaplatvormi Artishok asutaja. Ta oli ka Flo Kasearu magistritöö retsensent.

CV

“Kunstnik Flo Kasearu avab 24. aprillil kell 19.00 Pelgulinnas aadressil Pebre 8 oma majamuuseumi. Flo Kasearu miljööväärtuslik majamuuseum asub Pelgulinna vaiksel kõrvaltänaval hubases puitmajas. Kunstnik avab oma kodu külastajatele, kellel on võimalus saada elamusterikkalt osa tema kodustuudio loomingulisest atmosfäärist. Maja kaheksas korteris, pööningul ja keldris on püsivalt eksponeeritud kunstiteosed, esemekogu ning arhiiv. Ekspositsiooni keskse telje loob muuseumi maja ise, samuti uurib noor kunstnik sotsiaalse tundlikkusega kodu, kodutuse, koduigatsuse ja kinnisvara omamisega seotud emotsioone. Muuseumi aias on vabaõhuinstallatsioonid ja meisterdamisnurgad lastele. Muuseumi avamisega tähistatakse ühtlasi ka Flo Kasearu sünnipäeva. Flo Kasearu sündis 1985. aastal Pärnus. 2004–2008 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias maali ja 2008–2011 fotograafiat. Vaatamata oma noorele eale on ta esinenud arvukatel rühmanäitustel ja teinud koostööd selliste kuraatoritega nagu Liz Wells, Phillip Van den Bossche, Rael Artel, Margit Säde Lehni, Eha Komissarov jt. Tema tööd kuuluvad nii Kumu kunstimuuseumi kui Tartu kunstimuuseumi kogudesse. 2012. aastal pälvis Flo Kasearu Köler Prize’i preemia ja ka sama näituse publikupreemia.”

Allikas: FKM-i pressiteade.